Kui keegi oleks kaks aastat tagasi öelnud, et ma olen sunnitud ülestõusmispühade ajal virtuaalsel missal olema (missa asemel), oleksin ma selle peale ilmselt käega rühmates muianud. Aga see on võimalik. Ideaalne võimalus "suretamiseks" ja millestki nii vajalikust loobumiseks. See ei tähenda, et peab loobuma Jumala armust. Ja tuleb välja lülitada pahameel, mis tekib kui möödaminnes meelelahutuslikku maskisaadet näen, mis hoolimata koroonaolukorrast ikkagi toimub (2 -meetrised vahed telestuudios? Sellel, kes on teles käinud, on seda ilmselt raske ette kujutada). Jumal ja ilma ajalugu on näinud igasuguseid keerulisi aegu ja tuleme ka sellega toime.
Mõtlesin, et kirjutan positiivse nimekirja.
Muidugi tahaksin tööl käia, sest see tundub nõnda palju kergem kui virtuaalruumis ülesandeid edastada ja õpilasi kontrollida. Aga kas tee pidi siis sile ja sirge olema? :)
1) Ka see tuleb üle elada ja olla tänulik, et on lapsed ja on töö. Ja nt sellegi pärast, et poja oma isa ja abikaasat vahel sagedamini näeb.
2) Olla tänulik, et vanemad pole seal Saaremaal (veel) haigestunud.
3) Olla õnnelik, et "kord kvartalis helistamisrežiimi" asemel, olen hakanud isale helistama tihedamini.
4) Olla õnnelik, et olen Skype'i vahendusel kuulnud inimestest, kes on olnud paar aasta "kadunud". (Ma poleks kunagi arvanud, et suudan Jumalale vahel ka interneti eest tänulik olla - maailm on üks kummaline koht)
Ja see nimekiri ilmselt jätkub... Aga või on inimesele antud võimet positiivset märgata.
