Märkasin oma blogile komistades, et minu memuaarheietused on juba viiendat aastat unarusse jäänud. See on olnud mõnes mõttes teadlik otsus. Tõsi, alati võiks apelleerida tõsisele ajapuudusele. Seda enam, et need aastad on möödunud muuhulgas ka kogu pereloomemajanduse tähe all, rääkimata õpingutest, tööst ja muudest lisategevustest. Aga see kõik on vilets vabandus. Ajaga on nagu rahaga - alati on teda vähe, aga sageli kulub ta ka mõttetuste peale. Seega, on küsimus alati prioriteetides.
Tegelikult tabas mind õige pea peale heietuste kirjutamist mõte, et kellele neid mälestusi vaja on ja kas ei pane ma neid kirja vaid puhtast edevusest? Keegi neid ju ei loe. Pealegi, mida rohkem aega möödus, mõistsin ma, et järge oleks üsna imelik kirjutada, kuna ma ei ole enam see, kes ma olin viis aastat tagasi. Ja ei kirjuta ka enam päris nii.... See oleks nagu vanale ja auklikule särgile uute varrukate õmblemine vms.
Küll aga pani mind mõtlema ühe hea mehhiklasest tuttava idee, mille ta mõned aastad tagasi õhku viskas, kui olin talle oma "projektikesest" rääkinud. Just sellel eesmärgil, et teada, kas tasub: "Noh, kui mitte muu pärast, siis laste pärast," ütles ta. Võib-olla tõesti on see põhjus, miks ma otsustasin oma järjejutukesega edasi liikuda. Ehk ei huvita see kõik kedagi täna ega isegi mitte homme, aga 20 aasta pärast... Noh, olgu see nii absurdne põhjus kui tahes, aga sisemine, -ja loodetavasti jumalik-, sund mind kirjutama paneb.
Mis siis minust pärast ristimist sai? Kas uus loodu või (noor)mees, kelle vana mina kolmandal päeval üles tõusis? (parafraseering kirikuõpetaja Anti Toplaane jutustatud loost). Raske öelda, aga EELK noortekatel Kauba tänaval ma käima hakkasin. Minu vanadele sõpradele (eriti naabripoisile- ega mul eriti rohkem sõpru polnudki) jäi vägagi ette, et mul nüüd selline "hobi" oli. Aga kui mõelda, et just nende sõprade/hoovikaaslaste kaudu tutvusin ma nt pornograafiaga, mis ka vähemalt kümmekond aastat hiljem minu elu kibedaks tegi, -ja võitlus käib siiamaani.- siis polnud see just suur kaotus. Mina olin siis üks nendest "eksinud lammastest" ehk leerilastest, kes pärast leeritamist kirikus käima jäi (taas Toplaane parafraseering. Ta väitis, et keskmiselt üks leerilaps on selline, kellega ta ka pärast leeritamist kohtub. Aga see kirikukülastus oli pigem nii, kuidas juhtus. Ega siis luterlane pea ju iga pühapäev kirikus käima. Vähemalt nii sain mina aru. Olen palju hiljem kuulnud isegi seda, et mõni kirikuõpetajagi "puhkab mõnel pühapäeval kirikust", kui tal asendaja võtta on. Minul on seda natuke raske ette kujutada, aga olgu sellega, kuidas on. "Vaimsete akude laadimise" olulisusest ma ikkagi juba toona aru sain. Tänasel päeval ja katoliiklasena ei kujutaks ma ette, et ma mõne pühapäeva vahele jätaksin. Ja mitte sellepärast, et Kirik käsib. Kui olen pidanud Saaremaale mineku või haiguse tõttu missal osalemata jätma, siis tunnen, et olen kogu nädala liigestest lahti. Aga sellest juba hiljem ja loodetavasti järgmises peatükis.
Kuidas nüüd püsida teemas ja kirjutada kristlase teekonnast? Ei ole ju olemas mind-kristlast ja mind teist-inimest. Kõik olen mina. Seega, ehk annab lugeja andeks, kui natuke ujun kõiges, mis minuga nendel kesk- ja hilisteismelise aastatel toimus.
Võin julgelt väita, et see, mis minuga Tiina Oolu ja kindlasti Jumala juhtimisel järgnevate aastate jooksul juhtus, sillutas teed selleni, et olen praegu õpetaja. Pühapäevakoolitöö ja noortetöö oli just see, mis mind kasvatas selleks, kes ma täna olen (vähemalt õpetajana küll). Lapsena mulle lapsed ei meeldinud. Nad ju kiusasid mind. Tiina viskas endisi leerilapsi vette ja pani tegelema ning juhendama, ühistegevusi sisustama ja mis põhiline, mängima. "Õpipoisi-selli-meistri" meetod käis kõigi noortetöö tegijate reaalsuse juurde. Need olid igas mõttes lõbusad aastad. Mulle hakkasid lapsed meeldima ja ma sain aru, et nendega on lõbus - ka siis, kui nad on paras peavalu. Ma arvan, et ilma laagritöö jms ei oleks ma iialgi mõelnud selle peale, et minna Viljandisse huvijuht-loovtegevuse õpetaja eriala õppima. Selles viimases on muidugi süüdi ka minu õde, kes enne mind TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia uksi kulutas. Tänu temale sain ma teada, et selline võimalus üldse on.
JäPe festivalil osalemine ja armastus kristliku rokkmuusika vastu jättis jälje ka hilisemasse võrdlemisi liberaalsesse suhtumisse vaimulikku muusikasse. Ei nõustu sellega, et ukulele või elektriline kitarr on profaansed ja orel tingimata sakraalne. Mõlemad võivad olla nii seda kui ka teist. Orel on ju kirikulooliselt ka suhteliselt uus nähtus. Kui juba loobuda, siis peaks tegema õigeusklike moodi ja rahuldama vaid inimhäälega. Muusika pole kurjast, kui see ei ole kurjusega täidetud. Pealegi on maailmas palju hullemaid nähtusi, kui kitarr kirikus. Aga selles osas olen ma väga ebatüüpiline katoliiklane. Ometigi hakkasin ma isegi nendelt võrdlemisi lärmakatelt kooskäimistelt samuti otsima vaikust ja rahu ning seda kiriklikku sakraalust ja jumalikku pühadust, mida nn vanades kirikutes palju tunda-näha saab. Mäletan, kuidas käisime Pilistvere surnuaia kabelivaikuses missalaule laulmas ja pms.
Ka korraldas Tiina öönoortekat igal ülestõusmispüha eelõhtul. See kõik oli täis laulmist, mänge ja muud sumisemist. Hiljem võtsin ka mina korraldamise paaril korral üle, sest kiriku vanaprouast vöörmunder ütles, et ainus noor inimene, kelle kätte ta võtme usaldab, olen mina. Aga öönoortekas ei koosnenud ainult mängudest, vaid ka märksa sakraalsematest tegevustest. Nt tunniajasest vaikusest (või vaiksest palvest, lugemisest; kes, kuidas soovis) kirikus. Südaöösel või vahetult enne südaööd astusime läbi ka õigeusu kirikust, kus saime osa suurejoonelisest ristikäigust ümber kiriku ja hingematvast kellamängust ning liturgilisest laulust. See oli midagi, mis muutis pühade tähistamise kuidagi täielikuks (järgneb)
