Vaatasin filmi

 Kuna minul seisab ees umbes kolm nädalat eemalolekut tsiviilist ja olin oma viimasel väljaloal enne seda, siis otsisin minagi filmielamust. Eesti sajandifilmi valimised lõppesid üsnagi oodatult "Kevade" võiduga - oli ju valijaks rahvas. Ka filmikauge eestlane on kursis selle filmi tegevustiku ja tegelastega.  Küll aga ei hakka ma seda palju kõneainet pakkunud filmiklassikat kuidagiviisi arvustama, kuna selleks on see film ehk liiga püha ja puutumatu. Olgu siis pealegi "Kevade". Võiks ju vaielda, kas Lutsu raamatu põhjal oleks tolleaegsetes tingimustes saanud parema või halvema filmi, aga las ka see diskussioon jääb kellegi teise kanda. 

Seekord vaatasin mina lisaks meie filmiklassikale hoopis välismaisemaid filme. Mõlemal neil on ühine nimetaja: teismeline. Eks tõepoolest, mured ja rõõmud "Kevadest" võivad tänapäevagi laste mured ja rõõmud olla. Ka minu vaadatud filme ei saa kindlasti pidada vähem elulähedasteks. Küll aga võtavad nende filmide tegelaste mured märksa traagilisema pöörde.

***

Kolmeteistaastase allakäik

 Kolmteist (Thirteen, 2003, USA). Rež.:Catherine Hardwicke. O: Evan Rachel Wood, Nikki Reed, Holly Hunter. Fox searchlight. 

Kogu teismeliste probleemide teemaassortii on antud filmis esindatud: suureks kasvamine, populaarsus, halb sõprade (sõbra) mõju, seks, sotsiaalsed ja individuaalsed pahed, nagu uimastid, alkohol, enesevigastamine, lahuselavad vanemad. Lugesin kuskilt, et film on inspireeritud Nikki Reedi enda lapsepõlvest. Seda pole tõepoolest raske uskuda. Teismelise elu on ju teema, millega pole võimalik palju liialdada. On ju elusid ja perekondi tõepoolest igasuguseid. Seega loob film üsna reaalse olustiku. 

 Lühidalt filmi sisust. Tracy (Evan Rachel Wood) on kolmeteistaastane, kes elab koos oma lahutatud ja endise narkosõltlasega (Jeremy Sisto) kooselu üritava ema (Holly Hunter) ning vanema vennaga (Brady Corbet). Janunedes populaarsuse ja tähelepanu järele idoliseerib ja üritab ta sõbruneda kooli pahelise ja populaarse tüdruku Eviega (Nikki Reed). Pärast enesetõestamist kotivargusega ja äkilise stiilimuutusega see peategelasel ka õnnestub ning tüdrukutest saavad parimad sõbrad. See tähendab ka Tracy sattumist pahelisse seltskonda, uimastite tarbimist, erinevate kehapiirkondade augustamist, võõraste meestega tutvumist, eemaldumist vanadest sõpradest, koolitööde unarusse jäämist, vargust jne. Üha enam süvenevad ka juba esinenud probleemid emaga. Evi tundub olevat ainuke päästerõngas, aga kui tema ka ühel õhtul Tracyta peole läheb, tõuseb peategelase jaoks taas esile üksindustunne, mida ta eneselõikumisega leevendada üritab. Evie saab osaks perekonnast. Tracy emale see mõte ei meeldi, kuid kuna Tracy manipuleerib juttudega raskest lapsepõlvest ja ahistavast isast, siis saab Melaniest (Tracy emast) samuti tema majutaja ja toitja.  Muidu filmi jooksul üsnagi apaatseks jäänud ema sekkub lõplikult olukorda koos Evi emaga filmi lõpus, kus leiab aset Tracy reetmine ja süüdlaseks lavastamine Evie poolt, mis viib peategelase lõpliku murdumiseni. 

 Kogu filmi olustiku võtab kokku filmi viimane stseen, kus Tracy seisab pöörleval karusellil ja karjub. Terve lugu ongi minoorne, raske on leida sealt positiivseid noote, kui välja arvata teismeliste lõbujanuline elupõletamine. Samuti ei ole tegemist mingisuguse arengulooga, vaid kohati tundub, et tegemist on lihtsalt sündmuste peegeldamisega. Tracy pereprobleemid ise on saanud alguse juba enne loo algust ja paiknevad märksa sügavamal kui lihtsalt uue pahelise sõbrannaga tutvumisel. Viimane on ilmselt vaid reaktsioon varasematele perepahedele (narkosõltlasest ema elukaaslane, lahuselav  ja tööga hõivatud isa). Niisiis ei lahka film probleemi sügavuti vaid annab sellest ülevaate. Ülesehitus on üsnagi hüppeline. Peegeldatakse vaid olulisi etappe, mistõttu on film hõlpsasti jälgitava tempoga, jäämata ühte punkti venima. 

 Film paiskab õhku palju küsimusi ent jätab peaaegu kõigile neist vastamata. Tracy olukorra teeb masendavaks just see, et ema kui toetaja ise vajab noorena ja ebastabiilse minevikuga toetust, mida talle mingil määral suudab üllataval kombel pakkuda tema pahede küüsis viibinud elukaaslane. Taoline olukord loobki nähtuse, kus laps peab olema lapsevanemale lapsevanema eest. Sama tendentsi võis ka näha Eesti oma traagilises linateoses "Surnuaiavahi tütar" (2011). 12-aastane teismeline ameeriklaste teenfilmist, nagu ka 9-aastane lapse Eesti linateosest, pole aga antud  vastutusrikkaks ülesandeks piisavalt suuteline ning satub omakorda pahede nõiaringi. Filmi küsimused on head, stseenid lausa südantlõhestavad ja teismelistele tüdrukutele ilmselt pisaraainet pakkuvad, kuid filmi iseloom protokolliv, mis jätab kogu linateosele lootusetu mulje.
 Filmi sümboolika on Hollywoodi filmi jaoks tavapäratult nutikas - pöörlev karusell, number 13 jm detailid, mida ehk esmavaatamisel ei märkagi. Ehk on see üks põhjus, miks film Sundance festivalil menukas olnud on.

 Alati jääb õhku küsimus, kas selline film kedagi aitab või annab hoopis niigi pahuksis olevale noorele mõtteainet lollusteks ning paheliseks käitumiseks. Kas "Kiirabihaiglat" vaatav inimene on kaastundlikum haige kaaskodaniku vastu või jätab ta sarja vaadates trepikotta surema? Kas eluga pahuksis oleva lapse ema jääb filmi vaatama, teadmata, kus ta laps hilisel tunnil hulgub? jne. Küll aga on küsimused alati head - eriti just avatud küsimused, mis ka tuima inimese mõtlema panevad. 

  Juba ongi uus aasta kestnud praktiliselt pool kuud. On küll olnud võimalust ning teenistusest vaba aega, aga seni pole siiski mingil põhjusel midagi kirjutanud või on aeg mingile muule tegevusele kulunud ja voolanud, nagu ikka. Eks Kaitsevägi on mind pannud aega teistpidi hindama - igat väljaluba ja vaba hetke. Kuigi ajateenistus on oma väljaõppe poolest tunduvalt huvitavamaks muutunud. ... Väga hea. Aga mitte otseselt sellest ei taha ma hetkel rääkida. 

 Ma kõlan küll vana inimesena, kuid head ja meeldivad ajad voolavad ja libisevad justkui ülehelikiirusel mööda ning raskemad-veidike pingelisemad ning ebamugavad perioodid justkui on väga visad lõppema. Eks nendest ole ehk samuti midagi õppida ja hiljem saab neid isegi meenutada kui üsnagi mälestusterohkeid aegu. Hetkel ma siiski ei muuda oma arvamust, et õpinguaastad ühes pisikeses linnakeses on olnud seni minu elu parimad igas seitsmes mõttes. Selge on see, et aeg möödub ja tuul pöördub. Vahel tundub, et terve see aeg, mis me nö elame, on kellegi unenägu. Ülesärkamist ei saa samuti ise valida ja ehk ongi parem. Ja "iseloom on meie saatus", nagu kirjutas Mati Unt või siis ütlesid stoikud antiikajastul : "Maailma ei saa muuta, saab muuta oma suhtumist sellesse."

 Tundub, nagu sobiks ma rohkem eelmisse sajandisse kui sellesse. Mõistan, et igal ajal oma mured, aga ometigi minu mõtteilm sarnaneb küll rohkem 1960.-1980.-aastate maailmale kui tänapäevale. Mul on isegi kassettpleier veel alles, mida paljud on minu puhul imestanud (tõsi, see pleier on alles ka praktilistel põhjustel - miks visata ära töökorras ja mitut funktsiooni täitvat asja? - Ainult sellepärast, et ta on eelmisest sajandist?)  On veel mõned faktid, mida ei saa teatud põhjustel mainida, kuid mis viitavad tahes-tahtmata sellele, et olen kuskile 1990.aastate aega kinni jäänud. See sajand on minu jaoks justkui liiga hiline ja moderniseerunud. Muidugi on tore nautida teatud hüvesid, mida tänapäeva infotehnoloogia võimaldab. Ja nagu ütles üks popkultuuriteoreetikuid, Tõnis Kahu: "Inimene unustab, aga internet ei unusta." Seega just internet annab võimaluse minevikust veel rohkem puudust tunda ja neidsamu mõtteid siin võimalikult kiiresti jagada. Aga nagu on öeldud, kirjutatud ja diskuteeritud: iga leiutisega leiutati uus õnnetus. Laevaga laevahukk, autoga autõnnetus. Samuti internetiga.