Noogutasin ja raputasin pead tunni aja jooksul nii kõvasti, et tahtis teine otsast lennata

...Huvitav, et kadunud Christopheril selline vend on, kelle maailmavaade minu omaga nii sajaprotsendiliselt kattub. Väike Peeter tekitas üle pika aja jälle tunde, et ma ei ole oma "iganenud ideaalidega" maailmas üksi. .... Küll pidi põnev õhtu olema, sellisel seltskonnal vastas seista (paraku väga levinud kontingent). Ja tema "ohtlik" idee -  kui see ainult teostuks!

Kõigile ja kõigile neile, kes mulle enam "tere!" ei taha öelda

 Kuna minu "juhtmed" on võrdlemisi pikad, siis jõudis mulle alles hiljuti kohale, mis sügisel toimus ja panen need mõtted siinkohal kirja....

***

See oli üks paljudest põhjustest, miks lõustaraamatust lahkusin. Ma olen elanud ühes majas (ühiselamus) ja jaganud ühist kööki erinevate inimestega. Mind pole kunagi otseselt huvitanud , kes mida oma voodis öösel teeb. Kuigi olen alati öelnud, et seks ei saa olla eraldi elu eesmärk ja inimeseks olemise määratlus ning teatud asjade suhtes ei tasu eluga jonnida. Ma andestan kõigile inimestele nende vead, nii nagu ma loodan, et nemad mulle andestavad ka need vead, mida ma ise vigadeks ei pea või endale tunnistada ei taha. Tahaksin andestada kõigile inimestele nende vead, nii nagu ma loodan, et nemad mulle andestavad. Olen ka kohanud inimesi, kes on igasuguste teistsuguste suhtes üsna sallimatud, aga kooseluseaduse kampaania alates tundus FB postituste jms jutu järgi, et nad on maailma kõige sallivamad inimesed üldse. Ühel päeval lugesin paari vana tuttava postitust , et kõik, kes kooseluseadust toetada ei taha, on "sallimatud sitapead" (tsitaat) ja nendega ei taha nad midagi tegemist teha. Üks palus koguni kõigil, kes seda seadust ei toeta, teda FB listist kustutada. Veel ütles ta, et need inimesed on edaspidi õhk ja nad ei taha neile isegi tänaval kohtudes "tere" öelda. Kõndigu aga mööda ja tehku, nagu ei tunnekski. Ometi sai nii mõnelgi lõbusal õhtul, mõned aastad tagasi, nende samade inimestega erinevatel teemadel räägitud. Me ei nõustunud üksteise väidetega ega arusaamadega (nägemusega Maailmast, Jumalast, usust, armastusest, muusikast, spordist jne). Vaidlused olid vahel päris tulised,  aga suhtlesime sellest hoolimata ikka edasi ja istusime ka järgmine õhtu koos, nagu üks pere.  Ka veel mõned nädalad tagasi rääkisime inimesega, kes oli kooseluseaduse tuline pooldaja. Ka veel mõned nädalad tagasi rääkisime inimesega, kes oli kooseluseaduse tuline pooldaja. Me nõustusime selles, et jääme eriearvamustele ja vaatame, mida nad sääl Toompeal lõpuks teevad. Tema arvas, et seadust  ilmselt siiski vastu ei võeta(kuigi ta oleks seda soovinud) ja mina arvasin, et see surutakse niikuinii läbi. ...Nüüd aga.... see on kummastav ... Isegi kui nad teevad/teie teeksite midagi jubedat, ei kiida ma nende/teie teguviisi heaks, aga ma ei jälesta neid/teid, ega vihka ühegi ihurakuga. Ka nemad/teie (kooseluseaduse toetajad) ei tahaks, et neile/teile koolides-lasteadades teatud ideoloogiaid peale surutakse ning hakkaks ilmselt protestima. Ja mina ei ütleks kordagi, et nad on seepärast purulollid või vihkajad. Nad lihtsalt ei mõista teatud asju elus. Nii, nagu mina neid teatud asju ilmselt Teie/nende arvates ei mõista. Kas sellepärast on tõesti vaja hakata punast rätti lehvitama ja põletada need sillad, mis pole põlenud mitmeid aastaid ja on läbinud mitmeid takistusi. Sotsiaalmeedia ja kampaania suutis ilmselt seda, mida elu ise ei suutnud. Kurb! Kas tõesti selline on see sallivus sallimatuse näoga? 

Palun võtke ikka minu "tere!" vastu, kui mind tänaval näete ja andestage ka siis, kui olen teie arvates olnud teie vastu sallimatu või teid kuidagimoodi halvasti tundma pannud! Isegi, kui ma olen seda teinud, siis uskuge, et minu kavatsused olid head.  Ja vahel ongi kõige lähedasemad inimesed just need, kes otse ütlevad, mida nemad arvavad. Isegi siis, kui see võib vale tunduda.