RAMORTON ehk PÄIKESEJUMALA SURM
„„Mineviku varjud, jätke mind rahule ja lõpetage minu jälitamine. Ükskõik, kuhu ma läheks , ei saa ma teist lahti. Kui surm on minu lunastus ja pääste nendest varjudest, siis on see parim, mis juhtuda saaks. Kustugu mälu ja paisatagu mu hing mingisse väljamõeldud või vähemalt reaalsusest erinevasse maailma...“
Liig suur segadus , et ta oleks võinud märgata läbi pisarate vihmas ja udus lähenevat kaljuserva. Jalgratas murdis õhukesest piirdest läbi nagu metallnuga võist. Ainus, mida ta jõudis alla orgu kukkudes öelda: „See on lõpetatud““
Ramorton avas silmad ja leidis enda ümber kuhjade kaupa õllepudeleid, valju rokkmuusika, võõra magamisaseme ja lõpuks heliseva ning sõnumitest lõhkeva telefoni. Angelo oli vist ainus, kes oleks võinud puhast tõde lagedale tirida, kuna Ramortoni enese pea oli igasugustest hiljutistest mälestustest üsna tühi. Ainus, mida ta kindlalt teadis, oli, et pole üldse tema moodi ärgata hommikul ümbritsetuna pudelitest, tundmatus kohas ja saada kelleltki veel sõnumeid ka. Ainus, mis talle meeldis, oli see muusika. Oma linna kolimist mäletas Ramorton aga küll isegi praegu selgelt. Ema oli hakanud linnas tööl ja õde linnas koolis käima. Esimene eredam meenutus linnast nägi välja selline: Ramorton läks välja remondiprahti viskama kui ta nägi palliplatsil oma tollast uut klassiõde, mustajuukselist Kendrat. Ta jooksis mööda väljakut ning loopis väikseid poisse palliga. Jah, Kendra oli sportlane- hetkel tegeles rahvastepalliga, aga homme juba ilmselt kergejõustikuga või võimlemisega... NAERATUS, TERVITUS. Ja ilmselt vist kõik. „Tule ka mängima, siis on neil võrdsem seis,“ ütles Kendra, pigistades naeratuse saatel oma silmad kriipsudeks. Ramorton ei olnud spordist just vaimustuses. Ta ei olnud siiamaani õppinud selgeks ei viset ega ka püüdmist. Muidugi vangistas teda tollal häbitunne ja kartus, mis oli tingitud sellest, et seal, kus tema sporti tegi, olid alati mõnitajad ja häbistajad juures. Ja üleüldsegi ei sallinud Ramorton sporti- eriti ei meeldinud talle tippsport ja suured üritused, nagu näiteks jalgpallimatš, rattamaraton, ralli jne. Siis kui need üritused väikelinnas aset leidsid, olid kõik tänavad suletud ja Ramortonit takistati turvameeste poolt, seega oli linnapargist koju jõudmine peaaegu võimatu. „Justkui oleks sportlased tähtsamad kui kohalikud elanikud,“ mõtles Ramorton tusaselt. Igal teisel juhul oleks ta kutsujast möödunud ja treppide poole suundunud, aga imeilusale Kendrale ta ei saanud ju ära öelda. Isegi kui ta teadis loogikareeglite põhjal, et Kendrat ei ole mõtet niiviisi vaadata, võlus tüdruk teda ikkagi. Ramorton oleks iga Kendraga koosveedetud minuti eest andnud kõik, mis iganes võimalik. Unistamine aga oli tol ajal ikka veel tasuta.
Pealegi meenus Ramortonile, et kehalises kasvatuses ei tahtnud poisid Ramortonit kunagi endale. Tihtipeale oli rahvastepalli meeskondi valides vaidlus selle üle, kellele peaks Ramorton ÜLE jääma...NAGU MINGI KALTS VÕI KASUTU ESE, mida KEEGI EI SOOVI ja lükkab paha naabrimehe ukse taha, otsekui Tahma-Tooma, karistuseks. Seega sai Ramorton seal enese maja ees võimaluse nö närvivabalt palli lennutada, ilma et peaks taluma teiste klassikaaslaste kriitikat. Kendra oli parim. Hoolimata sellest, et Ramorton oli „uus poiss“, oli Kendra ainus, kes teda uues klassis teretas. Ja nüüd oli poiss ka teada saanud, et tegemist on naabritüdrukuga. Varsti taipas ta ka , et need väikesed poisid olid Kendra vennad. Nii nad siis loopisid. Loomulikult muutis Ramortoni nägu mitu korda värvi kui ta pisikeste pallile armetult ette jäi, aga see ei muutnud asja. Vihma hakkas sadama ja palliplats muutus juba päris mudaseks-märjaks. See andis aga Ramortonile, Kendrale ja pisikestele entusiasmi veel juurdegi. Kõik vajus unustusse- isegi see ei omanud tähtsust, et riided olid üleni mudased.
Jah, veel mõned aastad tagasi tähendas Ramortonile sõna „pidu“ just sellist meelelahutust. Ja ega ta ei mäletanudki, et see oleks talle kunagi sellist pilti tähendanud, mis talle nüüd avanes.
Mis puutusid siia üldse Kendra ja Ramortoni lapsepõlvemälestused. Praegu polnud aeg selleks, vaid aeg palju tähtsamateks meenutusteks. Nagu näiteks oma nime meeldetuletamine. Seda Ramorton teadis? Et Ramorton. Kuigi selles ta polnud samuti väga kindel. Mis nimi see üldse on? Robotkoerale või taolisele Jaapani mänguasjale tuleks selline nimi panna, kuigi ta teadis ülihästi, mida see nimi tähendas. Vanematelt ei olnud ta enda mäletamist mööda kunagi oma nimele ühest seletust saanud, aga ise oli ta uurinud, et Ra oli Egiptuse päikesejumala nimi ning Mort tähistas mõnes keeles surma. Ta järeldas, et tema nimi tähendab päikesejumala surma. Kas see tähendas seda, et tema sünniga suri päike? Oma nime üle oli ta ennegi pead murdnud, kuid polnud kunagi siiski oma aruteludes lõpuni jõudnud. Üldse heideti Ramortonile ette, et ta mõtleb liiga palju. „Nimi on nimi,“ öeldi. Ja praegu oli ta seda taas kord tõestanud- ta mõtleb liiga palju. Selle asemel, et välja uurida, kus maailmajaos ta asub, hakkas ta kaugmineviku mälestusi ja enda nime tähendust vaagima.
Telefon, mõtles Ramorton. Ta tõusis asemele ja sai siis ka pisut rohkem võõras ruumis ringi vaadata. Enesetunne ei olnud just kiita. Jah, õllepudelid teda ümbritsemas ning ääretult madal voodihakatis, mis meenutas pigem põrandale laotatud madratsite ja patjade kuhja. Tuba oli üsna kitsas ja üllatavalt pime. Aken oli kusagil vist isegi olemas, aga praegu ei tahtnud ta kogu selle segaduse juures, mis seal valitses, välja paista. Iseenesest oli ruum üsna lihtsa sisustusega: laud koos laualambiga, seesinane voodihakatis ja raamaturiiulid. Kui paar asja koomale tõmmata, saaks siit päris korraliku ruumi, mõtles Ramorton. Kedagi teist siin toas ei olnud, seega otsustas Ramorton endalegi teadmata põhjusel mitte toast põgenemisteed otsida, vaid need samad õllepudelid ning muu ülearuse „peoprahi“ (vähemalt nii ta arvas) kokku tõmmata. Alles mõne minuti möödudes, kui Ramorton oli oma minikoristusega lõpule jõudnud, hakkas kuskilt ka loomulikku päevavalgust paistma. Algul ei saanud Ramorton aru kust. Ahah, nüüd ta märkas lakke vaadates, et tegemist oli vist mingi katusetoaga, sest laes oli pisitilluke aknapragu, kust tõesti veidi päevavalgust sisse paistis.
Niisiis, tuba oli Ramorton uurinud, oma nime ta ka teadis, aimas, et tegemist on ilmselt mingi peokohaga, sai aru, et hetkel oli päev... Aga mida rohkem ta mõtlema hakkas, seda enam taipas, et ta ei tea midagi. Nii, telefon, see oli just kuskil siin...ahah! 26 sõnumit. See oli vist uus isiklik rekord. Talle ei saadetud just tihti sõnumit. Ramorton küll täpselt ei mäletanud, sest ta ei kuulunud mingite sõnumi- ja vastamata kõnede arveldajate koolkonda, aga 20 piiri oli ta telefon varem vaid korra ületanud. See oli tol talvisel pärastlõunal kui ta lubas Angelole, et käib poes ära. Angelo jäi tema poole ning hoidis mõneks hetkeks majal ning Siimul silma peal. Ramorton läks siis poodi, ostis sealt kõik vajalikku. Ta polnud hommikust saati midagi söönud, niisiis ostis ta saiakese, et see poe ees pingi peal ära süüa. Saiakest kotist välja võttes märkas Ramorton suurt hallikat varest, kes eemalt poeesise platsi prügikastist välja ilmus ning mööda maad tema suunas hüppama hakkas. Ramorton hammustas esimese ampsu, kuid vares ei jätnud tema poole hüplemist. Ramortonil hakkas väga kõhe, sest talle ei meeldinud eriti varesed ja ta ei tundnud end lindude seltsis üldsegi turvaliselt. Küll need linnavaresed on ülbeks läinud, mõtles Ramorton esialgu muigega ning otsustas istekohta vahetada ja läks paar meetrit eemal asuva pingi peale. Vares aga ei jätnud jonni, vaid muudkui komberdas maadpidi Ramortoni poole. Aeg möödus ja möödus. Niisiis olid Angelo Ramortoni ja Siim oma koeratoidu pärast üsna mures kui peremees alles õhtuhämaruses koju saabus. Seega oli Ramortoni mahajäänud telefonil umbes 25 vastamata kõnet erinevatelt isikutelt, kes kõik just praegu tööasju ajada tahtsid või teda muidu taga otsisid. Üldiselt ei helistanud kekspärasel päeval Ramortonile keegi.
Mida ma siin ikkagi teen, mõtles Ramorton. Jällegi mõtles ta liiga palju. Ebaolulistest asjadest... Mis üldse on ebaoluline? Kas mitte kõik, millest mõelda, pole oluline...või on kõik hoopis oluline.
STOP! AITAB!
Kus Sa oled, küsis Ramorton endalt. Õllepudelid, muusika, segamini tuba - LÄBU? Seda sõna Ramorton teadis, ta oli seda kuulnud ja teadis palju tuttavaid, kes seda sõna kasutasid. LÄBUKS nimetati meelelahutuslikku sotsialiseerumisviisi, millega kaasnes palju alkohoolset jooki. Kui Ramorton nüüd ringi vaatas, siis ei näinudki ta toas muid pudeleid kui õlletaarat. Seega ei kuulunud sõna „PALJU“ konteksti. See kõik on ebaloogiline, mõtles Ramorton. „See on väär ülesehitus,“ öelnuks tema lavastaja. „Mõtlevat inimest ei taha laval keegi näha, tahetakse näha tegutsejat,“ oleks ta lisanud. Aga seda just Ramorton tegi: ta mõtles, aga mittevajalikke mõtteid. Ta lihtsalt uneles. Isegi sellises situatsioonis, mida ta paar aastat tagasi oleks nimetanud kriisisituatsiooniks.
Olgu, mõtles Ramorton. Nüüd on vaja siit välja saada, küll siis jõuab mõelda ja saab selgust. Rahakott, telefon? Telefon oli tal just kõrval olnud, selle haaras ta kaasa. Rahakott oli tal tagataskus, vähemalt ta tundis seda oma taguotsa peal. Rahatasku sisu ta veel igaks juhuks ei vaadanud. Muusika, mis mõne minuti eest veel üüranud oli, jäi vakka. Niisiis ajas ta end jalule, tegi endale teed ja suundus oletatava ukse poole. Pea õrnalt tuikas. Kui äkki sisenes sellest samast uksest Angelo.
„Hommik,“ ütles seesama Angelo poolenisti irvitades. Jälle tema. Ikka ja jälle oli ta Ramortoni üles leidnud. Hoolimata sellest, et ta Angelo eest kõikjale põgenenud oli. Nüüd tuli Ramortonile terve oma praegune elu ja eilne õhtu meelde. Ta oli saanud Tallinnas töökoha. Ramorton oli jõudnud seal üheksakordses magalas 2 nädalat elada. Augustini kalender oli just ümber vahetatud. Kõik uudised pasundasid mingist Uuest Ajast ja muutustest. Ramorton jõi oma Veevalaja pildiga tassist kohvi ja mõtiskles, mis häält see võiks teha kui see tema korrusmaja aknast vastu asfaltit kukuks. Kui ta parajasti aknast alla vaatas, hüüdis prügi välja viiv naabrimees: Head uut aastat!. Enda arvates oli Ramorton UUT AASTAT vastu võtnud alles paar kuud tagasi. Ahjaa, nad ju vahetasid kalendri välja! Järelikult oli täna vana-aasta õhtu. Oot-oot! MITTE KEEGI ei olnud talle KUNAGI siin majas „Tere,“ öelnud. See pidi siis olema...JÄLLE ANGELO. ..
Ramorton avas tookord telefoni sõnumimenüü ja tegi seda ka nüüd. Displeil seisis:JÄLGI MÄNGU, sest IIAL EI VÕI TEADA, KAUA SEE KESTAB!
See , et Ramorton „läbudest“ midagi ei teadnud , on muidugi puhas jama. Ehk nagu ütles Agu Sihvka: „Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest!“
Alguses oli Ramorton muidugi tubli poiss: käis muusikakoolis, tennisetrennis, laulmas, võistlustantsu trennis ja muidugi koolis, nagu kord ja kohus. Näitas emale veel kuuendas klassiski koduseid ülesandeid ja kui matemaatika kolm oli, siis oli tark klapid pähe panna ja emast mitte välja teha. Muidugi sai peatselt Ramortonil sellest kõigest enam kui villand. Ta ei saanudki enam aru, miks ta seda kõike teeb, miks õppida või miks elada. Miks mitte samamoodi viina juua ja lapsepõlve nautida, nagu tema klassikaaslased. Sõpru Ramortonil eriti ei olnud. Teda peeti keigarlikuks nohikuks, olgugi, et matemaatikat ta ei osanud. Sporti ta vihkas ka, hoolimata sellest, et ta pidi tennisetrennis ainult jooksma, jooksma, jooksma, jooksma, jooksma ja siis veel jooksma. Ahjaa, jooksma ka. Aga see ei arendanud tema jooksmisvõimet justkui sugugi, ta iga kord väsitas end üha rohkem ära.
Ühel sügisööl tundis 17-aastane Ramorton voodis lamades, et kõik söödud toit tahab vägisi välja tulla. Kahjuks ei paistnud väljatulev punane ollus sugugi toidu moodi välja. Võib ainult arvata, mida tundis ema kui koju tulles vererada nägi. Paari päeva pärast oli Ramorton juba arstikabinetis uuringutel. Alati UURITI. Pidevalt! Mõõdeti, kaaluti, torgiti, katsuti, patsutati, silitati! Justkui oleks tegemist mingi laboriroti või küülikuga. Siis vaatas arst Ramortonit vägagi süüdistava pilguga. „Tervis on kehv,“ pomises ta. ALATI ta POMISES; justkui habemesse ja justkui omaette. Mitte ühtegi konkreetset vastust, ainult vahel mõni teaduslik termin või siis taolised laused:“Väga kehv, väga halb!“ Ramorton vihkas seda empiirilist arvutamist, mõõtmist, kaalumist ja neid lohisevaid termineid. Ebamäärane pomin oli üks habemes meesarsti lemmiktegevusi:“Hm, jah!“ Taolisele „sisukale LAUSELE“ järgnes tavaliselt sügav ohe. Justkui oleks Ramorton ise millegagi spetsiaalset endale haiguse kaela kutsunud
Siis tuli aeg, mil Ramorton haiglasse viidi. Ta tundis haiglat üsna hästi, kuna oli seal veetnud oma kümnenda sünnipäeva ja kaheteistkümnenda augusti paar aastat hiljem. Küll aga polnud ta varem näinud kedagi, kes lamaks haigevoodis valges ülikonnas. Tema palatis oli just selline mees: valge pintsaku ja viigipükstega, isegi valged kingad olid tal enamasti jalas. Kui õdedel oligi õnnestunud need ära võtta, toppis ta oma kingakesed ikka ja jälle jalgade otsa tagasi. Kogu haigla personalile ja kaaspatsientidele oli see suur müstifikatsioon, kuna haige polnud kaks aastat peale sõrmede ühtki oma kehaosa liigutanud. Juukseid polnud tal enam ammu peas, kuigi üks noorematest põetajatest,-Liisa oli vist nimi-, oli Ramortonile rääkinud, et mehel ilutsesid peas kunagi pikad lokkis juuksed. Aga ega Ramortonit see ei huvitanud – polnud tema asi, kellel, kas ja kui palju juukseid peas oli. Tal oli endaga piisavalt tegemist. 17-aastasena istuda sellise haigusega haiglas oli piisav põhjus, et kõiki arste, töötajaid ja haiglaid tulevikus vihata. Viimane, millest ta kuulda tahtis, olid võhivõõra halvatu juuksed.
Lõpuks kirjutati Ramorton haiglast välja. Olgugi, et keegi ei öelnud talle, et ta terve on. Ilmselt polnudki, arvas ta ise. Riigil tekkis lihtsalt vajadus vaba voodikohta okupeerinud patsient välja kirjutada. Ema muidugi ei lubanud Ramortonil hetkekski oma haigusest laialt pajatada, kuigi ta tegi pidevalt etteheiteid: „Kas Sa sellist toitu siis söödki! Tahad uuesti haiglasse minna?“ jne. Ema ähvardas pidevalt, ta ainult ähvardas. Seda ta oskas, pidevalt kõik ära võtta ja ähvardada.
Ramortonil oli üsna ükskõik sellest, mis homme saab, sest ta arvas suurepäraselt teadvat, et homse tulek on suure küsimärgi all, veelgi suurema küsimärgi all oli elu kolme või kümne aasta pärast.
Niisiis Ramorton leidis, et terve elu või selle olematus oli suhteliselt mõttetu. Või kui tal ka mõtet oli, siis tuli see läbi igasuguste seikluste ja pahanduste endale leiutada.
Vale oleks olnud öelda, et Ramorton polnud oma haiguse tõttu aktiivne. Ta oli vägagi aktiivne. Ramorton kuulus isegi anarhismisugemetega noorte põrandaalusesse liikumisse NO POWER. See liikumine tegeles muuseas ka pisivargustega, sest rühmitus leidis, et pole mõtet riiki ja ettevõtjaid mõttetute maksudega nuumata. Pealegi oli elu suhteliselt mõttetu, nii et vahet polnud, kuidas täpselt poest asju kätte saada. See „riigi nuumamise“ tees oli muidugi vaid lihtsalt uhkeks loosungiks, mille taga peitusid adrenaliiniotsing, tasuta kaup ja tunnustusvajadus. Ramortoni peamised sõbrad olid Pets, Ringo ja Juss. Nemad moodustasidki suures osas NO POWERi. Kõik liikmed olid endale pähe ajanud „punkharja“ ning selle roheliseks värvinud.
Lisaks kauplustele käidi ka pargis tuttavate ja vähem tuttavatega tüli norimas. Tavaliselt oli selleks noritavaks üks tumedapäine lühike mormoonipoiss Laur, kellel olid pidevalt käes erinevad lektüürid ja vahel ka mingid raamatud. Usk oli ju nõme ja mõttetu, eriti Ramortoni ja tema sõprade jaoks. Algul oli plaan selline: siis kui mormoon pargis lektüüre jagas, hiilis üks poistest samamoodi Lauri juurde. Kui Laur rääkima hakkas siis rebiti, ühel korral tegi seda ka Ramorton ise, temalt ülejäänud lektüürid käest ära. Teised poisid ilmusid välja ning lükkasid poisi pikali. Lauril olid seljas uhked riided: tume pintsak ja viigipüksid. „Poisid, meil pole palju aega, varsti tuleb Jeesus ju Laurile appi,“ naljatles üks poistest. Kui nad Lauri lohistamisest ja togimisest ära tüdinesid, suundusid nad tagasi poe juurde.
Kord passis N O POWER taas kohaliku poe juures. Plaan oli lihtne: haarata poest Saku 4-pack ning sellega enne turvamehe märguannet välja joosta. Tavaliselt valiti välja üks, kes ülesande täitis. Seekord oli selleks Ramorton. Ta sisenes poodi ning lubas kolme minuti pärast tagasi tulla. Ramorton vaatas ringi; turvamees ajas müüjatega juttu. Ramorton hiilis neutraalse näoga ühe õllealuse juurde. NO POWERi poisid olid ammu turvameestele tuttavad, nii et kas või hetkelist enesenäitamist ei saanud Ramorton endale lubada. „Hei,“ hüüdis kõhetu turvamees kui oli teda märganud. Ramorton jooksis riiulite vahelt poe ukse poole. Poes on teatavasti müügil kolmes erinevas suuruses õllepakke: small, medium, Large ja OhMyGod. Just viimase oli Ramorton enesega kaasa haaranud. Kahjuks ei tähenda see aga, et paberümbris pudelite ümber oleks heakvaliteediline. Seega pillas Ramorton pudelid maha ja turvamees juba puudutas tema õlga. Ta oli juba poeuksest välja jõudnud kui see kõik juhtus. Pillas pudelid samamoodi, nagu ta pillas kohvitassi, nagu ta pillas enda elu. Äkki seisis tema vastas seesama mormoonipoiss Laur. Laur kummardus, võttis maast terveks jäänud pudeli ning viskas Ramortoni selja taga seisvat turvameest , nii et too mees sellest ehmatas ning pikali maha kukkus. Ramorton oli hämmelduses ning ei olnud kõigest sellest toibunud. Ta vaatas ringi ning otsis sekundi jooksul silmadega NOPOWERI seltskonda- kedagi ei olnud näha. Ainult kiitsaka välimusega tumedapäine Laur tema ees ja turvamees tema selja taga poris ukerdamas. „Mida sa ootad,“ hüüdis Laur, „Lähme, jookse!“ Ramorton enam ei mõelnud, vaid jooksiski.
Järgmine elupilt, mis Ramortonile meenus, oli hetk, kus nad seisid Lauriga vana ehituse juures, kiriku vastas. „Miks sa seda tegid,“ küsis Ramorton poolkarjudes. „Kes Sul palus! Jeesus?“ Laur vaatas ärevalt ringi ja ütles: „Kas sa oled kuulnud midagi sellest, et raamatud kõnelevad?“. „Kas need, kelle ajud on pestud, hakkavad teiste ajusid pesema,“ jätkas Ramorton nüüd juba lausa kisendades. „Palun,“ vastas Laur tasasel häälel, visates Ramortoni ette murule raamatu ja lahkudes. Ramorton juba aimas, mis „raamatuga“ oli tegemist ning hüüdis Laurile järele: „Oma piiblikesed ja lektüürid võid endale hoida!“ Kui Laur oli lahkunud, kummardus Ramorton ja võttis maast raamatu. Piibel see ei olnud. Pigem oli tegemist õhema ja pisemas formaadis teosega, mis oli ümbritsetud Siniste nahkkaantega. Kaanel polnud märgitud ei raaamatu autorit, pealkirja ega mingitki illustratsiooni. Tiitellehel ilutses pealkiri: „Kuidas astuda raamatute sisse?“
Järgnevad kaks nädalat oli Ramorton kodus, ei vastanud ühelegi kõnele, ühelegi ema küsimusele, veel vähem oma reeturitest NOPOWERI „sõpradele“. Küll aga luges ta seda raamatut, mis Laur talle ette visanud oli. Üllataval kombel polnud seal kirjas mitte midagi ei Jeesusest ega Jumalast. Küll aga oli seal palju kirjutatud spirituaalsusest ja sellest, kuidas otseses mõttes raamatulugudesse sisse astuda. See tundus algul Ramortonile kummaline, kuid mida rohkem ta raamatusse süvenes, seda rohkem hakkas ta mõistma, kust ta tulnud oli ja kuhu ta minema hakkas.
SELGE! Nüüd tuli KÕIK meelde! Siis tuli tema ellu Angelo. See vastik-hea ...Ühel suvisel hommikul kui ta oli jäänud täiesti üksi raamatuga, tundis ta eneses seniolematut jõudu. Ta võttis kätte raamatu- ühe üsna suvalise, mis ta riiulist leidnud oli. Raamatul ilutses pealkiri: „Päikesejumala surm“. See tundus talle kuidagi väga tuttav. Esimesed laused raamatus olid sellised:
„Mineviku varjud, jätke mind rahule ja lõpetage minu jälitamine. Ükskõik, kuhu ma läheks , ei saa ma teist lahti. Kui surm on minu lunastus ja pääste nendest varjudest, siis on see parim, mis juhtuda saaks. Kustugu mälu ja paisatagu mu hing mingisse väljamõeldud või vähemalt reaalsusest erinevasse maailma...“
Liigsuur segadus , et ta oleks võinud märgata läbi pisarate vihmas ja udus lähenevat kaljuserva. Jalgratas murdis õhukesest piirdest läbi nagu metallnuga võist. Ainus, mida ta jõudis alla orgu kukkudes öelda: „See on lõpetatud!“ Ta avas silmad ja leidis enda ümber kuhjade kaupa õllepudeleid, valju rokkmuusika, võõra magamisaseme ja lõpuks heliseva ning sõnumitest lõhkeva telefoni.................................................................................................................................................“
Siim Rahnu
(Viljandi, 2009)
