Lear

 

Autor

William Shakespeare / Andres Noormets

Lavastaja

Andres Noormets

Kunstnik

Andres Noormets (Ugala)

Lavastusdramaturg

Esko Salervo

Kostüümikunstnik

Maarja Viiding

Valguskunstnik

Margus Vaigur (Endla)

Muusikaline kujundus

Andres Noormets ja Hans Noormets

Lavavõitlus

Indrek Sammul

Esietendus

2. september 2023

Mängukoht: Salme Kultuuri­keskuse suur lava

"Leari" lugu on ajatu. Ühiskond on muutunud, kuid võimunähtused endiselt samas kohas. Ma tavaliselt ei kuulu uuenduse ja teatrialaste muundamiste ja muutuste pooldajate hulka, kuna need ei teeni alati lavastatud loo huve. Seekord oli olukord absoluutselt vastupidine. 

"Leari" minimalistlik lavakujundus ning värssidest paljastatud tekst oli midagi äärmiselt värskendavat ning täitis täpselt seda eesmärki, mida Noormets enda sõnul saavutada on püüdnud - tuua "Kuningas Lear" tänapäeva inimesele lähemale. Minule tõi küll. Kehtis printsiip: vähem on rohkem. Samas ei saa ette heita autorile edvistamist - lugu oli nähtud etenduses keskne ning kõik muu seda toetav. Ei olnud ka millestki puudu- suurejoonelisus ei kadunud ja paatos jäi samuti alles. Seda kõike ilmselt tänu suurepärasele näitejatööle ja vaimustavale tehnilisele lahendusele igas seitsmes mõttes. 

Teatud filmilikkus helikujunduses mõjus samuti köitva elemendina - kui mõni üksik stseen välja arvata, aga see on rohkem "kaklemise" (loe: maitse) küsimus. 

Kostüümid ei mõjunud esialgsel vaatamisel võõristavana ja see siinkirjutajale sobib  (ei ole võõristusefekti pooldajate killas). Mõneks hetkeks, elik sekundi murdosaks, võis tunduda, et näitlejad kannavad autentseid ajaloolisi kostüüme. Lähemal vaatamisel paljastusid muidugi tanksaapad, taskulambid ja kiivrisukad (kõlab nagu steampunk). Kuid kogu ülejäänud lavamaastik toetas antud lahendust suurepäraselt. Pleedid ja villased sokid mõjusidki autentsena - tegevus toimus ilmselt paralleelilmas, kuid ei läinud selle loomisega ka liiga kaugele ning ei jäänud häirima. Omas žanris olevat lavastust ei saagi ju võrrelda Järveti mängitud Leariga, kuna kuulub täiesti teise kategooriasse. Ajatu loo kesksus säilis ja selle eest olen  lavastusmeeskonnale ülimalt tänulik. 

oleks ülekohtune jätta mainimata lavakunstnik Vaiguri suurepärast katet ja lausa kuldsete silmade ning kätega tööd. Kõik lavalolev toetas suurepäraselt Shakespeare'i tragöödiat ja midagi ei olnud lihtsalt ruumitäiteks. Varjuteater, mis kohati tekkis, lõi samaväärse pildilise tausta võrreldes helilisega - nägime tervikut. 

Tegelaste plejaadist ei puudunud trickster - Kait Kalli kassikostüümi riietunud narr, mis mõjus võib-olla ainsa võõristava efektina terves etenduses, kuid tasakaalustas pigem tragöödialavastust kui tervikut.  Rain Simmuli Lear kehastas ehtsalt võimult tõukunud kuningat ning paralleel tekkis ka Closteriga (G. Meri tõlkeversioonist võetud nimi; alias Glouchester) - pimestatud inimene näeb vahel selgemalt (August Mälgu "Theale" sarnane motiiv). Learilt oli võetud võim ja Closterilt nägemine - selleks, et kuningas näeks tegelikku tarkust, tuli tal ennast alandada; midagi olulist kaotada; kaotada pea kogu enda olemus. Mari Jürjensi Cordelia suutis samuti edasi anda Shakespeare'i Cordelia kõiki tahke - headus, mis ei sünni sõnadest, vaid tegudest ja olemusest (vastupidiseks näiteks tema õed). Samas ei puudunud ka Leari ülejäänud tütardest (Evelin Võigemast; Ursula Ratassepp) oluline inimlikkus, mille varjutas korrumpeeriv võim koos tundega, et kõik on võimulolija peo peal; kõikvõimsuse tunne, mis kaotab reeglid ja moraaligi - õigemini nihkuvad reeglite piirid aina kaugemale (eesmärk pühitseb abinõu). 

Edmundi (Priit Pius) sohilapse kompleks, mis ka Shakespeare'i värssidest selgelt välja joonistus, oli ka toodud antud tegelase juhtivaks motiiviks ning tegutsemisprintsiibiks. Kurjus ju ise justkui subjektiivne ja objektiivne kurjus tekib paraku vaid kõrvaltvaatajal. Tegelane teab enda tegutsemisajendeid - olgu selleks armastus, alandus või veel midagi kolmandat.  Ei taha aga siiski Shakespeare' i ja "Kuningas Leari" analüüsi laskuda. Seda on teinud juba Georg Meri piisavalt hästi (1948. aasta tõlkeversioonis on saadaval korralik tekstianalüüs). 

Kokkuvõtvalt: antud lavastustervik andis edasi kõik Leari loos olulise ja ajatu ning kasutas selleks kõige toredusega, ent ka piisavalt tagasihoidlikult, kõiki teatrivahendeid.   

"Issanda teener" ehk kuidas Tibust ja Kukest üle hüpata?

 

"Issanda teener"

Lavastaja ja stsenarist: Arlet Palmiste

Osades: Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Marika Mesipuu-Veebel, Arlet Palmiste, kooliteater Liblikapüüdjad noored (Joosep Palmiste, Märt Lepik, Elari Kütt, Indrek Virks.

Kunstnik: Riina Vanhanen.

Heli ja valgus: Jaanus Tüli

Etenduse juht: Triinu Palmiste

Piibe Teater, 2023.

Esietendus: 18. juuli,  2023 

Sisuline info: 

https://www.piletilevi.ee/est/piletid/issanda-teener-83631/

foto: https://piibeteater.ee/issanda-teener-pressile/

Ma ei tee nägu, nagu kirjutaksin pika analüüsi. Panen kirja lühikesed ja esialgsed mõtted. Kas tasus minna? Tasus küll. Kas tegemist oli suurejoonelise sensatsiooniga? Kindlasti mitte. Kas tegemist oli väärt lavastusega - jah. Kõige parem sõna iseloomustamaks "Issanda teenrit" ja Palmiste lavastatud Salumi lugu  ja selle põhjal valminud lavastus on "hubane" või "kodune", miks ka mitte "positiivne" . Seda kõike heas mõttes. Sõna "armas" sobiks samuti. Jätan sisukokkuvõtte vahele; sellega võib soovi korral tutvuda. Seda enam, et kaasa antud kavaleht oli informatsioonist pungil. Pealiskaudsust lavastajale ette heita küll ei saa; kavaleht sisaldab intervjuusid Salumi lähedastega, Salumi elulugu jm olulist ning huvitavat infot. 

Teatud Švejkilik positiivsus kajastus ka lavastusse valitud rahvalikes lauludes. Olgugi, et Švejki ex-nihilo oli siin kujutatud mõttestatusest kaugel. 

Laval valitses tasakaal. Teema oli eluline ja nõukogudeaegsele inimesele(praktiseerivatele kristlastele eriti) ilmselt tuttav.Samas oli suurepäraseks tasakaalustavaks jõuks sobiv kogus huumorit. LEtendusele võiks ette heita sama, mis etenduse vägagi vaadatavaks muutis - tegelaste karikatuursust. KGB agendid olid rõhutatult rumalad, kuid ega nad ilmselt ei pidanudki esindama kindlaid isikuid, vaid pigem sümboliseerima institutsiooni kui sellist. Salum oli samuti karikatuurne. Usun, et lavastaja oli teinud põhjaliku eeltöö, kuid minul oli raske Vello Salumit, kunagist Pilistvere ja Järva-Madise kirikuõpetajat just sel kombel ette kujutada. Korduvalt viidati Salumi puudulikule vaimsele tervisele, ometi teda mitte rumalaks pidades. Kumas läbi teatud fanatism ja karismaatilisus. Tõesti, Salumi kaasteelised on teda müstikuna kirjeldanud. Mina olen härra Salumiga kohtunud vanas eas. Jättis mulle väga tasase ja tasakaaluka, ent samas ratsionaalse ning kainemõistusliku inimese mulje - ütlemata ei jätnud, kuid silmad peas ka ei põlenud. 

Mõistan ka, et just karikatuursuses peitus muidu pisut süngevõitu tagakiusamise kujutamist tasakaalustav jõud. Muidugi oli seda taskaalustust ka elust enesest pärit lugudes - kõne pealt kuulavatale agentidele ENSV hümni laulmine jms. 

Ka kaasteelised on väitnud, et Salum ei olnud kindlasti tahtlikult mingi dissident.  Muidugi, ta unistas suurelt. Pigem on tegemist looga, kus võim jäi vaimule ette. Seda ei juhtu samas ainult diktatuursetes režiimides, vaid ka tänapäeval. Minule suutis Salum jätta aktiivse tegutseja ja nokitseja mulje- kui midagi on vaja teha, siis tuleb see ära teha. Hoolimata sellest, millised on takistused. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vahel jääb lihtsalt riigivõim ja elukorraldus suurtele plaanidele ette. Tegutseja-natuuri kasuks räägib Pilistvere külake, mille paisjärved ja kivikangru on suuresti Salumi kätetöö või kas või pastori tegevus erinevates ühendustes, rääkimata nartsissikasvatusest.  Pigem oli see kõik vajalik, et oluline saaks tehtud.  Kui bürokraatia jääb ette, siis ajame kraavi nii kaugele, kui veel jõuab. See ei ole ainult nõukogudeajale omane nähtus.

 Meenub lugu mehest, kes soovis hiljuti erivajadustega ja liikumispuuetega inimesi vabatahtlikult strateegiliselt olulistesse punktidesse viia ja teha seda ilma igasuguse kasu või tasuta. Õige pea ilmusid välja riigiametnikud, kes nõudsid tegevusluba, MTÜ registreerimist ja mida kõike head. Taas jäi võim tugevale ideele ja teole ette. Salumi kuju meenutab mulle igas aspektis just taolist tegutsemist - mõne inimese arvates naiivset, kuid siiski sihikindlat. Kui vaid kõigil jätkuks nii palju usaldust, et püüelda soovitava eesmärgi poole. 

Kunstilises plaanis oli tegemist tugeva lavastusega, kui detailid kõrvale jätta. Piltide üleminekud olid pikitud kõigile tuntud rahvalike lugudega. Ka KGB agent Kukk (Tarvo Sõmer) lubas vaheajal kõigi vaatajate nimed üles kirjutada ja käskis passid välja otsida, lisades, et tagahoovis jagatakse teed ja barankat. Seega, etendus oli sidus tervik. Valgus toetas igati kogu tegevust ning suutis täita vajaliku lavaruumi. Lavakujundus oli pigem minimalistlik, kuid kõigiti toetav ja siiski ajastumärke täis (nt telefon ja kes ei mäletaks seda musta-halli-kirjuta transistorraadiot).  Ajastutruudusest nii palju, et küllap oli vanematel inimeste äratundmisrõõmu. Samas võib norida ka detailide kallal- kas tõesti nimetati 1980. aastal rahvalikke laule või rahvalikus stiilis autorilugusid folkmuusikaks? 1980. aastate keelekasutus erines mõnevõrra tänapäevasest kirjakeelest jne. jne 

Vaheajal kuulsin ühe kaaskondse kommentaari - "Ei olnud mingit vennaskonda! Oli lihtsalt kamp noori poisse!" Tõepoolest, mingit sekti endale ette kujutada ehk ei maksaks. Küllap oli see nn vennaskond juhitud samasugusest tegutsemistahtest ja heast naiivsusest, nagu Salum isegi. Sedasama tegutsemistuhinat, tundugu see nii võimatu kui tahes, õhkub lavastajast (Palmistest) endastki. Ilmselt ei aima ta isegi, et otsis endale sarnast inimest - mitte ninanokkijat ja olesklejat, vaid tegutsejat takistuste kiuste. Samas ei usu ma ka seda, et Salumi poisid oleks olnud Salumi ettevõtmiste suhtes nii skeptilised, nagu nad etenduses kohati tundusid olevat. Mitte miski ei sundinud ju neid Salumi lähikonnas olema. Aga tunnistan, et tean sellest kõigest siiski kordades vähem, kui lavastaja ise. 

  Sissevalgustatud rist mõjus etendust koondava aspektina. Vahel piisab detailidest, et mõjuda hubase, sooja ja äratundmisrõõmu pakkuvana. Ideaalseks näiteks on Grosnõi seljas olnud mustriline kampsun. Kui keegi küsiks, mida ma omaaegsetel noortepäevadel osalenuna Salumi kujust mäletan, siis mainiksin just seda nimetet kampsunit. Vaimuliku rüüd kandis Grosnõi täpselt kaks korda (alguses ja lõpus). 

Liblikapüüdjate poisid täitsid imetlusväärselt nii lavamuusikute kui ka taustarolle. Mesipuu- Veebli muuseumitöötaja roll esitas just selliseid küsimusi, nagu ta ilmselt esitama pidi? Mida teha, kui laual on kaks halba valikut? 

Kui koolis mõistust jagati... igavene dilemma

Mihkel Tiks "Lahtihüpe" (1980). 

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Viljo Saldre, kunstnik Esti Kittus. Osades Aivar Tommingas, Tiia Porss, Ants Ander, Tiit Lilleorg, Tõnu Kilgas, Andrus Eelmäe jt.

Esietendus Vanemuises 1981. 

Kirjutatud 1985. aasta ETV telesalvestuse põhjal. 

Mihkel Tiks on Eesti kirjandusmaastikul üks üsna iselaadne nähtus. Kumb ta rohkem on - sportlane, kirjanik ja/või spordikirjanik? Ilmselt ei ole palju neid, kelle loomingut ei saa autobiograafiast rangelt lahus hoida. Küllap on ka "Lahtihüpe" autobiograafiliste sugemetega teos, väitmata hetkekski, et Toomas on kindlasti Mihkli kindel prototüüp. Sugugi mitte - Toomas on sportlane, kelle seas võiks end nii mõnigi sportlane ära tunda. Pigem on Toomas sportlase võrdkuju kui Mihkli lavaline kehastus. Jah, kindlasti vaidleks nii mõnigi vastu, kui liigitaksin "Lahtihüppe" ajatuks teoseks. Tõepoolest, ülikooli saab praegusel ajal ilmselt vabalt lõpetada ka ilma süvateadmisteta Lev Tolstoi või esseeride kujunemis- või Marxi eluloo kohta. 

See aga ei tähenda, et valitseks põhimõtteline erinevus ajatute teemade suhtes. Läbi Toomase loo käsitletakse kõiki võimalikke sportlase kohta käivaid stereotüüpe. Ei puudu ka alltekst kõrghariduse vajalikkuse või olemuse kohta. Sportlane oli arvatavasti trennis, kui koolis mõistust jagati; arvatavasti on tal ka elus lihtsam tänu oma elualale, sest sportlasele antakse kõik andeks, kuna spordile elavad kõik kaasa. Sport on nagu muusika - süvaoskusi omavad vähesed, aga kuulavad/vaatavad kõik. Ometigi paistavad lavastusest välja kõik valupunktid: sportlast pole professorite ja kaastudengite arvates koolis, kuna on trennis. Treenerite arvates pole aga sportlast trennis ega võistlustel, kuna ta on koolis. Elukaaslase arvates pole teda jälle kunagi kodus. Olgugi, et Toomase vaatepunktist lähtuvalt üritab ta olla igal pool. Professorid ja kaastudengid peavad sporti mõttetuks tühi-tähiks ning sama arvavad treenerid ja kaassportlased õpingute ja pereelu kohta. Sportlane peab ajakirjanikke asjatundmatuteks ja ülejäänud maailm jälle sportlasi küündimatuteks. Tippsportlane jagab ennast tihti vähemasti kahe tooli vahel (aktiivse pereelu puhul ehk rohkemgi). Ülikool koolitab, et Tomist saaks filoloog, aga treener näeb põhitööna korvpalli. Tekivad mitmekordsed käärid ja tuleb teha kompromisse. Tehtud kompromissidki ei rahulda aga kedagi.  Kõik tahab tegemist, kuid  heaks valikuks on ikkagi millestki loobumine. 

Meenub 2015. aasta intervjuu Henri Laksuga, kes samuti proovis ühildada sporti ja kunstiõpinguid ning pidi otsustama lõpuks viimase kasuks, kuna ühtmoodi viltuse näoga vaatasid teda nii treener kui ka õppejõud. 

Tehnilisest varamust on Vanemuise lavastuses kasutatud projektsiooni, näitamaks hetki trennist, millele lisanduvad justkui väljavõtted raadio- või teleintervjuudest. Tolle aja mõistes on tegemist aktsepteeritava tehnilise lahendusega pildivahetusteks. Kasutatud on ka valgusefekti, mis tegelaste siluettid negatiivi paneb. Samuti vihjatakse projitseeritavate kujutistega Ruti (Tiia Porss) truudusetusele Toomase suhtes. Kui Toomas isaks saab, projitseerub must-valge pilt beebist. 

  Tugeva rolli kõrvalosalisena teeb Tõnu Kilgas (Peebu rollis), kes suhtub tudengina ümbritsevasse ilma pealiskaudselt ja keskpäraselt ning peab sporti pühendunuid omamoodi rumalateks fanaatikuteks. Toomas (Aivar Tommingas) jälle arvab, et   fanaatikud on ainsad, kel on lootust, kuna nemad pole hall mass ja suhtuvad kõigesse kirglikult. Ja tippsportlane kahtlemata peab olema fanaatik. Sisse tuleb ka mängumõnu probleemistik. Millal lõppeb mäng ja mis hetkest muutub sport tööks? Kas siis, kui sportlane öösel valesöötu uneski näeb või unes saadud söödu peale voodist istuli tõuseb? Tundub, et sporti hakatakse tegema mängunaudingust, kuid ajapikku saab ka naudingust rutiin. Lõpuks tunduvad väljavaated kesised ja aeg ning pühendumine justkui raisatud. 

Ma ei usu, et tippspordis on probleemistik väga muutunud ja selles mõttes on Tiksi teos ajatu. 

Kas propaganda "Valge laev"?

 "Valge laev" (1970), Tallinnfilm.

Režissöör: Kalju Komissaarov

Stsenaarium: Vladimir Vladimirov

operaator: Jüri Garšnek

osades: Enn Kraam, Linda Päri, Kalju Komissaarov, Einari Koppel, Ago Roo, Tõnu Tepandi, Tõnu Mikiver, Arne Üksküla, Gunnar Kilgas, Paul Kilgas, Ellen Alaküla, Ants Lauter. 

Leidub laike Nõukogude Eesti filmis, mille kohta mõtled, kui palju see mitmemõttelisus kultuuris siiski keelatud oli ja kellel õnnestus seda siiski sisse pikkida?

"Valge laev" oleks justkui pisut "Sangarite" (1970) eelkäija. Lugu on väga sarnane, kuid aeg on teine. Kui "Sangarite" paadipõgenike näol oli tegemist pigem aatelagedate noorjõmmidega, kes ihalesid lääne kraami jm ahvatleva (jõukuse ja võimu) järele, siis "Valge laeva" põgenikud olid mingil määral isegi aatelised. Viimane on Nõukogude propagandafilmi kohta siiski kummaline. Ometigi oli lõpliku põgenemise motiiv taganenud mõttekaaslase (Kommisaarov) mõrv. "Valge laeva" seltskond oli dissidentlik poliitiline liikumine, kelle ideeks näis olevat vaba Eesti. Kummastav ja üllatav on ka see, et üsna korraliku visuaalse kvaliteediga film on üles võetud enamasti Rootsis. Kas tegemist on punase propagandafilmiga? Kahtlemata, kuna KGB tegelasi, nt Ilmar Tomsonit (Gunnar Kilgas), on tõepoolest kujutatud positiivsete kangelastena ja ega see teistmoodi ei saaks ju Nõukogude kinos ollagi. Sahkerdajaks on pigem tehtud ameeriklaste agent Barry Rose (Arne Üksküla), kuid ka tema pole filmis sugugi üledemoniseeritud. Kas tegelased on head ja halvad, mustad ja valged (loe: punased)? Tegelikult mitte. Isegi väliseestlasest ja endisest saksa ohvitserist vastupanuvõitlejat ja raadiohäält Talgret (Einari Koppel) on kujutatud aatelisena ja isamaalise Eesti Vabariigi patrioodina, kes usub, et "ainus tee on anti-kommunism". Hiljem kaaslaste poolt surmatud Enn Alling (Komissaarov) taganeb oma seniste aatekaaslaste "usust", arvates, et ameeriklaste poolt olla pole sugugi parem. Ehk siis propagandistlik idee sisaldus selles, et leidub kaks teed: kas kommunistliku Nõukogude Liidu ja KGB ideoloogia või mässuline lääneimperialistide oma, mis hõlmab endas kindlasti mootorratastel ringikihutamist (justkui oleks stsenarist vaadanud ära aasta varem ilmunud "Stepihundi". Kui tal õnnestus kirjutada ka teiste filmide stsenaariumitesse sisse sündmuskohad väljaspool Nõukogude Liitu, siis poleks see ju ime).Kolmandat teed ei ole. Ja lääneilmas ei oota ees kindlasti midagi head, vaid endistest SS-i ohvitseridest isamaalased, kellel on kindlasti põgenike suhtes halvad kavatsused. Samas oli lugu tervikuna minu jaoks siiski usutav. Ei olnud ju Talgre motiivid Juhan Saksa (Enn Kraam) kinni hoida sugugi poliitiliselt ajendatud, vaid pigem isiklikku laadi ja tõukunud armusuhtest ja abielust paadipõgenik Linda Päriga (Katrin Kumpman). Ajaloolane Lauri Vahtre heitis 1998. aastal filmile samuti ette mustvalget propagandismi ning nimetas linateost isegi tänapäeva vaatajale ohtlikuks (Kommentaare Eesti Filmile, 1998). Kui palju seda mustvalget propagandismi aga seal filmis tegelikult oli? Mina olin pigem üllatunud kui mitmeplaaniline "Valge laev" tegelikult  oli ja millist väliseestlaste esindatust tegelikult pakkus. Toon selle kohta mõned näited filmist enesest: 

• ühes stseenis ütleb taganenud Enn oma kaaslastele kui  need tema üle taganemise pärast nn kohut mõistavad ja tema raamatuid-märkmikuid põletavad: "Raamatud põlevad halvasti - lõke peaks suurem olema. Nagu 1933. aastal...," viidates ilmselt Reichstagi põlengule. Selle peale vastab Juhan: "Valetad! Me pole fašistid!" mille peale sõimab Enn kaaslasi argpüksideks. Kummaline on, et propagandafilmi puhul lubatakse vaatajal isegi mõelda või kahelda selles küsimuses, et nõukogude võimu vastased ehk polegi fašistid või vähemalt ise ennast fašistideks ei pea. Seega ei panda saksa fašiste ja teisitimõtlejaid sugugi ühte patta. 
  
• Ka välis-eestlaste seas on filmis kujutatud justkui mitut vaadet sellele, missugust  Eestimaad tahetakse. Üks on nt radikaalsem Talgre vaade ja teine on märksa tagasihoidlikum ja "pietistlikum" Armin Päri (Ants Lauter) oma.  

 Päri: "Kui saabub suur vabanemistund, saame ikka kõik koos olema/.../...Nii nagu oleme üks Jumala palge ees, nii oleme üks oma kannatava ja orjaikkes Eestimaa ees. 

Talgre: "Pask on see kõik. Teie palveid on Eestimaale sama palju vaja kui tagumikule roose. Paluge parem Jumalat, et ta ometi ükskord ameeriklased venelaste vastu ässitaks või veel parem, hiinlased, las närivad üksteist kuni kärvavad."

Päri: "Sa oled jälle purjus!"

Talgre:"Selleks ma joon, et purjus olla, aga milleks Teie seda teete?/-/-/ Lunisid rootslastelt pensioni välja, mis? Poleks tarvitsenud Pätsuga nii suurt demokraatiat mängida, siis ei tolkneks sa siin. Sina, suur diplomaat Päri, ka siin. Kas inglased sind 1940. aastal aitasid?/-/Me kasutasime Hitlerit võitluseks kommunismi vastu, Eestimaa tuleviku nimel, aga Sina, vana teenekas võitleja pidasid seda paljuks!"

Ehk siis Talgre läheneb teooriale, mis pidas ainsaks võimaluseks vabaduse eest võidelda seda teha Hitleri Saksamaa (fašistide) poolel. Seda vaadet ajaloosündmustele esineb ka tänases vabas Eestis. Päri on pigem ootaval ja valmisoleval seisukohal, et tekiks jälle aeg, mil Eesti saaks vabaks ja ilmselt ei pea saksa natsionaalsotsialismi sobivaks alternatiiviks kommunistidele ja "peab seda paljuks" (ehk ebainimlikuks režiimiks, millega ei saa koostööd teha). 

• Samas ei näidata ka Talgret läbinisti pahelise ja külma fašistina. Terve filmi jooksul ilmub Talgrele mälestuspilt pesuväel jooksvast poisist: 

"Olen see mina? Olen see tõesti mina?"

Vaatajale justkui vihjatakse, et tegemist on Talgre enda lapsepõlvemälestusega. Kelle eest ta jooksis? Kommunistide?

 Filmi lõpus, kus Talgre põgeneb, kangastub talle jälle sama pilt, kuid seekord mälestus jätkub ja paljastub, et poiss oli ehk hoopis tagaaetud sõjavang  või tsiviilkodanik (juut või igal juhul sakslaste vaenlane) ja Talgre andis korralduse sõdurirühmal ta maha lasta, mida ka reljeefselt näidatakse. Seega, ka Talgre võitleb terve filmi jooksul oma deemonitega ja omab inimlikku plaani. Isegi saksa fašisti (natsi) kujutatakse kinolinal inimesena, mis on üsna märkimisväärne asjaolu ja lükkab Vahtre väited mustvalgest käsitlusest kolinal ümber.

Kui vastab tõele, et Talgre on Alfons Rebase prototüüp, siis on see veelgi imelikum, et temas mingisugune inimlikkus välja tuuakse.  

• Samuti kujutatakse inimlikuna ja raskesse olukorda surutud inimesena veel ühte emigranti , Ilmari venda, Toomast (Paul Kilgas) , kes ei taha oma KGB agendist vennast midagi kuulda. Ütleb, et on eluga rahul, kuid kirub, et on omalt maalt väljaaetud nagu Piibli Joosep.  Süüdistab ka venda ja ütleb, et on kõiki tema artikleid lugenud:
  "Mis sa sorid raibetes?" Ilmar: "Kas sa kardad Talgret?"  Toomas: "Tema peab mind kartma!" 

Samas näitab ta vennale operatsioonihaava, mis on märk kohtast, kuhu tätoveeriti SSi võitlejate veregrupp: "Miks just mina?" 

Seega, mul on väga kahju seda väita, aga Vahtre väited, et tegemist on purupunase propagandaga, ei leidnud kinnitust. 

Talgre hoiab Juhanit kinni, valetab Lindale, et Juhan saadeti Aafrikasse, kuna kodumaal sooritatud mõrv tuleks muidu välja - kriminaalkurjategijad peab välja andma. Talgre kasutab võimalust abielluda Lindaga  - seda pakkumist Linda vastu ei võtaks, kui teaks, et tegelikult hoiab Talgre Juhanit maamajas kinni. Talgre motiivid Lindaga abielluda jäävad pisut ebaselgeks, kuid on aimatavad - Linda näol on tegemist emigrant Päri vennatütrega. Seega, saab Talgre teda oma huvides ära kasutada, saates ta televisiooni esinema. Kuna Ilmar paljastab Juhaniga juhtunu Lindale, siis  avaldab Linda fakti, et Juhanit hoitakse vangistuses. 

Kas säärane käsitlus on propagandistlik? Võimalik. Aga samas, kas ei  saaks  tänapäeval kujutada mis tahes ühiskonna puudusi sarnaselt. Praegusel ajal ei mõjuks säärane film ehk propagandana. Siin tuleb muidugi mõista, et nõukogude režiim pidi paistma laitmatu ja sellel ei tohtinud olla vigu. Vead olid vaid läänemaailmal - vead olid Talgrel, Juhanil jt. Vead kommunistlikus režiimis esinesid vaid "lääne käsilaste" väitel, kuid nt Ilmar oli läbinisti positiivne kangelane. Kas tegemist on tellimusfilmiga? Kahtlemata. Kas sellisel juhul on tegemist kehvapoolse filmiga ja hea propagandaga? Kohe kindlasti vastupidi. Kuna "vastast" kujutatakse liiga inimlikuna, siis on film propagandana ebaõnnestunud. 

Kunstiliselt on film hästi lahendatud ja tegelikult isegi teatud sorti kunstilise väärtusega. Midagi ei näidata üleliia, sümbolitel on oma koht, sisse on pikitud poeesiat.  Ja film vastab peamisele kunstiväärtuse kriteeriumile - selle vaatamist oli minul raske pooleli jätta. Sündmustik on tihe ja hoiab vaatajat viimaste kaadriteni ärkvel - vaataja tahab teada lahendust. Filmi lõpp on lahendatud stoppkaadritega. Hiljem sain teada, et see ei olevat  kunstilistel vaid finantsilistel põhjustel - filmilint sai lihtsalt otsa. Viimane asjaolu selgitab ka filmi äkilist lõppu, mis oleks võinud rohkem lahti rulluda - näidata, mis siis Talgrest saab, mis saab Lindast? Filmi viimased stseenid näitavad vangistusest vabanenud Juhanit, kes on ilmselt mõistuse kaotanud ja küsib Stockholmi tänaval liikuvatelt inimestelt selges Eesti keeles, kus võiks olla Männi talu.  Antud kujul jätab film paraku lõputa loo mulje. Oodatud lahendust ei saabu. 

Ometigi oli "Valge laev" mulle uskumatuna mõjuv avastus ja pärl - korralikult lavastatud ja mõtestatud lugu. Ei nõustu Vahtre väitega, nagu oleks filmi ohtlik näidata ja sellega peaks käimas kaasas hoiatus, nagu rohupudelil, et kui palju ja kui sageli seda tohiks tarvitada. (Kommentaare Eesti filmile, 1998). Arvan, et propagandafilmina film ebaõnnestus, kuid filmina on tegemist omas ajas üsna õnnestunud ja unustatud pärlina, mis esitab üldinimlikke küsimusi. Esitab isegi selle küsimusi, mida minu kuuldust mööda sel perioodil küsida ei tohtinud - mis on tõde? Mis on õige ja vale?`

S. Rahnu