Vastus eelmisele postitusele

Tekkis vägev eneseabiga seotud mõte.

Teinekord kui mul on mure, siis selle asemel, et halada ja öelda: "Mul on mure!", ütlen hoopis: "Mul on kannikad valusad!"

Libe liug

Äkki ma räägin asjadest, mis pole olulised. Aga kahjuks annavad need MITTEOLULISED asjad tunda.

Eile käisin poest piima toomas. Kes oleks arvanud, et see nii keeruline on. Mõtlesin, et võtan taarakoti ka kaasa. Siin väikelinnas on hetkel tõesti libe. Isegi minu roomikulise põhjaga saapad olid kohati uiskudeks muutumas. Ja siis see juhtus. Mul oli tarvis vaid ühes kohas ülekäigurada ületada. Äkki libises mul tee ääres jalg alt ära nii, et ma kukkusin seliti maha või õigem oleks öelda perseli (vabandust!) ja lendasin paar meetrit edasi otse keset teed. Kilekott lendas laia kaarega käest ning pudelid veeresid mööda sõiduteed laiali.

Olgugi, et kannikas oli tohutult valus, ajasin ma end sundides siiski maast üles. Kiirustasin pudeleid üles korjama, enne kui auto neist üle oleks sõitnud. Hea, et palju autosid sel tunnil hämaras ei liikunud ja ma sain suhteliselt kiiresti need pudelid, mis välja olid veerenud, kotti tagasi korjatud.

Siis mõtlesin, et viin pudelid automaati ära ja saangi piimaraha kokku. Täpselt kaks sekundit enne mind jõudis mingi ema pojaga taarat sisestama. Automaat streikis. Siis tuli malbe näoga töötaja harjavarrega plekkpurki automaadist alla lükkama. Ma olin liiga väsinud, et talle öelda:"See ei lahenda probleemi. Selleks peab automaadi alla ronima ja eelnevalt tekkinud tropi eemaldama, mitte pole kasu selle purgi väljavõtmisest, mis hetkel kinni jäi. Ahjaa, ah et miks ma nii ninatark olen ja kust ma seda tean. Äkki sellepärast, et ma sellises automaadis olen varemalt töötanud.." jne jnt

Niisiis läks automaat rikkesse. Ma mõtlesin siis, et ostaks vahepeal piima ära ja tuleks pärast tagasi. Kuhu panna taarakott, mõtlesin ma. Poodi taarakotiga sisse minna? - arvestades minu läki-läkit ja mitte nii väga korrektset riietust tol hetkel, mõtlesin, et ei taha turvale ja muudele inimestele seletama hakata: "Kuulge, see on lihtsalt selline stiil!" vms. Noh, mida iganes! Mõtlesin nii: "Saagu, mis saab, jätan taarakoti siis prügikasti äärde maha. Kui keegi selle ära võtab, ju tal siis on seda rohkem vaja kui minul. Siis lohutan end sellega, et olen panustanud heategevusse. Kui aga ei võta, siis saan piimaraha hiljem tagasi!"

Sain piimaraha täpselt tagasi. Automaat oli korras, kui poest tagasi tulin. Muidugi paar purki jäi sisestamata, sest nad polnud seda plekiprobleemi endiselt eemaldanud, vaid seda lihtsalt edasi lükanud. Niisiis jätsin mõne pudeli ka maha. Seega olin panustanud nii heategevusse kui piimarahasse.

Miks ma sellistest asjadest räägin? Kas ainult sellepärast, et mul on kannikad veidi valusad või sellepärast, et mul on hoopis hing valus ja nendest põhjustest on palju raskem rääkida kui valusatest kannikatest?

Stephane Lambiel - Art on Ice 2010 - In your eyes

Kas on ta Leo või Lea?

Pidin täna (juba eile tegelikult) raha kokku hoidma ja hommikuse Sebe soodusbussiga tulema, aga näed - sisse magasin. Siis kui ärkasin oli kell 8.15 asemel 9.15. Niisiis jõudsin enamuse makarone ühika külmkapist ära hävitada ja viimse mohikaanlasega, kes Tartusse hääletama hakkas, hüvasti jätta - nüüd on vist maja seal täitsa tühi!!!

Igatahes kella kolme paiku helistas naissoost sõber, kes tahtis meest.... Jah, lugesite õigesti: ta tahtis meest, kes ta kotti kannaks. Kuna ma niikuinii pidin selle 17.oo konservikarbiga tulema ja mõtlesin, et boonuseks saab sõpra üle pika aja näha ja temaga juttu ajada, siis võtsin ma pakkumise vastu. Ilm oli parajalt krõbe ja tuisune. Külm polnudki, aga Viljandile mitteomaselt tuisune oli küll. Mul oli hea tunne, et sain temaga rääkida ja ka päris tõsistel teemadel. Ma isegi leidsin hetkeks, et meil on isegi mõtlemises ootamatult palju ühist - mõlemad oleme põdejad, lihtsalt erinevast soost , seega erinevat moodi, aga põdejad, eriti mis puudutab teatud kitsast teemat, millest internetiavarustest targu vaikin.

Ma ei ole soostereotüüpide pooldaja - st. et inimest ei tee heteroseksuaalseks ega homoseksuaalseks see, millega ta tegeleb - ei hobi, ega töö iseloom jne. Olgugi, et ma ei ole just väga osav homodesallija. Ma kindlasti solvan nüüd mõndagi tuttavat või sõpra, aga minu arust kuuluvad omasooiharad pigem kappi, kui nende orientatsioonil pole kliinilist iseloomu (st tsiteerides filosoofia õppejõudu: "ei kerki". Kui "kerkib", siis on järelikult orientatsioon valitav ja kui ei kerki, siis "Houston, we have a problem!" Aga see ei tähenda, et oma mittekerkimist peaks eksponeerima).

Vaadake või näiteks iluuisutajaid. Vaatasin täna just filmi Johnny Weirist. Selge see, et nii mõnelegi inimesele võivad nad oma hoiaku poolest tunduda Harju keskmisest feminiinsemad. Ma arvan, et tabloidmeedia kutsub seda metroseksuaalsuseks vms. Noh, olgu kuidas on! Igatahes olen kindel, et nii mõnigi sookaaslane arvaks teleri ees õllepudelit avades ja iluuisutamise meistrivõistluste peale juhtudes, et need mehed seal jääl uhketes kostuumides, on küll "viltu". Aga nii palju kui mina uurinud olen, siis pole juhtunud ühtki iluuisutajat avalikult kuulma oma orientatsiooni lahkamas. Täna vaatasin dokumentaalfilmi Johnny Weirist. Tundus, et neil meestel on uisutamisega liiga palju tegemist, et üldse oma seksuaalsusega tegeleda. Seega, iluuisutaja ega kellegi teise professioon iseenesest ei painuta ega ei tohiks painutada ("Mulle meeldib iluuisutamine ja "ebamehelikud" asjad- äkki olen gei" mõte) kellegi seksuaalset orientatsiooni.

Miks peakski mees välja nägema nagu ahv, enda keha eest mitte hoolitsema, näonaha eest mitte hoolitsema, kaltsudes ringi hilpama!!! See on lihtsalt tsiviliseerimata inimene, mitte "ÕIGE MEES". Ja kui ma selle iluuisutamise juba hammaste vahele võtsin, siis on minu arust tegemist pealtnäha väga suurt jõudu ja vastupidavust nõudva meheliku alaga - eriti, mis puudutab seda "seitsmendasse taevasse" pöörlemist. Naiste iluuisutamine tundub justkui rohkem graatsiline, täis piruette jne. Meeste iluuisutamine on rohkem hüplevam, hoolimata sädelevatest kostüümidest. Aga siis võiks ka väita, et näitlemine on naiselik eriala. Sest mida muud see iluuisutamine on kui ballett jääl. Ja mida muud ballett on kui tants. Ja mida muud on tants kui teater.

PS! Kui enda jutu peale magama jääd, siis pead kas...

a) olema väga väsinud

b) rääkima väga igavat juttu

Sõbrad

Kord ütles mu sõber (neid nn tõelisi sõpru, kellega mitu puuda soola koos ära olen söönud, on umbes 2,3) õllekannu taga kuldsed sõnad. See juhtus pärast seda kui talle tema tüdruk helistanud oli ja kurtnud, et sõbrad on vist mehele tähtsamad kui tema oma naine. Selle peale pani minu armas sõber telefoni lauale ja ütles mulle õllekannu tõstes: "Sõbrad ongi tähtsamad!"

Ma muidugi soovin, et tal oleks ka edaspidi jätkunud meelekindlust niiviisi öelda ja niiviisi mõelda. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Minu 2,3 sõpra on mind mulle endale märkamatultki aidanud eluga edasi liikuda ja isegi naeruvurre kasutada. Täna käis Viljandis minu kursaõest täiskohaga sõber hommikul seminaritööd kaitsmas. Mul on hea meel, et ta sellega hakkama sai. Loodan, et ise olen ka nii tubli. On täitsa lootust, et olen. Tegelengi sellega siin praegu, aga kuna miskit muud oli ka vajadus kirjutada, siis otsisin taas selle nurgakese üles, mida blogiks kutsutakse. Aga see-selleks. Mõnikord ei suuda ega tahagi naerda, aga see sõber on nii karismaatiline ja veider kuju, et ajaks isegi kreeka samba naeru kihistama. Ütlesin talle küll, et vahel on vaja ka teist täiskohaga samasoolist sõpra, kes ka olemas on ja kes mind paremini kohati mõistab, aga ka seda vastassoost sõpra ei asenda miski. Need seesmised naljad (või inside joke, nagu öeldakse) on kordumatud ja ajavad iga kord neid meenutades kõhu valutama nii minul kui ka muidugi äsja operatsioonilt tulnud kursaõel. Neli tundi, mis linna kohvikutes teed lürpides ja mööda linna lonkides möödus, oli tõesõna kvaliteetaeg. Arutlesime ka selle üle, et mis saab kui kool mõlemal lõppeb? Tema lubas mulle sõjaväkke kindlasti kirjutada ja külla tulla. Ja tema juba kirjutab- seda olen ma omal nahal palju tunda saanud.

Ka ühiselamu pere on mind aidanud hetkedest, kus pead vastu seina tahaks peksta, üle. Selles, kas armastus on olemas, võiks veel tõesti kahelda, aga sõpruse olemasolus ma ei kahtle.

Valu

Täna, 21.jaanuaril, 2011. aastal ei hakka ma melanhooliliselt ja endale omaselt poeetiliselt ühtegi rida valu kohta kirja panema, vaid tsiteerin teadlasi, sest teadlased on ALATI targad ja lollidest sulenärijatest ja kirjameestest targemad.

"Arsti poolt vaadates võiks valu jagada järgnevalt:

1. Mööduv valu - valu, mis tavaliselt on põhjustatud notsitseptorite aktivatsioonist ilma tegeliku koekahjustuseta. Siin on tegu organismi kaitsva reaktsiooniga kahjustava teguri või ülekoormuse eest. Tegemist on kõige sagedasema valuga igapäevaelus, mis pea kunagi ei põhjusta pöördumist arsti poole.

2. Äge valu - valu on põhjustatud tegelikust koekahjustusest, mis aktiveerib ja sensibiliseerib kohalikke notsitseptoreid. Valu kestab päevi kuni nädalaid ja kaob reeglina märgatavalt enne koe kahjustuse tegelikku paranemist. Meditsiini vaatevinklist on valu põhjus tavaliselt hõlpsalt tabatav ja ravi suhteliselt lihtne.

3. Krooniline valu - valu kestab kauem kui oodatud aeg haiguse paranemiseks, tavaliselt kauem kui 2-6 kuud. Reeglina on keerukas nii valu põhjuste mõistmine kui hea ravitulemuse saavutamine. Siin on väga oluline mõista, et erinevus ägedast valust ei piirdu vaid valu pikema kestusega. Kroonilisele valule on olemuslikud muutused valu vahendavates mehhanismides: aset on leidnud sensibiliseerumine nii notsitseptori ja närvikiu kui ka tsentraalselt paiknevate neuronite tasemel."

Tsiteeritud allikas: Volke, V. Sissejuhatus valu mehhanismidesse http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=119

Tõsiselt

Mul on komme ennast kirjutamisega välja elada. Kahju, et see kirjutamine alati mu seminaritööks, esseeks või veel millekski kolmandaks ei teisene. Millegipärast teiseneb see blogiks ja vahel ka isiklikeks märkmeteks, mida keegi suure tõenäosusega kunagi ei loe - kui mõni üksik erand, kellele lingi saadan, välja arvata. Aga see polegi ju omaette eesmärk.

Käisin täna õhtul jalutamas- just nimelt reede öösel kell 00.00. Talvel pole minu arust pooltki nii mõnus jalutada kui sügisel. On küll valge värv maas, aga justkui miskit muud polekski. Tegin paar linnatiiru. Ega siin palju jalutada pole- praegu ei kutsunud eriti järve äärde ka. UFO-valgusega Jaani kiriku juures käisin ära küll. Jõudsin Laidoneri platsile, ja tagusin suurest vihast enda vastu, hiiglasuurt lumepalli. Ei olnud ilus vaatepilt, peale seda kui jala ära löönud olin. !!!

Koju jõudes otsustasin juhtimise ja koolitamise ainekursuse jaoks kasutada oma puudulikku ajajuhtimisoskust ja viimase ülesande, milleks oli essee, valmis kirjutada. Inglise keeles kutsutakse seda nähtust vist all-nighter. Kui öösel üleval ollakse, õpitakse või võidetakse muude tegevustega 12 tundi uneajast vms. Igathes, tegemist pole inglise keele tunniga.

Aga miks? Miks ma olen ikka veel üleval? Mõtteid on liiga palju. Ma mõtlen liialt - seda on mulle sagedasti ette heidetud, aga ilma mõtlemiseta poleks ju mind ennast või pealiskaudsema mõtlemisega oleksin ainult iseenda veel haledam vare, aga mitte mina.

Hetkel on ka, millest mõelda. Ma ei ole vist eriti originaalne, kui ütlen, et sõnadel on suur jõud. Mõned sõnad tähtsa inimese poolt võivad muuta paljutki, isegi kui need on kleebitud mittemidagitähendava internetikeskkonna "seinale". Kui mured, mis niigi varjul närivad,- aga mis on hoitud karmi naeratuse grimassi taga-, äkki tänu sõnadele valla pääsevad, siis hoidke alt!

Aga mis on veel valusam? Kui midagi rääkimata jäetakse! Rahvatarkus on: "Parem valus tõde kui ilus vale!". Minu puhul peab see täiesti paika, sest pole asju, mida ma ei suudaks veel hullemaks mõelda, kui nad tegelikult on. Teine rahvatarkus on: "Mida sa ei tea, see ei tee ka haiget." Hmm, kuidas siis minul on veel valusam kui ma tean, et mulle kogu tõtt ei räägita!? Seda ma juba haistan. Asi ei ole uudishimus. Pigem on tegemist hirmuga valu ees, mida teadmatus hiljem põhjustada võib. Ja kui on puu, siis mul on piisavalt hea fantaasia, et sinna maod ja mürgiõunad juurde mõelda. Mida rohkem ma oman kontrolli olukorra üle, seda paremini ma magan ja arvake ära! - ma ei maga praegu kui kell on saamas 5 hommikul. Aga paranoiaks on mõnikord ka põhjust.

Ma olen ühe meesterahva kohta liiga pehme. Ma olen sellest täiesti teadlik. Minus on ka karm pool olemas, kuigi see ehk alati ei avaldu või siis avaldub pehme pool vaid valitud inimestele? Vahel oleks ju tore sulada musklis seebikakangelaseks, aga ...hmm, see oleks musklis seebikakangelane, mitte valge laiade kulmudega põhjamaalane.

Pühendus sapisele operatsioonile ja sapist viisi rõõmsale kursaõele

Tänapäeval on ju kombeks ka kõike, mis internetis saadaval, kellelegi pühenduda. Kunagi kasutasin ka mina saiti rate.ee, kus teismelised noored üksteisele pilte pühendasid. See pühendus on aga pigem nö toetuslik ja sõbralik õlapatsutus Sulle Kristin, kel Sul seisab homme ees operatsioon, kus Sinu sapine huumor ilusasti välja opereeritakse ja kotti pistetakse. Küsi kindlasti siis sapipõis endale kaasa ja pane hiljem peenra peale kasvama, siis hakkavad õue peal pisikesed Margus Lepad ringi jooksma. Ja siis ei pea Sa enam arvama, et ma Sinu üle nalja heidan kui ütlen, et kuulaks koos seda sapipõiehaige mehe raadiot jälle.

Aga mitte nalja ei tahtnud ma Sinu ja selle Sulle tähtsana tunduva operatsiooni üle heita. Kuigi see käib meie puhul omavahel suheldes alati asjaga kaasas. Ma mõtlesin, et üritan meenutada, mida ma oma operatsioonist mäletan. Aga ma ei saagi ju operatsioonist midagi mäletada, sest ma olin narkoosiuimas. Ma olin siis 14. Valu oli sellest luumurrust tulenevalt nii suur, et ma mõtlesin isegi viimaks: opereerigu kui see ainult mu valul kaduda aitab! Lasku kuul pähe, opereerigu, aga peaasi, et see valu kaoks ja kui elada vaja on, et siis jalg ka otsa jääks. Minu ilus reis oli lossimägede suurune.

Ma hakkan end vist kordama ja olen seda juttu vist juba rääkinud, aga noh...Sa tead ju, et ma armastan ennast korrata ja lõpmatuseni targutada. Igatahes kärutati mind suhteliselt suurtes piinades opilauauale. Enne seda tulid mingid karvased mehed mind kärutava põetaja juurde ja küsisid miskit. Põetaja vastas selle peale: "Mida te teete opiblokis, te ei tohi siin olla!" vms.

Ma ei mäletagi, kas ema jõudis mind enne operatsiooni vaatamas käia. Õde vist jõudis. Igatahes... Jah, siis ma seal laual olin. Mingi prillidega ja Ameerika nohikufilmide välimusega tüüp, kellel oli rinnal silt "anestesioloog", ilmus minu ette ja jutustas kirurgi ja kogu mind opereeriva personaliga midagi. Dr. Taul, kellele ma tagantjärele väga tänulik olen, oli siis minu kirurg. Rääkis vähe, aga mõistis oma tööd hästi. Anestesioloog ütles mulle, või oli see kirurg....noh, kes iganes. Kui mask oli mu näo peale asetatud, siis ta ütles:"Loe kümneni!" Mina oma lapsearuga mõtlesin, et kümne sekundiga ei jää ma siis ka magama kui terve maailma narkoos mulle sisse süstitakse. Aga kuna mõtlesin seda mängu kontrolli mõttes kaasa mängida, siis hakkasin lugema: "Üks, kaks..." ja rohkem ei mäleta. Ja olingi tripis.

Järgmisena ärkasin intensiivis. Oleks nagu pohmakas vms. Noh, mul pole ju väga suurt pohmakat päriselt olnud. Ja seda hiljem, nagu Sa tead, ütles ka valveõde, et mul ilmselt pohmelliga üldse probleemi pole, kuna olin unes nii rahulik - ei soninud narkoosi mõju all, ei vähernud. Jalg hakkas jälle tuikama. Nüüd olid ilmselt operatsiooni ja luumurru valu koos, aga kuna üle keha oli suhteliselt tuim, siis ei saanud aru, mis siin rohkem või vähem valustas. Siis tuli ka põetaja. Mul oli voodile võre ette tõstetud - vist igaks juhuks, et ma ennast maha ei keeraks. Ma mõtlesin endamisi: "Võrevoodi east olen ma juba ammu väljas ju!" Vanemast naisterahvast põetaja ütles saare mörrakus (nagu Sina ütled) : "Nüüd võib selle vöre maha ka vötta, seda pöleks sul üldse vaja olndki!" Ma üritasin edasi magada, aga selliste lühikeste ärkamistega see käis. Teised intensiivikud ju karjusid ja oigasid pidevalt pluss valu, mis magada ei lasknud.

Aga ma ei taha Sind sugugi hirmutada. Ega siis Sul ju otsest vigastust pole -kõigest sapipõis, millega ei pissita. Ma kardan, et minul oli ikkagi peapõrutus ja mingi muu asi ka. Ma nii hästi mäletan, et nii hea pikkpoiss oli, mida ma hommikul sõin, aga ilgelt kahju oli, et see mul ropsina varsti välja voolas. Mul on siiamaani sellest pikkpoisist kahju. Aga peapõrutust kahtlustasime sellepärast, et ma ropsisin mitu nädalat jutti toitu välja. See ei olnud ju ometi narkoosi mõju, vaid ikka miskit muud juba ka.

Noh, järgmine päev transporditi mind intensiivist kirurgia osakonda. Ja see, kuidas ja mis seal oli, on juba pikem jutt, millest ma natukene ka rääkinud olen, aga kui küsid või meelde tuleb räägin ka edaspidi.

Igatahes, võta seda kui ühte elukogemust, mis Sul nüüd juures on. Sa vist pole varem narkootilisel (loe: narkoosiga) operatsioonil olnud või oled??? Võib-olla oled ka, ma ei mäleta. Igatahes soovitan nii mõelda: "Operatsioon on selleks, et eemaldada midagi kahjulikku. Ehk siis teha Sulle veidi valu ja ebameeldivust, et Sa ei peaks eluaeg valu kogema." Muidu oled Sa nagu mees, keda elu aeg must surm jälitas ja iga sekund teelusikaga peksis, kuni ta lõpuks kurnatusest otsad andis. Loodan, et minu postitusest oli kasu , mitte ei hirmutanud Sind. Niisiis, ole tubli ja astu julgelt homme lauale!

Mina olen Siim Rahnu ja need olid sapised operatsiooniuudised!

Kõike head!

No tule euro appi

Praeguseks hetkeks on aastast 2011 tiksunud ära juba peaaegu kolm päeva. Kultuuripealinnaks on Tallinn ja kasutusel on uus mündikogu uue nimetusega. Just nimelt mündikogu, sest kuna eestlane on euroala kõige vaesem inimene,- isegi liiga vaene, et sellise suure nominaalväärtusega raha paberkandjal omada-, siis on kõlisemist meie rahva tengelpungas kindlasti palju tihedamini kuulda kui krõbinat. Krõbinat kuuleb muidugi nende taskutest, kes uue aasta esimesel tunnil esimesena Tallinna pangaautomaatidest telekaamerate juuresolekul demonstratiivselt 20 euroseid rahatähti enda rahakotti väljastasid.

Ma ei ole küll majanduses kunagi väga tugev olnud, aga isegi mina saan aru, et need "pisiviperused", mis juba seni on europrovintsiks saamisega kaasa tulnud, polegi nii pisikesed. Kui eurode asemel pangakaardiga maksmisel indiviidilt, -kelle arvamust rahatähe vajaduse kohta ei küsitud-, võetakse kroonide asemel samasuguste arvväärtusega eurosid, siis ma ei nimetaks seda eriti PISIKESEKS viperuseks. Seda pisiviperust, mis toitlustusasutustes toimunud oli, kajastas ka ETV uudistesaade Aktuaalne Kaamera (ainuke uudistesaade, mis üldse seda nime Eesti Vabariigis väärib)

"Aga kõik laabus suurepäraselt," ütles täna hommikul sellesama telekanali hommikusaates "Terevisioon" üks juhtivaid euroreligiooni organisaatoreid ja aktiviste Eestis.

Õnneks minu blogil lugejaid pole. Muidu peaksin kartma, et mulle hakatakse pelgalt Nõmmeraadio saatejuhi Margus Lepa järgneva tsiteerimise eest taas natsisilti kaela riputama. Aga nii uskumatu kui see ka pole, võib vahel ka peavoolust teistmoodi mõtleval talopojamõistusega indiviidil õigus olla- ja Lepal tihti ongi õigus. Niisiis lõpetangi kahe tsitaadiga- üks Lepa ja teine juhtiva euroreligiooni aktivisti,- kes on ka ühtlasi Euroala vaesema riigi peaminister-, suust.

"Lehm võib küll olla ilus, tore, kasulik ja hea, aga enne kui ostad lehma, tuleb mõelda kuhu sõnnik panna" (Margus Lepa. Nõmme raadio)

"No tule/-//-/" euro "appi" (Andrus Ansip)

Head uut aastat kõigile! Ka Euroopa kultuuripealinna, kus Mardipäeval ringi joosta ei julge ja vabadusristist möödudes kardad, et see kaela kukub, elanikele!