Veel sõpradest

Üleeile oli sõbrapäev. Ma ei hakka täpsemalt kirjeldama, kuidas minu praktikapäev sõbrapäeval möödus jne. Selleks on mul teised foorumid, ajad ja kohad, kus seda niikuinii tegema pean. Minu ülesandeks oli korraldada sõbrapäeva. Elu on ikka irooniline - pead ikka tegema, asju, mis endale isegi kõige toredamaid elamusi ei pruugi pakkuda. Sõbrapäev ei kuulu teatud põhjustel,- mis peituvad minevikus ja millest oleks küll aeg juba üle saada - , minu lemmiktähtpäevade hulka. Aga see-selleks...

Ma mõtlesin, et tänan neid sõpru/tuttavaid/elukaaslaseid, kes mind minu sünnipäeva öösel ühikas voodist võileivaga üles laulsid, sünnipäeva organiseerisid jne. Ja siis kindlasti tooks välja, kui tähtsad nad mulle on ja kui palju mind teatud tegevustega aidanud. Aga siis ma mõtlesin - ma olen seda kõike juba teinud. Tänasin sõpru ka ühes varasemas postituses ja nad suutsid mind hoolimata sellest ikkagi üllatada.

Siit loo moraal, mida on ilmselt ka ammu juba käsitletud, aga mis vajab kordamist: kui sõbrad suudavad mind meeles pidada minu sünnipäeval ja ka lihtsalt peale seda kui ma neid muidu kiitnud olen või nendega suhelnud, siis peaks ka sõpru meeles pidama sõbrapäeva välisel päeval. Seega me omistamegi mingile tähtpäevale tähtsa ülesande, mida see täitma peaks. Kui see ülesanne ei täitu või juhtub midagi ebameeldivalt ootamatut ja šokeerivat, siis oleme pettunud ja ei ole sellest päevast just eriti vaimustuses. Nii juhtus minuga kunagi. Seega on lihtsam need päevad tähistamata jätta ja öelda nii sõbrapäeval kui selle välisel ajal, kui olulised sõbrad on ja kui hea on nendega midagi teha, millestki rääkida või rääkimata jätta. Siis ei saa keegi süüdistada või mõelda, et tähtpäev on meeles pidamata ja samas ei saa ka öelda, et tähistamine oleks liiast.

Lõppkokkuvõttes pole ju vaja tähistada päeva ennast, vaid selle inimese olemasolu, kes sellel päeval ja peaaegu kõigil teistel päevadel suudab sõbra jaoks kas vaimses või füüsilises mõttes lähedal seista. Ka mina olen varem oma sõpradest kirjutanud. Eks aeg muudab pilti ja annab arusaamu nn tõelistest ja ebatõelistest sõpradest, oludest, mis sõprust ehitavad ja lõhuvad jne.

Hoolimata sellest, et minu vaated võivad sõpradest erineda, minu kultuuriline taust, nahavärv ja seksuaalne orientatsioon ja samas mulle ei pruugi ka see kõik nende puhul isegi meeldida (nahavärv ei saa muidugi olla eraldi mittemeeldimise põhjus, vaid pigem kultuuriline taust), siis ma ju ei saa nende vastu vaenulik olla, kuna nad on mulle nii paljus toeks ja abiks olnud.

Aitäh! Ma loodan, et te teate, kes te olete!

Palju õnne EESTIMAA!

Täna oli siis Tartu Rahulepingu 91.aastapäev. Ma julgeksin seda nimetada Tartu Rahu mälestuspäevaks, sest piirilepingus ratifitseeritud punktid justkui ei kehtiks. Eesti ei oma ei Narvatagust ega ka Petserimaa ala. Niisiis oli tegemist mälestuspäevaga. Venemaa tunnistab Eesti suveräänsust täpselt sama palju kui ta tunnistas Gruusia suveräänsust, kui välisminister valjuhäälselt ütles: "Tunnustame Lõuna-Osseetia ja Abhaasia suveräänsust ja sõltumatust!" vms.

Tegelikult on palju rahvaid, kellel polegi oma riiki, sest meie maal on rahvast rohkem kui territooriumi. Väidetavalt mahutaks meie planeet ehk umbes 2 miljardit inimest, aga meil on neid juba 7. Meie Eesti on nagu tantsuplats võrreldes näiteks Haitiga, mille rahvastikutihedus on...no, hea küll. Ma ei hakka seda postitust faktidega üle koormama. Pealegi on mul need faktid ainult umbkaudselt peas ja selleks, et olla poliitiliselt korrektne peaksin faktide usaldusväärsust hakkama allikatele viitamisega tõestama. Seda ma aga tõesti ei taha teha, sest antud postitusest ei pidanud kujunema teadusartikkel, vaid subjektiivne uitmõtisklus.

Ma lõpetasin mõned minutid tagasi "Valimisstuudio" vaatamise ja mul tuli meelde, missugune huumorisaade see on. Oli päris hirmutav kuulata, kuidas meie välisminister kuulutas Reformierakonnareligiooni: "Elu on lill! Kõik on hästi!" ""Kas me peaksime parandama suhteid Venemaaga? - mis mõttes parandama!" Tõesti, mis mõttes parandama, kõik on ju lausa lilleline!

Ja mulle sai lõplikult selgeks, et Eesti on maha müüdud Euroopa Liidule. Miks on mul alust nii arvata? Äkki Paeti sõnavõtust, mis kõlas umbes nii: Kõik, mis on Euroopa Liidu arvamus, on ka Eesti riigi arvamus. Meid ei ole enam , kui Euroopa klubi seisukohad ja väärtused saavad pühamaks ja ülemaks meie oma väärtuste üle. Ma ei usu, et Vabadussõtta tormanud koolipoisid võitlesid selleks, et kuuluda mingisse klubisse, mis iseseisvale riigile väärtussüsteemi ette dikteerib.

Mis mind häirib? Häirib kogu läänemaailma üldtunnustatud arvamus, et meie teame paremini, mis Afganistani ja Iraagi elanikele parem on - toome oma väed ära siis, kui Afganistan on selline, nagu meie tahame. Lugesin hiljuti artikleid Saddam Husseini valitsusaja kohta ja pidin tõdema, et tundus justkui Iraak oli oma tipphetkedel. Äkki see, mida meie õigeks peame (tänu sellele, et meile maast-madalast koolitundides seda koledat D-tähega sõna õpetatud on) pole õige teps mitte kõigi jaoks. Ja kindlasti pole ka kõik selliseks ühiskonnakorralduseks valmis. Vahel kahtlen ma isegi selles, kas meie riik on selleks valmis, vaadates seda nn demokraatiat ja lehmakauplemist, kus valitseva erakonna põhisõnumiks on: Kõik on lausa suurepärane ja elu on ilus! Meenutab kunagist Jugoslaaviat, Nõukogude Liitu ja teisi demokraatlikke riike. Kui rahvas vireles tänavatel vaesuses lasi Milosevic televisiooni abil näidata reklaamklippe stiilis "vaadake kui hästi ja rikkalt me elame!" Viljapõllud, leivaahjud jne jne.

Elagu Eesti Vabariik.