Üleeile oli sõbrapäev. Ma ei hakka täpsemalt kirjeldama, kuidas minu praktikapäev sõbrapäeval möödus jne. Selleks on mul teised foorumid, ajad ja kohad, kus seda niikuinii tegema pean. Minu ülesandeks oli korraldada sõbrapäeva. Elu on ikka irooniline - pead ikka tegema, asju, mis endale isegi kõige toredamaid elamusi ei pruugi pakkuda. Sõbrapäev ei kuulu teatud põhjustel,- mis peituvad minevikus ja millest oleks küll aeg juba üle saada - , minu lemmiktähtpäevade hulka. Aga see-selleks...
Ma mõtlesin, et tänan neid sõpru/tuttavaid/elukaaslaseid, kes mind minu sünnipäeva öösel ühikas voodist võileivaga üles laulsid, sünnipäeva organiseerisid jne. Ja siis kindlasti tooks välja, kui tähtsad nad mulle on ja kui palju mind teatud tegevustega aidanud. Aga siis ma mõtlesin - ma olen seda kõike juba teinud. Tänasin sõpru ka ühes varasemas postituses ja nad suutsid mind hoolimata sellest ikkagi üllatada.
Siit loo moraal, mida on ilmselt ka ammu juba käsitletud, aga mis vajab kordamist: kui sõbrad suudavad mind meeles pidada minu sünnipäeval ja ka lihtsalt peale seda kui ma neid muidu kiitnud olen või nendega suhelnud, siis peaks ka sõpru meeles pidama sõbrapäeva välisel päeval. Seega me omistamegi mingile tähtpäevale tähtsa ülesande, mida see täitma peaks. Kui see ülesanne ei täitu või juhtub midagi ebameeldivalt ootamatut ja šokeerivat, siis oleme pettunud ja ei ole sellest päevast just eriti vaimustuses. Nii juhtus minuga kunagi. Seega on lihtsam need päevad tähistamata jätta ja öelda nii sõbrapäeval kui selle välisel ajal, kui olulised sõbrad on ja kui hea on nendega midagi teha, millestki rääkida või rääkimata jätta. Siis ei saa keegi süüdistada või mõelda, et tähtpäev on meeles pidamata ja samas ei saa ka öelda, et tähistamine oleks liiast.
Lõppkokkuvõttes pole ju vaja tähistada päeva ennast, vaid selle inimese olemasolu, kes sellel päeval ja peaaegu kõigil teistel päevadel suudab sõbra jaoks kas vaimses või füüsilises mõttes lähedal seista. Ka mina olen varem oma sõpradest kirjutanud. Eks aeg muudab pilti ja annab arusaamu nn tõelistest ja ebatõelistest sõpradest, oludest, mis sõprust ehitavad ja lõhuvad jne.
Hoolimata sellest, et minu vaated võivad sõpradest erineda, minu kultuuriline taust, nahavärv ja seksuaalne orientatsioon ja samas mulle ei pruugi ka see kõik nende puhul isegi meeldida (nahavärv ei saa muidugi olla eraldi mittemeeldimise põhjus, vaid pigem kultuuriline taust), siis ma ju ei saa nende vastu vaenulik olla, kuna nad on mulle nii paljus toeks ja abiks olnud.
Aitäh! Ma loodan, et te teate, kes te olete!
No comments:
Post a Comment