Tänapäeval on ju kombeks ka kõike, mis internetis saadaval, kellelegi pühenduda. Kunagi kasutasin ka mina saiti rate.ee, kus teismelised noored üksteisele pilte pühendasid. See pühendus on aga pigem nö toetuslik ja sõbralik õlapatsutus Sulle Kristin, kel Sul seisab homme ees operatsioon, kus Sinu sapine huumor ilusasti välja opereeritakse ja kotti pistetakse. Küsi kindlasti siis sapipõis endale kaasa ja pane hiljem peenra peale kasvama, siis hakkavad õue peal pisikesed Margus Lepad ringi jooksma. Ja siis ei pea Sa enam arvama, et ma Sinu üle nalja heidan kui ütlen, et kuulaks koos seda sapipõiehaige mehe raadiot jälle.
Aga mitte nalja ei tahtnud ma Sinu ja selle Sulle tähtsana tunduva operatsiooni üle heita. Kuigi see käib meie puhul omavahel suheldes alati asjaga kaasas. Ma mõtlesin, et üritan meenutada, mida ma oma operatsioonist mäletan. Aga ma ei saagi ju operatsioonist midagi mäletada, sest ma olin narkoosiuimas. Ma olin siis 14. Valu oli sellest luumurrust tulenevalt nii suur, et ma mõtlesin isegi viimaks: opereerigu kui see ainult mu valul kaduda aitab! Lasku kuul pähe, opereerigu, aga peaasi, et see valu kaoks ja kui elada vaja on, et siis jalg ka otsa jääks. Minu ilus reis oli lossimägede suurune.
Ma hakkan end vist kordama ja olen seda juttu vist juba rääkinud, aga noh...Sa tead ju, et ma armastan ennast korrata ja lõpmatuseni targutada. Igatahes kärutati mind suhteliselt suurtes piinades opilauauale. Enne seda tulid mingid karvased mehed mind kärutava põetaja juurde ja küsisid miskit. Põetaja vastas selle peale: "Mida te teete opiblokis, te ei tohi siin olla!" vms.
Ma ei mäletagi, kas ema jõudis mind enne operatsiooni vaatamas käia. Õde vist jõudis. Igatahes... Jah, siis ma seal laual olin. Mingi prillidega ja Ameerika nohikufilmide välimusega tüüp, kellel oli rinnal silt "anestesioloog", ilmus minu ette ja jutustas kirurgi ja kogu mind opereeriva personaliga midagi. Dr. Taul, kellele ma tagantjärele väga tänulik olen, oli siis minu kirurg. Rääkis vähe, aga mõistis oma tööd hästi. Anestesioloog ütles mulle, või oli see kirurg....noh, kes iganes. Kui mask oli mu näo peale asetatud, siis ta ütles:"Loe kümneni!" Mina oma lapsearuga mõtlesin, et kümne sekundiga ei jää ma siis ka magama kui terve maailma narkoos mulle sisse süstitakse. Aga kuna mõtlesin seda mängu kontrolli mõttes kaasa mängida, siis hakkasin lugema: "Üks, kaks..." ja rohkem ei mäleta. Ja olingi tripis.
Järgmisena ärkasin intensiivis. Oleks nagu pohmakas vms. Noh, mul pole ju väga suurt pohmakat päriselt olnud. Ja seda hiljem, nagu Sa tead, ütles ka valveõde, et mul ilmselt pohmelliga üldse probleemi pole, kuna olin unes nii rahulik - ei soninud narkoosi mõju all, ei vähernud. Jalg hakkas jälle tuikama. Nüüd olid ilmselt operatsiooni ja luumurru valu koos, aga kuna üle keha oli suhteliselt tuim, siis ei saanud aru, mis siin rohkem või vähem valustas. Siis tuli ka põetaja. Mul oli voodile võre ette tõstetud - vist igaks juhuks, et ma ennast maha ei keeraks. Ma mõtlesin endamisi: "Võrevoodi east olen ma juba ammu väljas ju!" Vanemast naisterahvast põetaja ütles saare mörrakus (nagu Sina ütled) : "Nüüd võib selle vöre maha ka vötta, seda pöleks sul üldse vaja olndki!" Ma üritasin edasi magada, aga selliste lühikeste ärkamistega see käis. Teised intensiivikud ju karjusid ja oigasid pidevalt pluss valu, mis magada ei lasknud.
Aga ma ei taha Sind sugugi hirmutada. Ega siis Sul ju otsest vigastust pole -kõigest sapipõis, millega ei pissita. Ma kardan, et minul oli ikkagi peapõrutus ja mingi muu asi ka. Ma nii hästi mäletan, et nii hea pikkpoiss oli, mida ma hommikul sõin, aga ilgelt kahju oli, et see mul ropsina varsti välja voolas. Mul on siiamaani sellest pikkpoisist kahju. Aga peapõrutust kahtlustasime sellepärast, et ma ropsisin mitu nädalat jutti toitu välja. See ei olnud ju ometi narkoosi mõju, vaid ikka miskit muud juba ka.
Noh, järgmine päev transporditi mind intensiivist kirurgia osakonda. Ja see, kuidas ja mis seal oli, on juba pikem jutt, millest ma natukene ka rääkinud olen, aga kui küsid või meelde tuleb räägin ka edaspidi.
Igatahes, võta seda kui ühte elukogemust, mis Sul nüüd juures on. Sa vist pole varem narkootilisel (loe: narkoosiga) operatsioonil olnud või oled??? Võib-olla oled ka, ma ei mäleta. Igatahes soovitan nii mõelda: "Operatsioon on selleks, et eemaldada midagi kahjulikku. Ehk siis teha Sulle veidi valu ja ebameeldivust, et Sa ei peaks eluaeg valu kogema." Muidu oled Sa nagu mees, keda elu aeg must surm jälitas ja iga sekund teelusikaga peksis, kuni ta lõpuks kurnatusest otsad andis. Loodan, et minu postitusest oli kasu , mitte ei hirmutanud Sind. Niisiis, ole tubli ja astu julgelt homme lauale!
Mina olen Siim Rahnu ja need olid sapised operatsiooniuudised!
Kõike head!
No comments:
Post a Comment