"Maailma koorem on raske kanda. Tuleb olla korraga nii palju: homo sapiens, eestlane, mees, imetaja, kahejalgne. Seda on palju. Ma ei nimetanud veeranditki oma kohustustest" (Mati Unt)
Eile jõudis minu elus lõpule üks etapp, mida ma oma elus nii nautisin kui ka läbi higi ja pisarate üle elasin ning minuga koos tegid ilmselt seda nii mõnedki inimesed, kes eile minuga koos seda etappi lõpetasid. Aga see on vaid vahefiniš, nagu kõik lõpetamised siin elus. Seega ei vabane me enne surma mittemillestki ja see on ilmselt meie üks "heidetuse" häda (nagu ütleks ilmselt Heidegger) ja elu paratamatus.
See aga ei tähenda, et sellesse peaks suhtuma kui süngesse tooni, kui ülimalt negatiivsesse. Otse vastupidi - sellega peab leppima, et etapid lõppevad ja leppima ning endasse talletama need mälestused, kogemused teadmised ja inimesed , mis meisse kuskilt on jäänud. Sest ilma nende mälestuseta polekski ju midagi. Olevik kaob ja tulevik on liiga abstraktne, et selles elada. Seega on tähtsaim minevik, sest see on kõige lõpp. Olevikuga ja nn tulevikuga ehitame endale ju minevikku. Olevik kaob ja tulevik saab olevikuks ning lõpuks pole muud kui minevik. Minevik ei kao, vaid jääb minevikuks ja paljuneb ning sünnitab uut minevikku. Milleks peakski selle vastu sõdima?
See aga ei tähenda, et sellesse peaks suhtuma kui süngesse tooni, kui ülimalt negatiivsesse. Otse vastupidi - sellega peab leppima, et etapid lõppevad ja leppima ning endasse talletama need mälestused, kogemused teadmised ja inimesed , mis meisse kuskilt on jäänud. Sest ilma nende mälestuseta polekski ju midagi. Olevik kaob ja tulevik on liiga abstraktne, et selles elada. Seega on tähtsaim minevik, sest see on kõige lõpp. Olevikuga ja nn tulevikuga ehitame endale ju minevikku. Olevik kaob ja tulevik saab olevikuks ning lõpuks pole muud kui minevik. Minevik ei kao, vaid jääb minevikuks ja paljuneb ning sünnitab uut minevikku. Milleks peakski selle vastu sõdima? 
No comments:
Post a Comment