Ma olen viimasel ajal (loe: viimase poole tunni jooksul) hakanud taipama, mis on minu elu peamine viga:
ma idealiseerin kõike. Idealiseerin armastust, sõprust, elu, usku, surma...Nagu need oleks väärtused omaette. Ja neid ridu kirjutades kummalisel kombel ja realistlikke ajurakukesi tagaplaanile sundides ikka veel teen sisimas sedasama ja usun, et needsamad sõnadega väljendatavad nähtamatud objektid ongi väärtused omaette. Aga kui ma sellest omadusest, nende mõistetega siirutseda (Uus sõna! Võtke kasutusse! Siirutsema - siiralt ümber käima), ei suuda loobuda, siis äkki ongi see kõik, hoolimata kõigest mõistuspärasest, väärt idealiseerimist.
Ja ärgu hakaku mõni realistipurakas minu idealismihoogu rikkuma, öeldes midagi sellist, et kui suitsetamisest pole võimalik loobuda, siis järelikult on see kasulik. Sigaret on märksa konkreetsem objekt kui tundmused ja nägematud nähtused. Ja ka see on muidugi idealiseeriv sõnastus vabanduseks nähtamatutele nähtustele.
Kuna elu pakub ka mõnikord nii mõndagi kasulikku, mida teistega jagada, siis alustan rubriigiga Siim soovitab. Kui avastan või taasavastan mingi toote või midagi üldiselt kasulikku, siis saab sellest rubriigist nn teleturu nurk. Ehk siis avaldan mingile objektile, ainele või tootele kiitust ehk siis teen tasuta reklaami
***
Nii!
Täna taasavastasin käsimüügiravimi, mis on mõeldud nahakahjustuste tõrjeks.
Minul käib aeg-ajalt külaline nimega huulherpes ehk rahvakeeli "ohatis" (küsisin meditsiiniteadlikumalt inimeselt järele ja müüt sellest, kuidas huulherpes nakatab ka muid piirkondi, pidigi olema vaid müüt, aga see on hoopis teine teema).
Ohatise vastu aitab vaid sümptomaatiline ravi. See ei välista seda, et mõne hetke pärast see kuhugi uuesti ei teki (nt tekib nina peale , kuid kui immuunsus on nõrk, siis võib ta õige pea hoolimata ravist ilmuda nt huule peale). Aga mitte ohatiseravist ei taha ma siinkohal rääkida. Kuigi selle raviks on salve ja plaastreid.
Kuid kui salviga (mina kasutan nt Acicit, saadaval käsimüügist) ebameeldiv moodustis välja ravida, siis jääb ohatise kohta mõneks ajaks siiski kärn. St, et ohatis pole küll enam aktiivne, kuid jälg sellest, et ta seal oli, jääb mitmeks päevaks.
Siin tulebki mängu salv nahakahjustuste vastu: Bepanthen. Paar aastat tagasi olin end laagris päikese käes ära põletanud, ning nina peal kärn. Määrisin Bepantheni. Infoleht kirjutab, et salv aitab väikeste nahakahjustuste vastu.
Täna oli mul jäänud samuti ohatisest jälg nina peale. Määrisin hommikul iga mõne minuti tagant salvi ja nüüdseks pole aru saadagi , et seal nina peal kunagi midagi olnud on. Vastunäidustusi oli minu mäletamist mööda vaid üks - allergia ravimi algainete vastu vms.
Niisiis, Siim soovitab Bepantheni nahakahjustuste vastu. Ravim "degenereerib surnud naharakke", nagu teatab infoleht. TÄHELAPANU! Tegemist on ravimiga ja kõik muu jutt!
Raadiost tuleb tuntud lugu "In The Army" ja tore on mõelda, et enam ei tekita see lugu minus selliseid emotsioone kui ajal, mil mul selle loo sõnade peale sügavalt mõelda tuli. Ehk siis nüüdseks olen juba üle kahe nädala reservväelane ja minu nina ees haigutab suur küsimärk: "Mitäs nyt?" See-selleks. KAITSEVÄGI ON LÄBI! Ma ei hakka pikalt heietama ega vastama nendele küsimustele, millele mul niikuinii aeg-ajalt vastata tuleb: "Kuidas oli?", "Mida sa edasi teed?", "Oli raske ka või?", "Kaadrikaitseväelaseks ei taha minna?" (eriti naljakas küsimus on see ilmselt nendele, kes minuga koos teenisid :)) jne. Kes tahavad täpsemalt teada, siis küsigu. Ei hakka avalikult neid teemasid lahkama. Pean küll blogi, kuid ometigi ei pea ennast inimeseks, kes lõustaraamatusse iga WC-külastuse üles märgib.
Küll aga mainin mõne lausega paari klišeed, mis antud militaarteemat lähedalt puudutab. 1) Ma vaatan nüüd inimesi, kes ajateenistuse läbinud on siiski hoopis teise pilguga kui neid, kes seda kadalippu läbi teinud pole. Eks iga raskus annab elule teatud kaalu.
2)Huvitav, et MEES peab enda eksistentsi välja teenima, aga naiseks olemist pole vaja kuidagi mitte millegagi välja teenida. Naiseks lihtsalt sünnitakse või siis kasvatakse, aga mehed peavad enda meheks olemist pidevalt üksteisele ja tervele ühiskonnale sõnnikuhargiga tõestama. Ehk on see lihtsalt meessoost isikute sotsiaalne taak, mis meile ellu kaasa antud on. Naistel on ju nende bioloogiline koormus (rasedus, menstruatsioon) ...Olgu, ma ei tea palju see viimane tees otseselt Kaitseväge puudutas, aga vaja oli see välja kirjutada.
Nii et siis klassikaline lause, tsiteerides meie riigi kunagist maskott-monarhi "...aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!" Aga millest ma siis tahtsin rääkida? Ehk tahtsin lihtsalt öelda, et olen maailmas tagasi! Pean siiski mainima, et selle 11 kuuga on minus kindlasti kahanenud igasugune sõnaseadmise oskus ja poeedi anne. Seega peangi sihilikult kirjutama, et seda grafomaaniat endas taas ellu äratada ja arendada. Kes teab, millal see taas kasuks võib tulla. Vähemalt on see parim moodus enda meelte avamiseks. Pealegi on kirjutamistsoon palju lähemal mõttetsoonile kui kõneareaal. Kirjutades jääb aega veidi rohkem, et oma mõtted sobivasse vormi valada. Kõnes dikteerib, - eriti tänapäeval -, eelkõige tempo, mis lõpuks mõtet oluliselt moonutab. Juba Sören Kierkegaard ütles, et ta on grafomaan, mitte filosoof. Mõtteid on ju kõigil, tähtis on oskus need väljutada. (Viimase sõna peale haaraks minu kunagine kirjanduse õpetaja ilmselt kahe käega peast kinni).
Äkki peaks oma grafomaaniat veidi otstarbekamalt rakendama ja oma sõbrale, kes mulle kuus vähemalt kaks kirjaposti kirja saadab, lõpuks vastu kirjutama. Ise olen talle kõigest paar korda nelja aasta jooksul tigupostiga vastanud. Ma küll ei tunne end sellepärast hästi, aga samas ma mõistan ka, miks see niimoodi olnud on. Just sellepärast, et tänapäeval on palju mobiilsemaid mooduseid, kuidas üksteisele kiirsõnumeid saata. See ei tähenda sugugi, et ma oleks resigneerunud ja leppinud e-postiga. E-post ei suuda iialgi asendada käsitsi kirjutatud kirja. Samuti ei tekita kiri e-postkastis kunagi selliseid ootusi ja emotsioone, nagu kiri materiaalses postkastis. Niisiis, mida muud kui kirjutama!
....
Varsti on aasta kõige lühem öö! Otsige siis usse ja õisi! Kui teil aega on, muidugi!
"To save a life" (2009, USA). Rež.: Brian Baugh. O: Randy Wayne, Deja Kreutzberg, Robert Bailey Jr., Steven Crowder, Sean Michael Afable, Joshua Wiegel. Stsenarist: Jim Britts. New Song Pictures, Outreach Films.
Film tegeleb üldiselt samade probleemidega, mis "Kolmteist", ainult probleemiasetus on filmil otse vastupidine. Kui "Kolmteist" rääkis pigem populaarsuse võidukäigust ja enese kaotamisest, siis "To Save a life (kes oskab pealkirja rahuldavalt tõlkida, tehku seda) on just eneseleidmise lugu. .
Filmi sisust:
Jake Taylor (Randy Wayne) on populaarne keskkooli õpilane ja korvpallur. Film algab tema endise parima lapsepõlvesõbra, Rogeri (Robert Bailey Jr.) matustega ning seejärel Jake'i meenutustega sellest, mis tema sõbraga õieti juhtunud oli. Pärast Jake'i võidukat korvpallimängu keskkooli alguses sai Jake kiiresti populaarseks, leidis oma tüdruku ning kaugenes lapsepõlvesõbrast. Jake meenutab mitmeid hetki lapsepõlvest, kus Roger auto ette hüpates tema elu päästnud oli jne. Pärast sõbra kaotamist populaarsusele muutub Roger üksikuks, hakkab kolama internetifoorumites ja on kaasõpilaste poolt pilgatud. Jake'i elu aga liigub ainult ülesmäge - populaarsus suureneb, ta käib koolipidudel, on suhtes kooli kaunitariga (Deja Kreutzberg) ning on vastu võetud soovitud ülikooli. Ühel päeval tuleb kooli tema kunagine sõber Roger ning laseb end teiste õpilaste ees maha. Jake hakkab uurima sündmuse tagamaid ja mõtleb, mida tema oleks saanud teha, et Rogeri elu päästa. Oma otsingutel leiab ta iseennast ja satub kristlikku noortekogudusse, mille juhiks on karismaatiline pastor Chris (Joshua Weigel). Chrisist saab Jake'i mentor ja teejuht pärast seda kui ta Rogeri matuste järel end Jake'le tutvustab ning oma telefoninumbri annab. Ühelt läbikukkunud peolt lahkudes helistab Jake kõigile tuttavatele ja sõpradele, kuid ainus, kes talle järele tuleb on pastor Chris. Jake muutub ja kaugeneb oma tüdruksõbrast, Amy'st, kelle jaoks Jake'i transformatsioon vastuvõetamatu on. Samuti on majanduslikult mõtlev isa ja hoolitsev ema, mures sellepärast, et Jake oma eneseotsingutel ja kirikuga tegeledes enda tuleviku hooletusse jätab. Jake kutsub koguduse noori korrale, öeldes, et käiakse küll koguduses koos, aga järgmine päev koolis ei muutu midagi - ikka mõistetakse hukka, ollakse endistes gruppides ja elu läheb vanaviisi edasi. Ka Roger olevat enne enesetappu koguduses käinud, aga ei saanud sealt mingit abi. See paneb alguse kristlasnoorte liikumisele koolis, kus vahetundide ajal kogunema hakatakse. Kõiki "tõrjutuid" võetakse vastu. Jonny (Sean Michael) on üksik poiss, kes tegeleb enesevigastamisega. Jonny suhtles ka Rogeriga. Jake üritab Jonny'lt uurida, mida Roger mõtles või miks ta sellise otsuse tegi, märgates ka Jonny probleeme (eneselõikumist, endasse sulgumist, sotsiaalset üksindust). Jonny'st saabki Jake'i päästeobjekt, kelle puhul ta üritab teha seda, mis Rogeri puhul tegemata jäi. Kõik läheb taas allamäge kui Jake saab teada, et tema endine tüdruk, Amy, on rase. Omades juba ise suurt probleemipagasit, hülgab ta korraks ka Jonny. Erinevalt filmist "Kolmteist" on lõpp õnnelik ja lahendusi pakkuv. Jonny leiab toetava tüdruku, Jake ja Amy lasevad lapse hoolivatele vanematele lapsendada ning Jake mõistab, mis on elus tegelikult oluline.
Kui "Kolmteist" esitas küsimusi ainult siis kui neid näha tahtsid ning needki olid lahtised, millele pidi vastuseid vaataja ise otsima kui soovi oli, siis "To save a life" annab nii küsimused kui ka konkreetsed vastused. Kes peab seda halvaks, kes heaks- maitseasi. Mina pean seda ainult positiivseks. Tegemist on eneseotsingu- ja arengulooga. Küsimusi "Mida mina saan teha, et maailma paremaks kohaks muuta? Keda saan mina päästa?", "Mis on elus oluline!", "Mul läheb hästi, aga miks ma ennast ikka nii halvasti tunnen?" võiks iga noor ja üldse iga inimene endalt elu jooksul küsida, sõltumata oma maailmavaatest või usutunnistusest (kuigi viimane on kindlasti abistav aspekt nt Jake'i, Jonny ja nii mõnegi teise end otsiva noore jaoks).
Filmis on valitsev positiivne olustik. Tegelane ise pole ka sugugi paheline, erinevalt "Kolmteist" karakteritest. Populaarsu- ja peojanu on, aga tegelane ise on juba enne oma muutumisprotsessi üsnagi sümpaatne tegelane (ei teagi, kas see on karakter või loob näitleja sellise mulje). Seega on noorel hoolimata traagilisest süžeest Jake'ga lihtne samastuda.
Filmimuusika on alati maitseküsimus, aga tõeliselt võimsa ja kananahka ihule toova positiivselt liigutava olustiku lõi see kahtlemata. Switchfoot'i "Dare You To Move" on kindlasti kohane, et küsida: Mida saad sina teha, et rohkem nii ei juhtuks?
Küsimusi, mida film teadlikult püstitab on palju ja neid siin loetlema hakata oleks sama hea kui arvustusraamat kirjutada. Tegemist on tähtsate küsimustega. Kui filmile midagi ette heita, siis võib ju filmist leida tüüpilist puberteedifilmi imalat käekirja. Mina seda isiklikult miinuseks ei pea. Muidugi on nii filmi heli- kui pildikäekiri märksa Hollywoodilikum kui "Kolmteist", aga vähemalt on see üks hea moodus pilgupüüdmiseks ja küsimuste esitamise ärgitamiseks.
Üks oluline probleem, mida siiski viimase aja noorsookirjanduses ja -filminduses äraütlemata palju esitatud on, on populaarsus ja klassihierarhia koolisüsteemis. Sellesama probleemiga tegeles ka näiteks kodumaine film "Klass" ja seriaal "Klass: Elu pärast" Sama teemat lahkab ka Margus Karu romaan "Nullpunkt". Keda huvitavad eneseotsingud, lugegu nii "Nullpunkti" kui ka vaadaku "To Save a Life". Ma ei julge lubada, et see kellegi elu kardinaalselt muudab, aga kui ajurakud mingis suunaski tõstatatud probleemile vaatavad, siis on juba eesmärk enam kui saavutatud. Film on grupikäitumise aluste õppimiseks ideaalne. Erinevalt "Kolmeteistkümnest" ei langeta antud film tuju, vaid pigem tõstab seda.
Kuna minul seisab ees umbes kolm nädalat eemalolekut tsiviilist ja olin oma viimasel väljaloal enne seda, siis otsisin minagi filmielamust. Eesti sajandifilmi valimised lõppesid üsnagi oodatult "Kevade" võiduga - oli ju valijaks rahvas. Ka filmikauge eestlane on kursis selle filmi tegevustiku ja tegelastega. Küll aga ei hakka ma seda palju kõneainet pakkunud filmiklassikat kuidagiviisi arvustama, kuna selleks on see film ehk liiga püha ja puutumatu. Olgu siis pealegi "Kevade". Võiks ju vaielda, kas Lutsu raamatu põhjal oleks tolleaegsetes tingimustes saanud parema või halvema filmi, aga las ka see diskussioon jääb kellegi teise kanda.
Seekord vaatasin mina lisaks meie filmiklassikale hoopis välismaisemaid filme. Mõlemal neil on ühine nimetaja: teismeline. Eks tõepoolest, mured ja rõõmud "Kevadest" võivad tänapäevagi laste mured ja rõõmud olla. Ka minu vaadatud filme ei saa kindlasti pidada vähem elulähedasteks. Küll aga võtavad nende filmide tegelaste mured märksa traagilisema pöörde.
Kogu teismeliste probleemide teemaassortii on antud filmis esindatud: suureks kasvamine, populaarsus, halb sõprade (sõbra) mõju, seks, sotsiaalsed ja individuaalsed pahed, nagu uimastid, alkohol, enesevigastamine, lahuselavad vanemad. Lugesin kuskilt, et film on inspireeritud Nikki Reedi enda lapsepõlvest. Seda pole tõepoolest raske uskuda. Teismelise elu on ju teema, millega pole võimalik palju liialdada. On ju elusid ja perekondi tõepoolest igasuguseid. Seega loob film üsna reaalse olustiku.
Lühidalt filmi sisust. Tracy (Evan Rachel Wood) on kolmeteistaastane, kes elab koos oma lahutatud ja endise narkosõltlasega (Jeremy Sisto) kooselu üritava ema (Holly Hunter) ning vanema vennaga (Brady Corbet). Janunedes populaarsuse ja tähelepanu järele idoliseerib ja üritab ta sõbruneda kooli pahelise ja populaarse tüdruku Eviega (Nikki Reed). Pärast enesetõestamist kotivargusega ja äkilise stiilimuutusega see peategelasel ka õnnestub ning tüdrukutest saavad parimad sõbrad. See tähendab ka Tracy sattumist pahelisse seltskonda, uimastite tarbimist, erinevate kehapiirkondade augustamist, võõraste meestega tutvumist, eemaldumist vanadest sõpradest, koolitööde unarusse jäämist, vargust jne. Üha enam süvenevad ka juba esinenud probleemid emaga. Evi tundub olevat ainuke päästerõngas, aga kui tema ka ühel õhtul Tracyta peole läheb, tõuseb peategelase jaoks taas esile üksindustunne, mida ta eneselõikumisega leevendada üritab. Evie saab osaks perekonnast. Tracy emale see mõte ei meeldi, kuid kuna Tracy manipuleerib juttudega raskest lapsepõlvest ja ahistavast isast, siis saab Melaniest (Tracy emast) samuti tema majutaja ja toitja. Muidu filmi jooksul üsnagi apaatseks jäänud ema sekkub lõplikult olukorda koos Evi emaga filmi lõpus, kus leiab aset Tracy reetmine ja süüdlaseks lavastamine Evie poolt, mis viib peategelase lõpliku murdumiseni.
Kogu filmi olustiku võtab kokku filmi viimane stseen, kus Tracy seisab pöörleval karusellil ja karjub. Terve lugu ongi minoorne, raske on leida sealt positiivseid noote, kui välja arvata teismeliste lõbujanuline elupõletamine. Samuti ei ole tegemist mingisuguse arengulooga, vaid kohati tundub, et tegemist on lihtsalt sündmuste peegeldamisega. Tracy pereprobleemid ise on saanud alguse juba enne loo algust ja paiknevad märksa sügavamal kui lihtsalt uue pahelise sõbrannaga tutvumisel. Viimane on ilmselt vaid reaktsioon varasematele perepahedele (narkosõltlasest ema elukaaslane, lahuselav ja tööga hõivatud isa). Niisiis ei lahka film probleemi sügavuti vaid annab sellest ülevaate. Ülesehitus on üsnagi hüppeline. Peegeldatakse vaid olulisi etappe, mistõttu on film hõlpsasti jälgitava tempoga, jäämata ühte punkti venima.
Film paiskab õhku palju küsimusi ent jätab peaaegu kõigile neist vastamata. Tracy olukorra teeb masendavaks just see, et ema kui toetaja ise vajab noorena ja ebastabiilse minevikuga toetust, mida talle mingil määral suudab üllataval kombel pakkuda tema pahede küüsis viibinud elukaaslane. Taoline olukord loobki nähtuse, kus laps peab olema lapsevanemale lapsevanema eest. Sama tendentsi võis ka näha Eesti oma traagilises linateoses "Surnuaiavahi tütar" (2011). 12-aastane teismeline ameeriklaste teenfilmist, nagu ka 9-aastane lapse Eesti linateosest, pole aga antud vastutusrikkaks ülesandeks piisavalt suuteline ning satub omakorda pahede nõiaringi. Filmi küsimused on head, stseenid lausa südantlõhestavad ja teismelistele tüdrukutele ilmselt pisaraainet pakkuvad, kuid filmi iseloom protokolliv, mis jätab kogu linateosele lootusetu mulje.
Filmi sümboolika on Hollywoodi filmi jaoks tavapäratult nutikas - pöörlev karusell, number 13 jm detailid, mida ehk esmavaatamisel ei märkagi. Ehk on see üks põhjus, miks film Sundance festivalil menukas olnud on.
Alati jääb õhku küsimus, kas selline film kedagi aitab või annab hoopis niigi pahuksis olevale noorele mõtteainet lollusteks ning paheliseks käitumiseks. Kas "Kiirabihaiglat" vaatav inimene on kaastundlikum haige kaaskodaniku vastu või jätab ta sarja vaadates trepikotta surema? Kas eluga pahuksis oleva lapse ema jääb filmi vaatama, teadmata, kus ta laps hilisel tunnil hulgub? jne. Küll aga on küsimused alati head - eriti just avatud küsimused, mis ka tuima inimese mõtlema panevad.
Saturday, April 21, 2012
Juba ongi uus aasta kestnud praktiliselt pool kuud. On küll olnud võimalust ning teenistusest vaba aega, aga seni pole siiski mingil põhjusel midagi kirjutanud või on aeg mingile muule tegevusele kulunud ja voolanud, nagu ikka. Eks Kaitsevägi on mind pannud aega teistpidi hindama - igat väljaluba ja vaba hetke. Kuigi ajateenistus on oma väljaõppe poolest tunduvalt huvitavamaks muutunud. ... Väga hea. Aga mitte otseselt sellest ei taha ma hetkel rääkida.
Ma kõlan küll vana inimesena, kuid head ja meeldivad ajad voolavad ja libisevad justkui ülehelikiirusel mööda ning raskemad-veidike pingelisemad ning ebamugavad perioodid justkui on väga visad lõppema. Eks nendest ole ehk samuti midagi õppida ja hiljem saab neid isegi meenutada kui üsnagi mälestusterohkeid aegu. Hetkel ma siiski ei muuda oma arvamust, et õpinguaastad ühes pisikeses linnakeses on olnud seni minu elu parimad igas seitsmes mõttes. Selge on see, et aeg möödub ja tuul pöördub. Vahel tundub, et terve see aeg, mis me nö elame, on kellegi unenägu. Ülesärkamist ei saa samuti ise valida ja ehk ongi parem. Ja "iseloom on meie saatus", nagu kirjutas Mati Unt või siis ütlesid stoikud antiikajastul : "Maailma ei saa muuta, saab muuta oma suhtumist sellesse."
Tundub, nagu sobiks ma rohkem eelmisse sajandisse kui sellesse. Mõistan, et igal ajal oma mured, aga ometigi minu mõtteilm sarnaneb küll rohkem 1960.-1980.-aastate maailmale kui tänapäevale. Mul on isegi kassettpleier veel alles, mida paljud on minu puhul imestanud (tõsi, see pleier on alles ka praktilistel põhjustel - miks visata ära töökorras ja mitut funktsiooni täitvat asja? - Ainult sellepärast, et ta on eelmisest sajandist?) On veel mõned faktid, mida ei saa teatud põhjustel mainida, kuid mis viitavad tahes-tahtmata sellele, et olen kuskile 1990.aastate aega kinni jäänud. See sajand on minu jaoks justkui liiga hiline ja moderniseerunud. Muidugi on tore nautida teatud hüvesid, mida tänapäeva infotehnoloogia võimaldab. Ja nagu ütles üks popkultuuriteoreetikuid, Tõnis Kahu: "Inimene unustab, aga internet ei unusta." Seega just internet annab võimaluse minevikust veel rohkem puudust tunda ja neidsamu mõtteid siin võimalikult kiiresti jagada. Aga nagu on öeldud, kirjutatud ja diskuteeritud: iga leiutisega leiutati uus õnnetus. Laevaga laevahukk, autoga autõnnetus. Samuti internetiga.
Primitiivne mõttekäik, mida ikka aeg-ajalt mõeldakse. Kui mitte igapäevaselt, siis kunagi ammu lapsena ikka.
****
Kas Sa oled vahel mõelnud, et oled tulnukas? Oledki tulnukas ja pandud mingil kummalisel põhjusel elama siia just sellele plaeedile, sellesse riiki ja sellele maajupile? Vähemalt mingiks ajutiseks ajaks kindlasti. See ei pruugi tähendada, et isegi seda, et Sinu ema või isa oleksid praegu või oleksid olnud tulnukad. Ega isegi seda, et Sa oled maalaste poolt lapsendatud.
Kas Sa oled vahel mõelnud, et oled tulnukas? Oledki pandud elama siia planeedile?
Äkki oled Sa lihtsalt sündinud mingist sellisest energiast, mis pole pärit siit ilmast.
Uskudes, et see ongi täpselt nii, saad Sa luua oma sisemise elustiili ja filosoofia, subkultuuri, võib-olla isegi oma religiooni, sest Sind on ainult üks. Sa oled originiit. Pole olemas Sinu klooni.. Ilmselt on heal juhul olemas või on olemas olnud mõni Sinule sarnane isend, (nagu eestlane ja soomlane või põhja- ja lõunakorealane) kellega Sa oma kommuuni ehk siis sõpruskonna asutada saaksid.
.jpg)
