Mida teeb üks keskeale liginev pereisa üksinda SP kontserdil? Nostalgitseb. Ja küsib veel autogrammi ning tunneb selle üle head meelt. Miks? Tähtis pole ju see autogramm, vaid mälestus, mis jäädvustub. Ma ei nõustu nendega, kes ütlevad, et tähtis on vaid hetkes elada või tulevikku vaadata. Olevik kaob kohe ära ja tuleviku kohta ei tea keegi üldse midagi. Ainus, mis on kindel, on mälestus - see jääb...Aitäh!
