"Issanda teener" ehk kuidas Tibust ja Kukest üle hüpata?

 

"Issanda teener"

Lavastaja ja stsenarist: Arlet Palmiste

Osades: Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Marika Mesipuu-Veebel, Arlet Palmiste, kooliteater Liblikapüüdjad noored (Joosep Palmiste, Märt Lepik, Elari Kütt, Indrek Virks.

Kunstnik: Riina Vanhanen.

Heli ja valgus: Jaanus Tüli

Etenduse juht: Triinu Palmiste

Piibe Teater, 2023.

Esietendus: 18. juuli,  2023 

Sisuline info: 

https://www.piletilevi.ee/est/piletid/issanda-teener-83631/

foto: https://piibeteater.ee/issanda-teener-pressile/

Ma ei tee nägu, nagu kirjutaksin pika analüüsi. Panen kirja lühikesed ja esialgsed mõtted. Kas tasus minna? Tasus küll. Kas tegemist oli suurejoonelise sensatsiooniga? Kindlasti mitte. Kas tegemist oli väärt lavastusega - jah. Kõige parem sõna iseloomustamaks "Issanda teenrit" ja Palmiste lavastatud Salumi lugu  ja selle põhjal valminud lavastus on "hubane" või "kodune", miks ka mitte "positiivne" . Seda kõike heas mõttes. Sõna "armas" sobiks samuti. Jätan sisukokkuvõtte vahele; sellega võib soovi korral tutvuda. Seda enam, et kaasa antud kavaleht oli informatsioonist pungil. Pealiskaudsust lavastajale ette heita küll ei saa; kavaleht sisaldab intervjuusid Salumi lähedastega, Salumi elulugu jm olulist ning huvitavat infot. 

Teatud Švejkilik positiivsus kajastus ka lavastusse valitud rahvalikes lauludes. Olgugi, et Švejki ex-nihilo oli siin kujutatud mõttestatusest kaugel. 

Laval valitses tasakaal. Teema oli eluline ja nõukogudeaegsele inimesele(praktiseerivatele kristlastele eriti) ilmselt tuttav.Samas oli suurepäraseks tasakaalustavaks jõuks sobiv kogus huumorit. LEtendusele võiks ette heita sama, mis etenduse vägagi vaadatavaks muutis - tegelaste karikatuursust. KGB agendid olid rõhutatult rumalad, kuid ega nad ilmselt ei pidanudki esindama kindlaid isikuid, vaid pigem sümboliseerima institutsiooni kui sellist. Salum oli samuti karikatuurne. Usun, et lavastaja oli teinud põhjaliku eeltöö, kuid minul oli raske Vello Salumit, kunagist Pilistvere ja Järva-Madise kirikuõpetajat just sel kombel ette kujutada. Korduvalt viidati Salumi puudulikule vaimsele tervisele, ometi teda mitte rumalaks pidades. Kumas läbi teatud fanatism ja karismaatilisus. Tõesti, Salumi kaasteelised on teda müstikuna kirjeldanud. Mina olen härra Salumiga kohtunud vanas eas. Jättis mulle väga tasase ja tasakaaluka, ent samas ratsionaalse ning kainemõistusliku inimese mulje - ütlemata ei jätnud, kuid silmad peas ka ei põlenud. 

Mõistan ka, et just karikatuursuses peitus muidu pisut süngevõitu tagakiusamise kujutamist tasakaalustav jõud. Muidugi oli seda taskaalustust ka elust enesest pärit lugudes - kõne pealt kuulavatale agentidele ENSV hümni laulmine jms. 

Ka kaasteelised on väitnud, et Salum ei olnud kindlasti tahtlikult mingi dissident.  Muidugi, ta unistas suurelt. Pigem on tegemist looga, kus võim jäi vaimule ette. Seda ei juhtu samas ainult diktatuursetes režiimides, vaid ka tänapäeval. Minule suutis Salum jätta aktiivse tegutseja ja nokitseja mulje- kui midagi on vaja teha, siis tuleb see ära teha. Hoolimata sellest, millised on takistused. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vahel jääb lihtsalt riigivõim ja elukorraldus suurtele plaanidele ette. Tegutseja-natuuri kasuks räägib Pilistvere külake, mille paisjärved ja kivikangru on suuresti Salumi kätetöö või kas või pastori tegevus erinevates ühendustes, rääkimata nartsissikasvatusest.  Pigem oli see kõik vajalik, et oluline saaks tehtud.  Kui bürokraatia jääb ette, siis ajame kraavi nii kaugele, kui veel jõuab. See ei ole ainult nõukogudeajale omane nähtus.

 Meenub lugu mehest, kes soovis hiljuti erivajadustega ja liikumispuuetega inimesi vabatahtlikult strateegiliselt olulistesse punktidesse viia ja teha seda ilma igasuguse kasu või tasuta. Õige pea ilmusid välja riigiametnikud, kes nõudsid tegevusluba, MTÜ registreerimist ja mida kõike head. Taas jäi võim tugevale ideele ja teole ette. Salumi kuju meenutab mulle igas aspektis just taolist tegutsemist - mõne inimese arvates naiivset, kuid siiski sihikindlat. Kui vaid kõigil jätkuks nii palju usaldust, et püüelda soovitava eesmärgi poole. 

Kunstilises plaanis oli tegemist tugeva lavastusega, kui detailid kõrvale jätta. Piltide üleminekud olid pikitud kõigile tuntud rahvalike lugudega. Ka KGB agent Kukk (Tarvo Sõmer) lubas vaheajal kõigi vaatajate nimed üles kirjutada ja käskis passid välja otsida, lisades, et tagahoovis jagatakse teed ja barankat. Seega, etendus oli sidus tervik. Valgus toetas igati kogu tegevust ning suutis täita vajaliku lavaruumi. Lavakujundus oli pigem minimalistlik, kuid kõigiti toetav ja siiski ajastumärke täis (nt telefon ja kes ei mäletaks seda musta-halli-kirjuta transistorraadiot).  Ajastutruudusest nii palju, et küllap oli vanematel inimeste äratundmisrõõmu. Samas võib norida ka detailide kallal- kas tõesti nimetati 1980. aastal rahvalikke laule või rahvalikus stiilis autorilugusid folkmuusikaks? 1980. aastate keelekasutus erines mõnevõrra tänapäevasest kirjakeelest jne. jne 

Vaheajal kuulsin ühe kaaskondse kommentaari - "Ei olnud mingit vennaskonda! Oli lihtsalt kamp noori poisse!" Tõepoolest, mingit sekti endale ette kujutada ehk ei maksaks. Küllap oli see nn vennaskond juhitud samasugusest tegutsemistahtest ja heast naiivsusest, nagu Salum isegi. Sedasama tegutsemistuhinat, tundugu see nii võimatu kui tahes, õhkub lavastajast (Palmistest) endastki. Ilmselt ei aima ta isegi, et otsis endale sarnast inimest - mitte ninanokkijat ja olesklejat, vaid tegutsejat takistuste kiuste. Samas ei usu ma ka seda, et Salumi poisid oleks olnud Salumi ettevõtmiste suhtes nii skeptilised, nagu nad etenduses kohati tundusid olevat. Mitte miski ei sundinud ju neid Salumi lähikonnas olema. Aga tunnistan, et tean sellest kõigest siiski kordades vähem, kui lavastaja ise. 

  Sissevalgustatud rist mõjus etendust koondava aspektina. Vahel piisab detailidest, et mõjuda hubase, sooja ja äratundmisrõõmu pakkuvana. Ideaalseks näiteks on Grosnõi seljas olnud mustriline kampsun. Kui keegi küsiks, mida ma omaaegsetel noortepäevadel osalenuna Salumi kujust mäletan, siis mainiksin just seda nimetet kampsunit. Vaimuliku rüüd kandis Grosnõi täpselt kaks korda (alguses ja lõpus). 

Liblikapüüdjate poisid täitsid imetlusväärselt nii lavamuusikute kui ka taustarolle. Mesipuu- Veebli muuseumitöötaja roll esitas just selliseid küsimusi, nagu ta ilmselt esitama pidi? Mida teha, kui laual on kaks halba valikut? 

Kui koolis mõistust jagati... igavene dilemma

Mihkel Tiks "Lahtihüpe" (1980). 

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Viljo Saldre, kunstnik Esti Kittus. Osades Aivar Tommingas, Tiia Porss, Ants Ander, Tiit Lilleorg, Tõnu Kilgas, Andrus Eelmäe jt.

Esietendus Vanemuises 1981. 

Kirjutatud 1985. aasta ETV telesalvestuse põhjal. 

Mihkel Tiks on Eesti kirjandusmaastikul üks üsna iselaadne nähtus. Kumb ta rohkem on - sportlane, kirjanik ja/või spordikirjanik? Ilmselt ei ole palju neid, kelle loomingut ei saa autobiograafiast rangelt lahus hoida. Küllap on ka "Lahtihüpe" autobiograafiliste sugemetega teos, väitmata hetkekski, et Toomas on kindlasti Mihkli kindel prototüüp. Sugugi mitte - Toomas on sportlane, kelle seas võiks end nii mõnigi sportlane ära tunda. Pigem on Toomas sportlase võrdkuju kui Mihkli lavaline kehastus. Jah, kindlasti vaidleks nii mõnigi vastu, kui liigitaksin "Lahtihüppe" ajatuks teoseks. Tõepoolest, ülikooli saab praegusel ajal ilmselt vabalt lõpetada ka ilma süvateadmisteta Lev Tolstoi või esseeride kujunemis- või Marxi eluloo kohta. 

See aga ei tähenda, et valitseks põhimõtteline erinevus ajatute teemade suhtes. Läbi Toomase loo käsitletakse kõiki võimalikke sportlase kohta käivaid stereotüüpe. Ei puudu ka alltekst kõrghariduse vajalikkuse või olemuse kohta. Sportlane oli arvatavasti trennis, kui koolis mõistust jagati; arvatavasti on tal ka elus lihtsam tänu oma elualale, sest sportlasele antakse kõik andeks, kuna spordile elavad kõik kaasa. Sport on nagu muusika - süvaoskusi omavad vähesed, aga kuulavad/vaatavad kõik. Ometigi paistavad lavastusest välja kõik valupunktid: sportlast pole professorite ja kaastudengite arvates koolis, kuna on trennis. Treenerite arvates pole aga sportlast trennis ega võistlustel, kuna ta on koolis. Elukaaslase arvates pole teda jälle kunagi kodus. Olgugi, et Toomase vaatepunktist lähtuvalt üritab ta olla igal pool. Professorid ja kaastudengid peavad sporti mõttetuks tühi-tähiks ning sama arvavad treenerid ja kaassportlased õpingute ja pereelu kohta. Sportlane peab ajakirjanikke asjatundmatuteks ja ülejäänud maailm jälle sportlasi küündimatuteks. Tippsportlane jagab ennast tihti vähemasti kahe tooli vahel (aktiivse pereelu puhul ehk rohkemgi). Ülikool koolitab, et Tomist saaks filoloog, aga treener näeb põhitööna korvpalli. Tekivad mitmekordsed käärid ja tuleb teha kompromisse. Tehtud kompromissidki ei rahulda aga kedagi.  Kõik tahab tegemist, kuid  heaks valikuks on ikkagi millestki loobumine. 

Meenub 2015. aasta intervjuu Henri Laksuga, kes samuti proovis ühildada sporti ja kunstiõpinguid ning pidi otsustama lõpuks viimase kasuks, kuna ühtmoodi viltuse näoga vaatasid teda nii treener kui ka õppejõud. 

Tehnilisest varamust on Vanemuise lavastuses kasutatud projektsiooni, näitamaks hetki trennist, millele lisanduvad justkui väljavõtted raadio- või teleintervjuudest. Tolle aja mõistes on tegemist aktsepteeritava tehnilise lahendusega pildivahetusteks. Kasutatud on ka valgusefekti, mis tegelaste siluettid negatiivi paneb. Samuti vihjatakse projitseeritavate kujutistega Ruti (Tiia Porss) truudusetusele Toomase suhtes. Kui Toomas isaks saab, projitseerub must-valge pilt beebist. 

  Tugeva rolli kõrvalosalisena teeb Tõnu Kilgas (Peebu rollis), kes suhtub tudengina ümbritsevasse ilma pealiskaudselt ja keskpäraselt ning peab sporti pühendunuid omamoodi rumalateks fanaatikuteks. Toomas (Aivar Tommingas) jälle arvab, et   fanaatikud on ainsad, kel on lootust, kuna nemad pole hall mass ja suhtuvad kõigesse kirglikult. Ja tippsportlane kahtlemata peab olema fanaatik. Sisse tuleb ka mängumõnu probleemistik. Millal lõppeb mäng ja mis hetkest muutub sport tööks? Kas siis, kui sportlane öösel valesöötu uneski näeb või unes saadud söödu peale voodist istuli tõuseb? Tundub, et sporti hakatakse tegema mängunaudingust, kuid ajapikku saab ka naudingust rutiin. Lõpuks tunduvad väljavaated kesised ja aeg ning pühendumine justkui raisatud. 

Ma ei usu, et tippspordis on probleemistik väga muutunud ja selles mõttes on Tiksi teos ajatu.