Eile rääkisin kassiga

Eile rääkisin kassiga (mingi võõraga, sest mul omal kassi pole): Mina ei armasta üksindust, üksindus armastab mind.

Kallis lugeja!

 Olen juba neljandat kuud täitmas oma kodanikukohustust nii hästi või halvasti kui oskan (nii mõnigi ülemus arvab, et ilmselt halvasti), aga see selleks. On neid, kes seda täidavad, neid, kes seda täita ei saa ja muidugi palju ka neid, kes selle täitmisest kõrvale hiilivad, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

 Ma ei oma ülevaadet sellest kui palju on minu blogil olnud lugejaid või kas neid üldse on olnud. Igal juhul, kui keegi mind nö "guugeldanud" on, siis oleks nad teoreetiliselt siia sattuma pidanud, aga see selleks. Tahtsin vaid öelda, et kui on lugejaid, kes minu käekäigu ja mõttekäigu vastu huvi on tundnud ( selge see, et neid ei saagi olla palju), siis pole ma saanud just eelmainitud põhjusel mitu kuud siia mitte midagi kirjutada. Seda, kui palju riik ja väeosa mul võimaldab blogindusega tegeleda, näeme. Kui aega leian või arvuti taha peaksin sattuma, siis midagi mõtekat või mõttetut ma siia igatahes kirjutan.

 Just seda ma tahtsingi öelda. Ainult mina oskan vist lühikest mõtet nii pikalt edastada.

Lõpust ja minevikust

"Maailma koorem on raske kanda. Tuleb olla korraga nii palju: homo sapiens, eestlane, mees, imetaja, kahejalgne. Seda on palju. Ma ei nimetanud veeranditki oma kohustustest" (Mati Unt)

Eile jõudis minu elus lõpule üks etapp, mida ma oma elus nii nautisin kui ka läbi higi ja pisarate üle elasin ning minuga koos tegid ilmselt seda nii mõnedki inimesed, kes eile minuga koos seda etappi lõpetasid. Aga see on vaid vahefiniš, nagu kõik lõpetamised siin elus. Seega ei vabane me enne surma mittemillestki ja see on ilmselt meie üks "heidetuse" häda (nagu ütleks ilmselt Heidegger) ja elu paratamatus.

 See aga ei tähenda, et sellesse peaks suhtuma kui süngesse tooni, kui ülimalt negatiivsesse. Otse vastupidi - sellega peab leppima, et etapid lõppevad ja leppima ning endasse talletama need mälestused, kogemused teadmised ja inimesed , mis meisse kuskilt on jäänud. Sest ilma nende mälestuseta polekski ju midagi. Olevik kaob ja tulevik on liiga abstraktne, et selles elada. Seega on tähtsaim minevik, sest see on kõige lõpp. Olevikuga ja nn tulevikuga ehitame endale ju minevikku. Olevik kaob ja tulevik saab olevikuks ning lõpuks pole muud kui minevik. Minevik ei kao, vaid jääb minevikuks ja paljuneb ning sünnitab uut minevikku. Milleks peakski selle vastu sõdima? 

Eesti Vabade Pessimistide Ühendus

Tänasest on loodud ka mitteametlik organisatsioon Eesti Vabade Pessimistide Ühendus. Hetkel on ühenduses kaks liiget. Teretulnud on kõik, kes peavad end pessimistideks ja kes nõustuvad Eesti Vabade Pessimistide Ühenduse manifestis ("Vabadus olla pessimist") kirjeldatud teesidega.

Kellel on liitumissoov, sellel palume saata lühike põhjendus ja liitumissoov e-posti aadressile:

siim.rahnu@gmail.com

Organisatsiooni põhikiri on väljatöötamisel.

Vabadus olla pessimist

Mulle on viimasel ajal (ja ka enne seda, isegi nn professionaalide poolt) öeldud, et ma olen liiga negatiivne - kirun ja vingun kõige ning kõigi pärast, mitte miski mulle ei meeldi ja mitte millegagi ma rahul pole. Selle postitusega üritangi oma vingumist kaitsta, välja vabandada ja põhjendada. Mõistan, et kindlasti võib see nii mõnelegi indiviidile tülikas ja närvesööv olla, seega rakendangi anonüümset kirumisvõimalust- internetti. Siis ei tüüta ma otseselt kedagi. Kes tahab, see loeb; kes ei suuda, see mitte. Ja ongi õnnelik perekond.

Usun, et kirumine ja rahulolematus on inimese loomuses. Arvan, et see on ka edasiviiv jõud. Võib-olla mitte alati, aga mõningatel juhtudel kohe kindlasti. Ma ei usu, et kõik need inimkonna saavutused, leiutised ja hüvitavad revolutsioonilised tegevused inimkonna ajaloos oleksid aset leidnud, kui poleks kurdetud, virisetud ja vingutud. Väga suur osa , et mitte öelda kõik leiutised, on loodud inimese mugavuseks. Kõiki asju on võimalik raskemini teha, aga inimene oli rahulolematu ja leidis, et äkki saab kergemini. Aga ka selleks, et selliste asjade peale üldse tulla, peab pikaloomuline inimene kindlasti enne kannatama raskemate olude all, enne kui ta märkab, et lihtsamini ja teistmoodi on ka võimalik elada. Sest mugavustsoonis inimene üldiselt ennast liigutama ei hakka, rääkimata vingumisest. Ilmselt poleks ka meil mingit marksismi üldse eksisteerinud kui Marx poleks kasvanud üles vaestes oludes ja slummides, vaid jõukas aadliperes. Samamoodi poleks ka Napoleon olnud see Napoleon kui ta oleks koolis kaaslaste seas populaarne olnud. Meile ei pruugi need ajalootegelased sugugi meeldida (ka siinkirjutaja iidolite hulka ei kuulu Marx), aga eitada nende virisejate ajaloolist tähtsust oleks siiski äärmiselt kitsarinnaline.

Ja kui indiviid on enda eluga tõesti rahul, siis kirub ta ikkagi teisi inimesi, kes on pessimistlikud ja negatiivsed. Seega on ta ise ka sellel alal pessimist. Praeguse võimuaparaadi üks taktikaid on "Kõik on hästi" strateegia. See üritab keelata vingumist liigse tööpuuduse, halva olukorra üle jne. Algul üritati öelda, et tegelikult on kõik hästi, nüüd üritatakse öelda, et halvast olukorrast on välja tuldud ja asi on paremaks läinud. Üritatakse sisse viia lambamentaliteeti, mille tulemusel kõik ilusasti plaksutaksid ja kiidaksid võimu. Ja ikkagi on mõned dissidendid, kes ei valinud võimuerakondi ja kes ikka armastavad vinguda (ka siinkirjutaja kuulub nende hulka). Seega võimuerakondade pooldajatel on nüüd põhjust kiruda neid isikuid, kes eluga rahul pole, on ise selles süüdi ja süüdistavad teisi. Nemad olevat õnnelikud! Ometigi ei saa nad seda ju olla, kui neid häirivad "kirujad" ja õnnetud inimesed.

Kui nüüd jätta kõrvale see, et pessimism on edasiviiv jõud, siis on sellel siiski veel üks positiivne külg. Ei kahtlegi selles, et leidub inimesi, kes usuvad, et kirumist on liialt palju ja kui see olemata oleks, saavutaksid inimesed siiski rohkem, ilma et nad oma rahulolematusest räägiks. Võib-olla on see nii, aga selle teooria juures jätame me vahele ühe väga olulise seiga. Nimelt on kirumine ja pessimism väga mõjus enesemaandamise vahend. Ma ei tea, kas seda kuidagi teaduslikult tõestada annab või kas seda juba ka tehtud on, aga see polegi selle kirjatüki eesmärk.

Mulle tohutult meeldib Vikerraadio "Mis mõttes" raadiosaate rubriik alapealkirjaga "Vinguviiul". See saatelõik on loodudki ainult selleks, et inimesed saaksid otseses mõttes kiruda ja vinguda. Ja ma mõistan täiesti, miks ERR seda teed läks. Varem oli pidevalt probleeme sellega, et juba kõrgemas vanuses inimesed helistasid mingisse saatesse, kus oodati neilt adekvaatset diskussiooni ja arvamusavaldust teatud teemadel. Kahjuks rääkisid nad aga tihti teemast mööda ja taandusid ikka millegi või kellegi kirumisele. Enamasti oli selleks võimuaparaat, väiksed pakendisildid poes jne jne. "Vinguviiul" aitab maandada enda rahulolematust. Ma leian, et juba see, et on vingujaid tõestab vingumise vajalikkust. Ja seda tegevust ei maksa võrrelda kindlasti suitsetamisega, mis inimese tervist kahjustab ja mida tegelikult vaja poleks.

Hiljuti nägin dokumentaalfilmi kaebekooridest, mis üle Maailma erinevates piirkondades loodi, et inimesed saaksid kõiki teemasid välja lauldes öelda, mis ühiskonnas nende arvates valesti on. Osalejaid oli rohkesti ja see tõestab selle tegevuse olulisust. Tihti tunnen ka ise, et pärast ägedat vaidlust ja oma pingete lõplikku melanhoolset mahalaadimist, olen vaikiv ja rahulolev. Ilmselt siis mingi tõde seal olema peab.

Niisiis on pessimismi vajalikkus ilmselt ka kaudne, läbi pingemaandamise. Ei tasu alla suruda inimese loomuomadust olla rahulolematu ja vinguda. Minu lemmikraadioks on Nõmme Raadio. Ja millegipärast on mul tuju pärast Nõmme Raadio "Lõunatunni" kuulamist alati parem ja naerda saan ma kindlasti vähemalt korra saate jooksul. Seega minule mõjub sapine huumor rahustavalt ja kirumine on üks pingete "mahalaadimise" suurepärane vahend. Loodan, et mul on ka teises punktis õigus ja kui ma oma kirumisvajadust tagasi ei pea hoidma, siis suudan ka just tänu kirumisele midagi muuta ja parandada. Tegutsemise ajal tuleks muidugi kirumine hetkeks hüljata, aga mitte kauaks, sest iialgi ei või teada, millal uus probleem vajab märkamist ning seega ka kirumist, et seda kuidagi edaspidi lahendada saaks.

Ega OMETI JÄLLE VALIMISTEST!

Mõni päev tagasi soovisin osta ajalehte. Tahtsin osta Eesti Ekspressi, sest seal on ka midagi tavaliselt lugeda. Aga leht jäi ostmata, kuna seal laiutasid Oravapoiste suured lõustad. Ainuke sõltumatu nädalaleht pidi see olema!!! Jahm, rahast pole keegi sõltumatu.

Hiljuti üks tuttav rääkis, kuidas tema mees helistas Kohukesepoiste esindusse, et küsida, miks tema naist ahistatakse. Jah, mõnes mõttes on see tõesti ahistamine, kui võõrad mehed sõnumeid ja elektronkirju saadavad, mõttes vaid üks asi. .... teadagi, mis!

Võim!!!!

Täna jalutas mulle poes vastu taas kollases särgis oravapoiss ja surus mulle naeratades pihku lehekese ning lausus: "Palun teile ristsõna!" Mina ei suutnud muud kui vastu naeratada ja vastata:" Tänud!" "Hea kodus lahendada," jätkas oravapoiss. Mina jälle naeratasin ja kordasin: "Tänud!" Mõne hetke pärast kui olin juba poelettide vahel, hakkas mul häbi ja piinlik. Ma oleksin tahtnud hoopis mehele ligi astuda ja öelda: "Vabandust, aga ärge minu peale küll paberit ja aega raisake! Mina käisin juba esmaspäeval eelhääletamas ja valisin erakonna poolt, kes mitte mingil juhul ja mitte mingisuguse tõenäosusega võimule ei pääse. Isegi valijakompass ei kajasta neid! Niisiis minusuguse põikpea peale pole küll mõtet läikepaberit raisata. Andke see parem mõnele inimesele, kes alles kahtleb ja kõhkleb, kelle number pühapäeval lehele kirjutada! Minu toetust, polegi teil enam vaja! Kõik sõltub ainult häältelugemisest. "

Jah! Minu käest on küsitud, et miks ma lasen oma hääle raisku. Minu jaoks ei ole see raisus. Jah, ma olen statist. Olen see 0,01% Eesti elanikkonnast vms. Aga vähemalt olen mina öelnud oma sõna. Ma olen hüüdja hääl kõrbes, kes ütleb: Ma ei ole rahul tänase olukorraga Eesti poliitmaastikul ja ühiskonna tänase (mitte)toimimisega. Ja ma pole Keskerakondlane, vaid vähemlane. Ja kui keegi loeb seda blogi, siis teadke - see oli inimene, kes lasi sedeli valimiskasti, öeldes: Ma ei ole rahul! Minu vabadus on olla rahulolematu. Võtke seda siis vingumisena, kui soovite, aga mina panin oma jala maha. Äkki ma olengi inimene, kes ei ole kunagi rahul. Ma tean, et olen varem oma ja oma lähedaste eluga rohkem rahul olnud, kuigi midagi on ikkagi puudu olnud. Mul on ju õigus otsida puuduolevat lüli.

Veel sõpradest

Üleeile oli sõbrapäev. Ma ei hakka täpsemalt kirjeldama, kuidas minu praktikapäev sõbrapäeval möödus jne. Selleks on mul teised foorumid, ajad ja kohad, kus seda niikuinii tegema pean. Minu ülesandeks oli korraldada sõbrapäeva. Elu on ikka irooniline - pead ikka tegema, asju, mis endale isegi kõige toredamaid elamusi ei pruugi pakkuda. Sõbrapäev ei kuulu teatud põhjustel,- mis peituvad minevikus ja millest oleks küll aeg juba üle saada - , minu lemmiktähtpäevade hulka. Aga see-selleks...

Ma mõtlesin, et tänan neid sõpru/tuttavaid/elukaaslaseid, kes mind minu sünnipäeva öösel ühikas voodist võileivaga üles laulsid, sünnipäeva organiseerisid jne. Ja siis kindlasti tooks välja, kui tähtsad nad mulle on ja kui palju mind teatud tegevustega aidanud. Aga siis ma mõtlesin - ma olen seda kõike juba teinud. Tänasin sõpru ka ühes varasemas postituses ja nad suutsid mind hoolimata sellest ikkagi üllatada.

Siit loo moraal, mida on ilmselt ka ammu juba käsitletud, aga mis vajab kordamist: kui sõbrad suudavad mind meeles pidada minu sünnipäeval ja ka lihtsalt peale seda kui ma neid muidu kiitnud olen või nendega suhelnud, siis peaks ka sõpru meeles pidama sõbrapäeva välisel päeval. Seega me omistamegi mingile tähtpäevale tähtsa ülesande, mida see täitma peaks. Kui see ülesanne ei täitu või juhtub midagi ebameeldivalt ootamatut ja šokeerivat, siis oleme pettunud ja ei ole sellest päevast just eriti vaimustuses. Nii juhtus minuga kunagi. Seega on lihtsam need päevad tähistamata jätta ja öelda nii sõbrapäeval kui selle välisel ajal, kui olulised sõbrad on ja kui hea on nendega midagi teha, millestki rääkida või rääkimata jätta. Siis ei saa keegi süüdistada või mõelda, et tähtpäev on meeles pidamata ja samas ei saa ka öelda, et tähistamine oleks liiast.

Lõppkokkuvõttes pole ju vaja tähistada päeva ennast, vaid selle inimese olemasolu, kes sellel päeval ja peaaegu kõigil teistel päevadel suudab sõbra jaoks kas vaimses või füüsilises mõttes lähedal seista. Ka mina olen varem oma sõpradest kirjutanud. Eks aeg muudab pilti ja annab arusaamu nn tõelistest ja ebatõelistest sõpradest, oludest, mis sõprust ehitavad ja lõhuvad jne.

Hoolimata sellest, et minu vaated võivad sõpradest erineda, minu kultuuriline taust, nahavärv ja seksuaalne orientatsioon ja samas mulle ei pruugi ka see kõik nende puhul isegi meeldida (nahavärv ei saa muidugi olla eraldi mittemeeldimise põhjus, vaid pigem kultuuriline taust), siis ma ju ei saa nende vastu vaenulik olla, kuna nad on mulle nii paljus toeks ja abiks olnud.

Aitäh! Ma loodan, et te teate, kes te olete!

Palju õnne EESTIMAA!

Täna oli siis Tartu Rahulepingu 91.aastapäev. Ma julgeksin seda nimetada Tartu Rahu mälestuspäevaks, sest piirilepingus ratifitseeritud punktid justkui ei kehtiks. Eesti ei oma ei Narvatagust ega ka Petserimaa ala. Niisiis oli tegemist mälestuspäevaga. Venemaa tunnistab Eesti suveräänsust täpselt sama palju kui ta tunnistas Gruusia suveräänsust, kui välisminister valjuhäälselt ütles: "Tunnustame Lõuna-Osseetia ja Abhaasia suveräänsust ja sõltumatust!" vms.

Tegelikult on palju rahvaid, kellel polegi oma riiki, sest meie maal on rahvast rohkem kui territooriumi. Väidetavalt mahutaks meie planeet ehk umbes 2 miljardit inimest, aga meil on neid juba 7. Meie Eesti on nagu tantsuplats võrreldes näiteks Haitiga, mille rahvastikutihedus on...no, hea küll. Ma ei hakka seda postitust faktidega üle koormama. Pealegi on mul need faktid ainult umbkaudselt peas ja selleks, et olla poliitiliselt korrektne peaksin faktide usaldusväärsust hakkama allikatele viitamisega tõestama. Seda ma aga tõesti ei taha teha, sest antud postitusest ei pidanud kujunema teadusartikkel, vaid subjektiivne uitmõtisklus.

Ma lõpetasin mõned minutid tagasi "Valimisstuudio" vaatamise ja mul tuli meelde, missugune huumorisaade see on. Oli päris hirmutav kuulata, kuidas meie välisminister kuulutas Reformierakonnareligiooni: "Elu on lill! Kõik on hästi!" ""Kas me peaksime parandama suhteid Venemaaga? - mis mõttes parandama!" Tõesti, mis mõttes parandama, kõik on ju lausa lilleline!

Ja mulle sai lõplikult selgeks, et Eesti on maha müüdud Euroopa Liidule. Miks on mul alust nii arvata? Äkki Paeti sõnavõtust, mis kõlas umbes nii: Kõik, mis on Euroopa Liidu arvamus, on ka Eesti riigi arvamus. Meid ei ole enam , kui Euroopa klubi seisukohad ja väärtused saavad pühamaks ja ülemaks meie oma väärtuste üle. Ma ei usu, et Vabadussõtta tormanud koolipoisid võitlesid selleks, et kuuluda mingisse klubisse, mis iseseisvale riigile väärtussüsteemi ette dikteerib.

Mis mind häirib? Häirib kogu läänemaailma üldtunnustatud arvamus, et meie teame paremini, mis Afganistani ja Iraagi elanikele parem on - toome oma väed ära siis, kui Afganistan on selline, nagu meie tahame. Lugesin hiljuti artikleid Saddam Husseini valitsusaja kohta ja pidin tõdema, et tundus justkui Iraak oli oma tipphetkedel. Äkki see, mida meie õigeks peame (tänu sellele, et meile maast-madalast koolitundides seda koledat D-tähega sõna õpetatud on) pole õige teps mitte kõigi jaoks. Ja kindlasti pole ka kõik selliseks ühiskonnakorralduseks valmis. Vahel kahtlen ma isegi selles, kas meie riik on selleks valmis, vaadates seda nn demokraatiat ja lehmakauplemist, kus valitseva erakonna põhisõnumiks on: Kõik on lausa suurepärane ja elu on ilus! Meenutab kunagist Jugoslaaviat, Nõukogude Liitu ja teisi demokraatlikke riike. Kui rahvas vireles tänavatel vaesuses lasi Milosevic televisiooni abil näidata reklaamklippe stiilis "vaadake kui hästi ja rikkalt me elame!" Viljapõllud, leivaahjud jne jne.

Elagu Eesti Vabariik.

Vastus eelmisele postitusele

Tekkis vägev eneseabiga seotud mõte.

Teinekord kui mul on mure, siis selle asemel, et halada ja öelda: "Mul on mure!", ütlen hoopis: "Mul on kannikad valusad!"

Libe liug

Äkki ma räägin asjadest, mis pole olulised. Aga kahjuks annavad need MITTEOLULISED asjad tunda.

Eile käisin poest piima toomas. Kes oleks arvanud, et see nii keeruline on. Mõtlesin, et võtan taarakoti ka kaasa. Siin väikelinnas on hetkel tõesti libe. Isegi minu roomikulise põhjaga saapad olid kohati uiskudeks muutumas. Ja siis see juhtus. Mul oli tarvis vaid ühes kohas ülekäigurada ületada. Äkki libises mul tee ääres jalg alt ära nii, et ma kukkusin seliti maha või õigem oleks öelda perseli (vabandust!) ja lendasin paar meetrit edasi otse keset teed. Kilekott lendas laia kaarega käest ning pudelid veeresid mööda sõiduteed laiali.

Olgugi, et kannikas oli tohutult valus, ajasin ma end sundides siiski maast üles. Kiirustasin pudeleid üles korjama, enne kui auto neist üle oleks sõitnud. Hea, et palju autosid sel tunnil hämaras ei liikunud ja ma sain suhteliselt kiiresti need pudelid, mis välja olid veerenud, kotti tagasi korjatud.

Siis mõtlesin, et viin pudelid automaati ära ja saangi piimaraha kokku. Täpselt kaks sekundit enne mind jõudis mingi ema pojaga taarat sisestama. Automaat streikis. Siis tuli malbe näoga töötaja harjavarrega plekkpurki automaadist alla lükkama. Ma olin liiga väsinud, et talle öelda:"See ei lahenda probleemi. Selleks peab automaadi alla ronima ja eelnevalt tekkinud tropi eemaldama, mitte pole kasu selle purgi väljavõtmisest, mis hetkel kinni jäi. Ahjaa, ah et miks ma nii ninatark olen ja kust ma seda tean. Äkki sellepärast, et ma sellises automaadis olen varemalt töötanud.." jne jnt

Niisiis läks automaat rikkesse. Ma mõtlesin siis, et ostaks vahepeal piima ära ja tuleks pärast tagasi. Kuhu panna taarakott, mõtlesin ma. Poodi taarakotiga sisse minna? - arvestades minu läki-läkit ja mitte nii väga korrektset riietust tol hetkel, mõtlesin, et ei taha turvale ja muudele inimestele seletama hakata: "Kuulge, see on lihtsalt selline stiil!" vms. Noh, mida iganes! Mõtlesin nii: "Saagu, mis saab, jätan taarakoti siis prügikasti äärde maha. Kui keegi selle ära võtab, ju tal siis on seda rohkem vaja kui minul. Siis lohutan end sellega, et olen panustanud heategevusse. Kui aga ei võta, siis saan piimaraha hiljem tagasi!"

Sain piimaraha täpselt tagasi. Automaat oli korras, kui poest tagasi tulin. Muidugi paar purki jäi sisestamata, sest nad polnud seda plekiprobleemi endiselt eemaldanud, vaid seda lihtsalt edasi lükanud. Niisiis jätsin mõne pudeli ka maha. Seega olin panustanud nii heategevusse kui piimarahasse.

Miks ma sellistest asjadest räägin? Kas ainult sellepärast, et mul on kannikad veidi valusad või sellepärast, et mul on hoopis hing valus ja nendest põhjustest on palju raskem rääkida kui valusatest kannikatest?

Stephane Lambiel - Art on Ice 2010 - In your eyes

Kas on ta Leo või Lea?

Pidin täna (juba eile tegelikult) raha kokku hoidma ja hommikuse Sebe soodusbussiga tulema, aga näed - sisse magasin. Siis kui ärkasin oli kell 8.15 asemel 9.15. Niisiis jõudsin enamuse makarone ühika külmkapist ära hävitada ja viimse mohikaanlasega, kes Tartusse hääletama hakkas, hüvasti jätta - nüüd on vist maja seal täitsa tühi!!!

Igatahes kella kolme paiku helistas naissoost sõber, kes tahtis meest.... Jah, lugesite õigesti: ta tahtis meest, kes ta kotti kannaks. Kuna ma niikuinii pidin selle 17.oo konservikarbiga tulema ja mõtlesin, et boonuseks saab sõpra üle pika aja näha ja temaga juttu ajada, siis võtsin ma pakkumise vastu. Ilm oli parajalt krõbe ja tuisune. Külm polnudki, aga Viljandile mitteomaselt tuisune oli küll. Mul oli hea tunne, et sain temaga rääkida ja ka päris tõsistel teemadel. Ma isegi leidsin hetkeks, et meil on isegi mõtlemises ootamatult palju ühist - mõlemad oleme põdejad, lihtsalt erinevast soost , seega erinevat moodi, aga põdejad, eriti mis puudutab teatud kitsast teemat, millest internetiavarustest targu vaikin.

Ma ei ole soostereotüüpide pooldaja - st. et inimest ei tee heteroseksuaalseks ega homoseksuaalseks see, millega ta tegeleb - ei hobi, ega töö iseloom jne. Olgugi, et ma ei ole just väga osav homodesallija. Ma kindlasti solvan nüüd mõndagi tuttavat või sõpra, aga minu arust kuuluvad omasooiharad pigem kappi, kui nende orientatsioonil pole kliinilist iseloomu (st tsiteerides filosoofia õppejõudu: "ei kerki". Kui "kerkib", siis on järelikult orientatsioon valitav ja kui ei kerki, siis "Houston, we have a problem!" Aga see ei tähenda, et oma mittekerkimist peaks eksponeerima).

Vaadake või näiteks iluuisutajaid. Vaatasin täna just filmi Johnny Weirist. Selge see, et nii mõnelegi inimesele võivad nad oma hoiaku poolest tunduda Harju keskmisest feminiinsemad. Ma arvan, et tabloidmeedia kutsub seda metroseksuaalsuseks vms. Noh, olgu kuidas on! Igatahes olen kindel, et nii mõnigi sookaaslane arvaks teleri ees õllepudelit avades ja iluuisutamise meistrivõistluste peale juhtudes, et need mehed seal jääl uhketes kostuumides, on küll "viltu". Aga nii palju kui mina uurinud olen, siis pole juhtunud ühtki iluuisutajat avalikult kuulma oma orientatsiooni lahkamas. Täna vaatasin dokumentaalfilmi Johnny Weirist. Tundus, et neil meestel on uisutamisega liiga palju tegemist, et üldse oma seksuaalsusega tegeleda. Seega, iluuisutaja ega kellegi teise professioon iseenesest ei painuta ega ei tohiks painutada ("Mulle meeldib iluuisutamine ja "ebamehelikud" asjad- äkki olen gei" mõte) kellegi seksuaalset orientatsiooni.

Miks peakski mees välja nägema nagu ahv, enda keha eest mitte hoolitsema, näonaha eest mitte hoolitsema, kaltsudes ringi hilpama!!! See on lihtsalt tsiviliseerimata inimene, mitte "ÕIGE MEES". Ja kui ma selle iluuisutamise juba hammaste vahele võtsin, siis on minu arust tegemist pealtnäha väga suurt jõudu ja vastupidavust nõudva meheliku alaga - eriti, mis puudutab seda "seitsmendasse taevasse" pöörlemist. Naiste iluuisutamine tundub justkui rohkem graatsiline, täis piruette jne. Meeste iluuisutamine on rohkem hüplevam, hoolimata sädelevatest kostüümidest. Aga siis võiks ka väita, et näitlemine on naiselik eriala. Sest mida muud see iluuisutamine on kui ballett jääl. Ja mida muud ballett on kui tants. Ja mida muud on tants kui teater.

PS! Kui enda jutu peale magama jääd, siis pead kas...

a) olema väga väsinud

b) rääkima väga igavat juttu

Sõbrad

Kord ütles mu sõber (neid nn tõelisi sõpru, kellega mitu puuda soola koos ära olen söönud, on umbes 2,3) õllekannu taga kuldsed sõnad. See juhtus pärast seda kui talle tema tüdruk helistanud oli ja kurtnud, et sõbrad on vist mehele tähtsamad kui tema oma naine. Selle peale pani minu armas sõber telefoni lauale ja ütles mulle õllekannu tõstes: "Sõbrad ongi tähtsamad!"

Ma muidugi soovin, et tal oleks ka edaspidi jätkunud meelekindlust niiviisi öelda ja niiviisi mõelda. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Minu 2,3 sõpra on mind mulle endale märkamatultki aidanud eluga edasi liikuda ja isegi naeruvurre kasutada. Täna käis Viljandis minu kursaõest täiskohaga sõber hommikul seminaritööd kaitsmas. Mul on hea meel, et ta sellega hakkama sai. Loodan, et ise olen ka nii tubli. On täitsa lootust, et olen. Tegelengi sellega siin praegu, aga kuna miskit muud oli ka vajadus kirjutada, siis otsisin taas selle nurgakese üles, mida blogiks kutsutakse. Aga see-selleks. Mõnikord ei suuda ega tahagi naerda, aga see sõber on nii karismaatiline ja veider kuju, et ajaks isegi kreeka samba naeru kihistama. Ütlesin talle küll, et vahel on vaja ka teist täiskohaga samasoolist sõpra, kes ka olemas on ja kes mind paremini kohati mõistab, aga ka seda vastassoost sõpra ei asenda miski. Need seesmised naljad (või inside joke, nagu öeldakse) on kordumatud ja ajavad iga kord neid meenutades kõhu valutama nii minul kui ka muidugi äsja operatsioonilt tulnud kursaõel. Neli tundi, mis linna kohvikutes teed lürpides ja mööda linna lonkides möödus, oli tõesõna kvaliteetaeg. Arutlesime ka selle üle, et mis saab kui kool mõlemal lõppeb? Tema lubas mulle sõjaväkke kindlasti kirjutada ja külla tulla. Ja tema juba kirjutab- seda olen ma omal nahal palju tunda saanud.

Ka ühiselamu pere on mind aidanud hetkedest, kus pead vastu seina tahaks peksta, üle. Selles, kas armastus on olemas, võiks veel tõesti kahelda, aga sõpruse olemasolus ma ei kahtle.

Valu

Täna, 21.jaanuaril, 2011. aastal ei hakka ma melanhooliliselt ja endale omaselt poeetiliselt ühtegi rida valu kohta kirja panema, vaid tsiteerin teadlasi, sest teadlased on ALATI targad ja lollidest sulenärijatest ja kirjameestest targemad.

"Arsti poolt vaadates võiks valu jagada järgnevalt:

1. Mööduv valu - valu, mis tavaliselt on põhjustatud notsitseptorite aktivatsioonist ilma tegeliku koekahjustuseta. Siin on tegu organismi kaitsva reaktsiooniga kahjustava teguri või ülekoormuse eest. Tegemist on kõige sagedasema valuga igapäevaelus, mis pea kunagi ei põhjusta pöördumist arsti poole.

2. Äge valu - valu on põhjustatud tegelikust koekahjustusest, mis aktiveerib ja sensibiliseerib kohalikke notsitseptoreid. Valu kestab päevi kuni nädalaid ja kaob reeglina märgatavalt enne koe kahjustuse tegelikku paranemist. Meditsiini vaatevinklist on valu põhjus tavaliselt hõlpsalt tabatav ja ravi suhteliselt lihtne.

3. Krooniline valu - valu kestab kauem kui oodatud aeg haiguse paranemiseks, tavaliselt kauem kui 2-6 kuud. Reeglina on keerukas nii valu põhjuste mõistmine kui hea ravitulemuse saavutamine. Siin on väga oluline mõista, et erinevus ägedast valust ei piirdu vaid valu pikema kestusega. Kroonilisele valule on olemuslikud muutused valu vahendavates mehhanismides: aset on leidnud sensibiliseerumine nii notsitseptori ja närvikiu kui ka tsentraalselt paiknevate neuronite tasemel."

Tsiteeritud allikas: Volke, V. Sissejuhatus valu mehhanismidesse http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=119

Tõsiselt

Mul on komme ennast kirjutamisega välja elada. Kahju, et see kirjutamine alati mu seminaritööks, esseeks või veel millekski kolmandaks ei teisene. Millegipärast teiseneb see blogiks ja vahel ka isiklikeks märkmeteks, mida keegi suure tõenäosusega kunagi ei loe - kui mõni üksik erand, kellele lingi saadan, välja arvata. Aga see polegi ju omaette eesmärk.

Käisin täna õhtul jalutamas- just nimelt reede öösel kell 00.00. Talvel pole minu arust pooltki nii mõnus jalutada kui sügisel. On küll valge värv maas, aga justkui miskit muud polekski. Tegin paar linnatiiru. Ega siin palju jalutada pole- praegu ei kutsunud eriti järve äärde ka. UFO-valgusega Jaani kiriku juures käisin ära küll. Jõudsin Laidoneri platsile, ja tagusin suurest vihast enda vastu, hiiglasuurt lumepalli. Ei olnud ilus vaatepilt, peale seda kui jala ära löönud olin. !!!

Koju jõudes otsustasin juhtimise ja koolitamise ainekursuse jaoks kasutada oma puudulikku ajajuhtimisoskust ja viimase ülesande, milleks oli essee, valmis kirjutada. Inglise keeles kutsutakse seda nähtust vist all-nighter. Kui öösel üleval ollakse, õpitakse või võidetakse muude tegevustega 12 tundi uneajast vms. Igathes, tegemist pole inglise keele tunniga.

Aga miks? Miks ma olen ikka veel üleval? Mõtteid on liiga palju. Ma mõtlen liialt - seda on mulle sagedasti ette heidetud, aga ilma mõtlemiseta poleks ju mind ennast või pealiskaudsema mõtlemisega oleksin ainult iseenda veel haledam vare, aga mitte mina.

Hetkel on ka, millest mõelda. Ma ei ole vist eriti originaalne, kui ütlen, et sõnadel on suur jõud. Mõned sõnad tähtsa inimese poolt võivad muuta paljutki, isegi kui need on kleebitud mittemidagitähendava internetikeskkonna "seinale". Kui mured, mis niigi varjul närivad,- aga mis on hoitud karmi naeratuse grimassi taga-, äkki tänu sõnadele valla pääsevad, siis hoidke alt!

Aga mis on veel valusam? Kui midagi rääkimata jäetakse! Rahvatarkus on: "Parem valus tõde kui ilus vale!". Minu puhul peab see täiesti paika, sest pole asju, mida ma ei suudaks veel hullemaks mõelda, kui nad tegelikult on. Teine rahvatarkus on: "Mida sa ei tea, see ei tee ka haiget." Hmm, kuidas siis minul on veel valusam kui ma tean, et mulle kogu tõtt ei räägita!? Seda ma juba haistan. Asi ei ole uudishimus. Pigem on tegemist hirmuga valu ees, mida teadmatus hiljem põhjustada võib. Ja kui on puu, siis mul on piisavalt hea fantaasia, et sinna maod ja mürgiõunad juurde mõelda. Mida rohkem ma oman kontrolli olukorra üle, seda paremini ma magan ja arvake ära! - ma ei maga praegu kui kell on saamas 5 hommikul. Aga paranoiaks on mõnikord ka põhjust.

Ma olen ühe meesterahva kohta liiga pehme. Ma olen sellest täiesti teadlik. Minus on ka karm pool olemas, kuigi see ehk alati ei avaldu või siis avaldub pehme pool vaid valitud inimestele? Vahel oleks ju tore sulada musklis seebikakangelaseks, aga ...hmm, see oleks musklis seebikakangelane, mitte valge laiade kulmudega põhjamaalane.

Pühendus sapisele operatsioonile ja sapist viisi rõõmsale kursaõele

Tänapäeval on ju kombeks ka kõike, mis internetis saadaval, kellelegi pühenduda. Kunagi kasutasin ka mina saiti rate.ee, kus teismelised noored üksteisele pilte pühendasid. See pühendus on aga pigem nö toetuslik ja sõbralik õlapatsutus Sulle Kristin, kel Sul seisab homme ees operatsioon, kus Sinu sapine huumor ilusasti välja opereeritakse ja kotti pistetakse. Küsi kindlasti siis sapipõis endale kaasa ja pane hiljem peenra peale kasvama, siis hakkavad õue peal pisikesed Margus Lepad ringi jooksma. Ja siis ei pea Sa enam arvama, et ma Sinu üle nalja heidan kui ütlen, et kuulaks koos seda sapipõiehaige mehe raadiot jälle.

Aga mitte nalja ei tahtnud ma Sinu ja selle Sulle tähtsana tunduva operatsiooni üle heita. Kuigi see käib meie puhul omavahel suheldes alati asjaga kaasas. Ma mõtlesin, et üritan meenutada, mida ma oma operatsioonist mäletan. Aga ma ei saagi ju operatsioonist midagi mäletada, sest ma olin narkoosiuimas. Ma olin siis 14. Valu oli sellest luumurrust tulenevalt nii suur, et ma mõtlesin isegi viimaks: opereerigu kui see ainult mu valul kaduda aitab! Lasku kuul pähe, opereerigu, aga peaasi, et see valu kaoks ja kui elada vaja on, et siis jalg ka otsa jääks. Minu ilus reis oli lossimägede suurune.

Ma hakkan end vist kordama ja olen seda juttu vist juba rääkinud, aga noh...Sa tead ju, et ma armastan ennast korrata ja lõpmatuseni targutada. Igatahes kärutati mind suhteliselt suurtes piinades opilauauale. Enne seda tulid mingid karvased mehed mind kärutava põetaja juurde ja küsisid miskit. Põetaja vastas selle peale: "Mida te teete opiblokis, te ei tohi siin olla!" vms.

Ma ei mäletagi, kas ema jõudis mind enne operatsiooni vaatamas käia. Õde vist jõudis. Igatahes... Jah, siis ma seal laual olin. Mingi prillidega ja Ameerika nohikufilmide välimusega tüüp, kellel oli rinnal silt "anestesioloog", ilmus minu ette ja jutustas kirurgi ja kogu mind opereeriva personaliga midagi. Dr. Taul, kellele ma tagantjärele väga tänulik olen, oli siis minu kirurg. Rääkis vähe, aga mõistis oma tööd hästi. Anestesioloog ütles mulle, või oli see kirurg....noh, kes iganes. Kui mask oli mu näo peale asetatud, siis ta ütles:"Loe kümneni!" Mina oma lapsearuga mõtlesin, et kümne sekundiga ei jää ma siis ka magama kui terve maailma narkoos mulle sisse süstitakse. Aga kuna mõtlesin seda mängu kontrolli mõttes kaasa mängida, siis hakkasin lugema: "Üks, kaks..." ja rohkem ei mäleta. Ja olingi tripis.

Järgmisena ärkasin intensiivis. Oleks nagu pohmakas vms. Noh, mul pole ju väga suurt pohmakat päriselt olnud. Ja seda hiljem, nagu Sa tead, ütles ka valveõde, et mul ilmselt pohmelliga üldse probleemi pole, kuna olin unes nii rahulik - ei soninud narkoosi mõju all, ei vähernud. Jalg hakkas jälle tuikama. Nüüd olid ilmselt operatsiooni ja luumurru valu koos, aga kuna üle keha oli suhteliselt tuim, siis ei saanud aru, mis siin rohkem või vähem valustas. Siis tuli ka põetaja. Mul oli voodile võre ette tõstetud - vist igaks juhuks, et ma ennast maha ei keeraks. Ma mõtlesin endamisi: "Võrevoodi east olen ma juba ammu väljas ju!" Vanemast naisterahvast põetaja ütles saare mörrakus (nagu Sina ütled) : "Nüüd võib selle vöre maha ka vötta, seda pöleks sul üldse vaja olndki!" Ma üritasin edasi magada, aga selliste lühikeste ärkamistega see käis. Teised intensiivikud ju karjusid ja oigasid pidevalt pluss valu, mis magada ei lasknud.

Aga ma ei taha Sind sugugi hirmutada. Ega siis Sul ju otsest vigastust pole -kõigest sapipõis, millega ei pissita. Ma kardan, et minul oli ikkagi peapõrutus ja mingi muu asi ka. Ma nii hästi mäletan, et nii hea pikkpoiss oli, mida ma hommikul sõin, aga ilgelt kahju oli, et see mul ropsina varsti välja voolas. Mul on siiamaani sellest pikkpoisist kahju. Aga peapõrutust kahtlustasime sellepärast, et ma ropsisin mitu nädalat jutti toitu välja. See ei olnud ju ometi narkoosi mõju, vaid ikka miskit muud juba ka.

Noh, järgmine päev transporditi mind intensiivist kirurgia osakonda. Ja see, kuidas ja mis seal oli, on juba pikem jutt, millest ma natukene ka rääkinud olen, aga kui küsid või meelde tuleb räägin ka edaspidi.

Igatahes, võta seda kui ühte elukogemust, mis Sul nüüd juures on. Sa vist pole varem narkootilisel (loe: narkoosiga) operatsioonil olnud või oled??? Võib-olla oled ka, ma ei mäleta. Igatahes soovitan nii mõelda: "Operatsioon on selleks, et eemaldada midagi kahjulikku. Ehk siis teha Sulle veidi valu ja ebameeldivust, et Sa ei peaks eluaeg valu kogema." Muidu oled Sa nagu mees, keda elu aeg must surm jälitas ja iga sekund teelusikaga peksis, kuni ta lõpuks kurnatusest otsad andis. Loodan, et minu postitusest oli kasu , mitte ei hirmutanud Sind. Niisiis, ole tubli ja astu julgelt homme lauale!

Mina olen Siim Rahnu ja need olid sapised operatsiooniuudised!

Kõike head!

No tule euro appi

Praeguseks hetkeks on aastast 2011 tiksunud ära juba peaaegu kolm päeva. Kultuuripealinnaks on Tallinn ja kasutusel on uus mündikogu uue nimetusega. Just nimelt mündikogu, sest kuna eestlane on euroala kõige vaesem inimene,- isegi liiga vaene, et sellise suure nominaalväärtusega raha paberkandjal omada-, siis on kõlisemist meie rahva tengelpungas kindlasti palju tihedamini kuulda kui krõbinat. Krõbinat kuuleb muidugi nende taskutest, kes uue aasta esimesel tunnil esimesena Tallinna pangaautomaatidest telekaamerate juuresolekul demonstratiivselt 20 euroseid rahatähti enda rahakotti väljastasid.

Ma ei ole küll majanduses kunagi väga tugev olnud, aga isegi mina saan aru, et need "pisiviperused", mis juba seni on europrovintsiks saamisega kaasa tulnud, polegi nii pisikesed. Kui eurode asemel pangakaardiga maksmisel indiviidilt, -kelle arvamust rahatähe vajaduse kohta ei küsitud-, võetakse kroonide asemel samasuguste arvväärtusega eurosid, siis ma ei nimetaks seda eriti PISIKESEKS viperuseks. Seda pisiviperust, mis toitlustusasutustes toimunud oli, kajastas ka ETV uudistesaade Aktuaalne Kaamera (ainuke uudistesaade, mis üldse seda nime Eesti Vabariigis väärib)

"Aga kõik laabus suurepäraselt," ütles täna hommikul sellesama telekanali hommikusaates "Terevisioon" üks juhtivaid euroreligiooni organisaatoreid ja aktiviste Eestis.

Õnneks minu blogil lugejaid pole. Muidu peaksin kartma, et mulle hakatakse pelgalt Nõmmeraadio saatejuhi Margus Lepa järgneva tsiteerimise eest taas natsisilti kaela riputama. Aga nii uskumatu kui see ka pole, võib vahel ka peavoolust teistmoodi mõtleval talopojamõistusega indiviidil õigus olla- ja Lepal tihti ongi õigus. Niisiis lõpetangi kahe tsitaadiga- üks Lepa ja teine juhtiva euroreligiooni aktivisti,- kes on ka ühtlasi Euroala vaesema riigi peaminister-, suust.

"Lehm võib küll olla ilus, tore, kasulik ja hea, aga enne kui ostad lehma, tuleb mõelda kuhu sõnnik panna" (Margus Lepa. Nõmme raadio)

"No tule/-//-/" euro "appi" (Andrus Ansip)

Head uut aastat kõigile! Ka Euroopa kultuuripealinna, kus Mardipäeval ringi joosta ei julge ja vabadusristist möödudes kardad, et see kaela kukub, elanikele!