Eesti Vabade Pessimistide Ühendus

Tänasest on loodud ka mitteametlik organisatsioon Eesti Vabade Pessimistide Ühendus. Hetkel on ühenduses kaks liiget. Teretulnud on kõik, kes peavad end pessimistideks ja kes nõustuvad Eesti Vabade Pessimistide Ühenduse manifestis ("Vabadus olla pessimist") kirjeldatud teesidega.

Kellel on liitumissoov, sellel palume saata lühike põhjendus ja liitumissoov e-posti aadressile:

siim.rahnu@gmail.com

Organisatsiooni põhikiri on väljatöötamisel.

Vabadus olla pessimist

Mulle on viimasel ajal (ja ka enne seda, isegi nn professionaalide poolt) öeldud, et ma olen liiga negatiivne - kirun ja vingun kõige ning kõigi pärast, mitte miski mulle ei meeldi ja mitte millegagi ma rahul pole. Selle postitusega üritangi oma vingumist kaitsta, välja vabandada ja põhjendada. Mõistan, et kindlasti võib see nii mõnelegi indiviidile tülikas ja närvesööv olla, seega rakendangi anonüümset kirumisvõimalust- internetti. Siis ei tüüta ma otseselt kedagi. Kes tahab, see loeb; kes ei suuda, see mitte. Ja ongi õnnelik perekond.

Usun, et kirumine ja rahulolematus on inimese loomuses. Arvan, et see on ka edasiviiv jõud. Võib-olla mitte alati, aga mõningatel juhtudel kohe kindlasti. Ma ei usu, et kõik need inimkonna saavutused, leiutised ja hüvitavad revolutsioonilised tegevused inimkonna ajaloos oleksid aset leidnud, kui poleks kurdetud, virisetud ja vingutud. Väga suur osa , et mitte öelda kõik leiutised, on loodud inimese mugavuseks. Kõiki asju on võimalik raskemini teha, aga inimene oli rahulolematu ja leidis, et äkki saab kergemini. Aga ka selleks, et selliste asjade peale üldse tulla, peab pikaloomuline inimene kindlasti enne kannatama raskemate olude all, enne kui ta märkab, et lihtsamini ja teistmoodi on ka võimalik elada. Sest mugavustsoonis inimene üldiselt ennast liigutama ei hakka, rääkimata vingumisest. Ilmselt poleks ka meil mingit marksismi üldse eksisteerinud kui Marx poleks kasvanud üles vaestes oludes ja slummides, vaid jõukas aadliperes. Samamoodi poleks ka Napoleon olnud see Napoleon kui ta oleks koolis kaaslaste seas populaarne olnud. Meile ei pruugi need ajalootegelased sugugi meeldida (ka siinkirjutaja iidolite hulka ei kuulu Marx), aga eitada nende virisejate ajaloolist tähtsust oleks siiski äärmiselt kitsarinnaline.

Ja kui indiviid on enda eluga tõesti rahul, siis kirub ta ikkagi teisi inimesi, kes on pessimistlikud ja negatiivsed. Seega on ta ise ka sellel alal pessimist. Praeguse võimuaparaadi üks taktikaid on "Kõik on hästi" strateegia. See üritab keelata vingumist liigse tööpuuduse, halva olukorra üle jne. Algul üritati öelda, et tegelikult on kõik hästi, nüüd üritatakse öelda, et halvast olukorrast on välja tuldud ja asi on paremaks läinud. Üritatakse sisse viia lambamentaliteeti, mille tulemusel kõik ilusasti plaksutaksid ja kiidaksid võimu. Ja ikkagi on mõned dissidendid, kes ei valinud võimuerakondi ja kes ikka armastavad vinguda (ka siinkirjutaja kuulub nende hulka). Seega võimuerakondade pooldajatel on nüüd põhjust kiruda neid isikuid, kes eluga rahul pole, on ise selles süüdi ja süüdistavad teisi. Nemad olevat õnnelikud! Ometigi ei saa nad seda ju olla, kui neid häirivad "kirujad" ja õnnetud inimesed.

Kui nüüd jätta kõrvale see, et pessimism on edasiviiv jõud, siis on sellel siiski veel üks positiivne külg. Ei kahtlegi selles, et leidub inimesi, kes usuvad, et kirumist on liialt palju ja kui see olemata oleks, saavutaksid inimesed siiski rohkem, ilma et nad oma rahulolematusest räägiks. Võib-olla on see nii, aga selle teooria juures jätame me vahele ühe väga olulise seiga. Nimelt on kirumine ja pessimism väga mõjus enesemaandamise vahend. Ma ei tea, kas seda kuidagi teaduslikult tõestada annab või kas seda juba ka tehtud on, aga see polegi selle kirjatüki eesmärk.

Mulle tohutult meeldib Vikerraadio "Mis mõttes" raadiosaate rubriik alapealkirjaga "Vinguviiul". See saatelõik on loodudki ainult selleks, et inimesed saaksid otseses mõttes kiruda ja vinguda. Ja ma mõistan täiesti, miks ERR seda teed läks. Varem oli pidevalt probleeme sellega, et juba kõrgemas vanuses inimesed helistasid mingisse saatesse, kus oodati neilt adekvaatset diskussiooni ja arvamusavaldust teatud teemadel. Kahjuks rääkisid nad aga tihti teemast mööda ja taandusid ikka millegi või kellegi kirumisele. Enamasti oli selleks võimuaparaat, väiksed pakendisildid poes jne jne. "Vinguviiul" aitab maandada enda rahulolematust. Ma leian, et juba see, et on vingujaid tõestab vingumise vajalikkust. Ja seda tegevust ei maksa võrrelda kindlasti suitsetamisega, mis inimese tervist kahjustab ja mida tegelikult vaja poleks.

Hiljuti nägin dokumentaalfilmi kaebekooridest, mis üle Maailma erinevates piirkondades loodi, et inimesed saaksid kõiki teemasid välja lauldes öelda, mis ühiskonnas nende arvates valesti on. Osalejaid oli rohkesti ja see tõestab selle tegevuse olulisust. Tihti tunnen ka ise, et pärast ägedat vaidlust ja oma pingete lõplikku melanhoolset mahalaadimist, olen vaikiv ja rahulolev. Ilmselt siis mingi tõde seal olema peab.

Niisiis on pessimismi vajalikkus ilmselt ka kaudne, läbi pingemaandamise. Ei tasu alla suruda inimese loomuomadust olla rahulolematu ja vinguda. Minu lemmikraadioks on Nõmme Raadio. Ja millegipärast on mul tuju pärast Nõmme Raadio "Lõunatunni" kuulamist alati parem ja naerda saan ma kindlasti vähemalt korra saate jooksul. Seega minule mõjub sapine huumor rahustavalt ja kirumine on üks pingete "mahalaadimise" suurepärane vahend. Loodan, et mul on ka teises punktis õigus ja kui ma oma kirumisvajadust tagasi ei pea hoidma, siis suudan ka just tänu kirumisele midagi muuta ja parandada. Tegutsemise ajal tuleks muidugi kirumine hetkeks hüljata, aga mitte kauaks, sest iialgi ei või teada, millal uus probleem vajab märkamist ning seega ka kirumist, et seda kuidagi edaspidi lahendada saaks.

Ega OMETI JÄLLE VALIMISTEST!

Mõni päev tagasi soovisin osta ajalehte. Tahtsin osta Eesti Ekspressi, sest seal on ka midagi tavaliselt lugeda. Aga leht jäi ostmata, kuna seal laiutasid Oravapoiste suured lõustad. Ainuke sõltumatu nädalaleht pidi see olema!!! Jahm, rahast pole keegi sõltumatu.

Hiljuti üks tuttav rääkis, kuidas tema mees helistas Kohukesepoiste esindusse, et küsida, miks tema naist ahistatakse. Jah, mõnes mõttes on see tõesti ahistamine, kui võõrad mehed sõnumeid ja elektronkirju saadavad, mõttes vaid üks asi. .... teadagi, mis!

Võim!!!!

Täna jalutas mulle poes vastu taas kollases särgis oravapoiss ja surus mulle naeratades pihku lehekese ning lausus: "Palun teile ristsõna!" Mina ei suutnud muud kui vastu naeratada ja vastata:" Tänud!" "Hea kodus lahendada," jätkas oravapoiss. Mina jälle naeratasin ja kordasin: "Tänud!" Mõne hetke pärast kui olin juba poelettide vahel, hakkas mul häbi ja piinlik. Ma oleksin tahtnud hoopis mehele ligi astuda ja öelda: "Vabandust, aga ärge minu peale küll paberit ja aega raisake! Mina käisin juba esmaspäeval eelhääletamas ja valisin erakonna poolt, kes mitte mingil juhul ja mitte mingisuguse tõenäosusega võimule ei pääse. Isegi valijakompass ei kajasta neid! Niisiis minusuguse põikpea peale pole küll mõtet läikepaberit raisata. Andke see parem mõnele inimesele, kes alles kahtleb ja kõhkleb, kelle number pühapäeval lehele kirjutada! Minu toetust, polegi teil enam vaja! Kõik sõltub ainult häältelugemisest. "

Jah! Minu käest on küsitud, et miks ma lasen oma hääle raisku. Minu jaoks ei ole see raisus. Jah, ma olen statist. Olen see 0,01% Eesti elanikkonnast vms. Aga vähemalt olen mina öelnud oma sõna. Ma olen hüüdja hääl kõrbes, kes ütleb: Ma ei ole rahul tänase olukorraga Eesti poliitmaastikul ja ühiskonna tänase (mitte)toimimisega. Ja ma pole Keskerakondlane, vaid vähemlane. Ja kui keegi loeb seda blogi, siis teadke - see oli inimene, kes lasi sedeli valimiskasti, öeldes: Ma ei ole rahul! Minu vabadus on olla rahulolematu. Võtke seda siis vingumisena, kui soovite, aga mina panin oma jala maha. Äkki ma olengi inimene, kes ei ole kunagi rahul. Ma tean, et olen varem oma ja oma lähedaste eluga rohkem rahul olnud, kuigi midagi on ikkagi puudu olnud. Mul on ju õigus otsida puuduolevat lüli.