III OSA. 

RISTINIMESEKS... 

NB! VAJAB TOIMETAMIST. 

    

    1.

    Õige pea tekkis uus võimalus osaleda leerilaagris. Olgugi, et mul jäi leerilapse vanusest tollal napilt puudu. Kõigi nende tulevaste noortelaagritega sai kummutatud müüt kristlastest kui vaga näoga surmtõsistest olenditest, kes on kogu rõõmu ära kinkinud. Õigemini, seda müüti polnud minu peas õieti tekkinudki. 

    Väga suur rõhk noortega suhtlemisel oli kõiksugustel mängudel ja nn jääsulatamistel. Ma veel suurt ei teadnud, mis on draama, aga ilmselt sealt tuli kaasa ka minu huvi mängulisuse vastu, mida hiljem kõrgharidust omandades kui ka pedagoogikas küllalt kasutada sain.  Sest mida on draama muud kui mäng. Aga see on juba mõne teise raamatu teema. 

    Nagu mitme aasta eest kokku lepitud, läksin ma 16-aastaselt leeri. Anti Toplaan andis meile edasi kristluse põhitõdesid. Aga ega mina polnud ka vahepealsetel aastatel jõude istunud. Mäletan, kuidas istusime leeritunnis pika laua taga ja Anti paigutas end alati laua otsakohale. Aeg-ajal tegi kirikuõpetaja oma jutus pausi ja ootas vastuseid küsimustele. Pärast esimest tundi ütles ta peaaegu alati enne vastuse ootamist minu poole vaadates: "Ära sina vasta, sina tead! Las teised ka mõtlevad!"

    Kui leerilaager minuni jõudis, sain kogeda taas Tiina Ooli armastavat-emalikku suhtumist ja noortetööd. Tiina kasutas palju meister-õpipoisi metoodikat. Ehk siis õpid õpetades ja tehes. Seda olen ka hiljem koolis õpilastega rakendanud. Kui on vastutusleeris sellepärast, et varsti või kunagi kaugemas tulevikus valges kleidis altari poole liikuda ja teha pulmapäevast midagi mälestusväärset. 

    Seda, miks seal poisid käisid, kes seda just tüdrukuga koos ei teinud, ma ei tea. Mina käisin seal selleks, et saada ristitud ja Jumalale kuidagiviisi lähemale. Hoolimata oma lugemusest, ei teadmud ma selleks tol hetkel paremat võimalust, kui leeris käida ja saada ristitud. 

    Kui minu leeritundidest said teada minu eakaaslased, leidsid nad uue põhjuse minule näpuga näitamiseks. Eriti hambu jäi see minu naabripoisist sõbramehele, kellega olin hästi läbi saanud juba meie pere linna saabumisest saadik. Kui ma ka ei soovinud enam tema toas pornograafilisi videoid vaadata, pöördus ta lõplikult minu vastu ja leidis endale sobivamad sõbrad. 

    Ma tegelikult ei saanudki lõpuni aru, miks see kõik probleeme tekitas. Ma ju tegin seda, mis oli veel 100 aastat tagasi täiesti normaalne. Pealegi teevad seda paljud eestlased tänapäevalgi (kuigi ei tunnista) - käivad leerikursusel. Ma vist ise ei pidanud seda tollal (kahjuks) mingiks lõplikuks pöördumisekski. Eestlased särasid ehk taas oma "suurepäraste teadmistega ristiusust", mida on andnud meile Laari ajalooõpik ja "Viimne reliikvia."

2.

    Olen mõnegi õpetuse eest hr Toplaanele ja luterlikule kirikule siiski tänulik (sõltumata hilisemast konfessiooni/usuvahetusest). Vähemalt öeldi meile, et kooselu enne abielu ei ole Jumala silmis ilmselt just eriti õige valik. Mäletan siiani, kuidas see palju paksu verd tekitas. Keegi tõi vastuväiteks klassikalise näite, et autoga ju tehakse proovisõit, enne kui ostetakse. Arvan endiselt ja arvasin juba siis osaliselt (kuigi maailm vahepealsel ajal oma justkui praktiliste ahvatlustega vahepeal sisse sõitis), et see näide on auklik ja oma olemuselt egoistlik. 

    Inimesed ei ole autod, vaid elavad ja emotsioonidega olendid. Teiseks, kui proovisõidu ajal autoga midagi juhtub, saab tehtud kahju kindlustusrahaga korvata. Kes ja mis aga korvavad prooviabielude tekitatud kahjud? Pealegi kestab keskmine proovisõit ilmselt vähem kui keskmine "prooviabielu" (pidin samanimelisest tõsielusarjast kuuldes istuli kukkuma. Kas keegi tõesti "proovib" telekaamerate ees abielu?). Tõenäosus, et õnnetus juhtub, on seega väiksem.   

    3. 

    Leerikursus lõppes kollokviumiga, kus me pidime valima ühe käsu kümnest ja selle enda jaoks lahti mõtestama. Idee on suurepärane. Mõtiskleda igavikulise väärtuste üle on alati hea. 

    Luterluse juures võib ju kohatine relatiivsus tore ja atraktiivne tunduda. Kuid Jumal ja usk on nii kõrged teemad, et nendega soovikontserti mängimine võib anda vastandlikke tulemusi. 

    Kas see ongi kõige olulisem, kuidas mina asju näen? Seda enam, et noorel inimesel puudub mõnikord kogemus sääraseid asju niiviisi mõtestada, et need tühjaks sõnakõlksuks ei saaks. Seega, võetakse väga sageli omaks käibetõed ja korrutatakse neid. 

     4.

    Nii jõudiski lähemale see üks kõige olulisemaid päevi minu elus - ristimispäev. Olin õnnetuseks enne seda tähtsat päeva haige ning sama päeva pärastlõunal olin veel kõrges palavikus. Ema keelitas mind, et lükkaksin selle tähtsa toimingu edasi ja saaksin enne terveks.

    Minule ei tulnud säärane lahendus muidugi mõttesegi. Kui oli ette nähtud, siis tuli minna. See oli minu jaoks kauaoodatud päev. Kui paljud lükkaksid pulmapäeva palaviku pärast edasi? Miks siis peaks lükkama edasi Kristuse vastuvõtmist ristimissakramendis? Kas pole see mitte üle kõige? Pealegi võis ju pärast ristimist palavikku edasi põdeda. Pealegi tundsin end enne teenistust veel üsna suurepäraselt. Olin palaviku alla saanud.
    Nii ma läksingi, sest teisiti ei saanud, nagu oli öelnud onu Luterus. 

Seda päeva jääb meenutama emalt kingituseks saadud kaelakett, kus küljes on hiljem nii krutsifiks kui ka Maarja medaljon rippunud.

    Jutlust ma paraku ei kuulnud, sest ma palvetasin, et mitte pikali kukkuda. Nägin, kuidas Tiina Anti kõrval minu ilmselt valget nägu märkas ja mind valmis püüdma oli. Aga altarivõrest ma sisse ei kukkunud. Kuum hoog jooksis üle keha ning higi mööda selga alla. Ma olin valmis kukkuma. Õige pea saabus ristimine ning ristimisvesi pesi kogu halva enesetunde ära - ja seda igas mõttes. Tundsin, kuidas keegi mu selga katsus. Peale ristimisteenistust tundsin ma end täiesti tervena. Olin seda ka järgmisel, leeriteenistuse päeval.  Kummaline, et kui ma sellest õp Toplaanile ja veel mõnele kirikusviibijale rääkisin, suhtusid nad minu juttu pigem kerge muigega.  Huvitav, mõtlesin mina: meie, kristlased, usume, et Neitsist võib laps sündida ja surnust üles tõusta. Ka seda, et ihu võib maa pealt lahkuda ning inimene igavesti elada, aga ei suuda uskuda isegi pisikest imet- Nagu nt seda, et ristimisvesi võib haiguse maha pesta?

 Samas tuleb mul endale aru anda, mis säärast uskmatust tekitab.  Esoteerikast läbi imbunud tänapäeval väidab iga teine isehakanud nõid, et on näinud prohvetlikku unenägu, saanud ilmutuse või ravinud imeliselt rahvamasse (tavaliselt kopsaka rahasumma eest). Mõni ime, et siis kipub usk imedesse sootuks hääbuma. Liiatigi kuulevad vaimulikud  neid jutte ilmselt liigagi sageli. 

   

       5.

     Ja nii minust ristiinimene saigi. Mulle anti Taeva kuldkaart ( nagu minu praegune kogudusepreester, isa Miguel, naljatlemisi ironiseerida armastab), ma pöördusin lõplikult patust, kasvatasin endale tiivad ning ootan nüüd vagalt hetke, mil taevaluugid lõplikult lahti lähevad, siinne maailm enam minu teeneid ei vaja ning saan suunduda Taevasesse koju. JURA, JAMA ja ...NALI :). Otse loomulikult see kõik nii libedalt ei läinud ega lähe... 

 

(JÄRGNEB...)

    

    

 II OSA. KASVAMINE ja PÖÖRE...

1.

    Aastad möödusid nii,nagu minu eakaaslastelgi. Mäletan, kuidas ma pärast kooliekskursiooni jäin kohalikku luteriusu kirikusse ning küsisin sealselt kirikuõpetajalt, Anti Toplaanelt, kuidas ma saaksin end lasta ristida. Õige inimene, kes usub, peaks ju olema ristitud, sain ma aru. 

 Õpetaja küsis vastu, kas minu vanematest on keegi ristitud või leeris käinud. Kuna ma ei saanud jaatavalt vastata, kutsuti mind nelja aasta pärast sama jutuga tagasi. Olin tollal ilmselt 12-aastane. Neli aastat tundus tollal pikk aeg. 

 2. 

 14- aastaselt sattusin kelguõnnetusse. Vastlapäeval lasime kooliekskursiooni raames Sauvere küngastelt liugu. Mina olin 1. klassist seda mäeüngast mäletanud ja soovitasin nüüd klassijuhatajale sama. 

 Minu ema oli samal hommikul veel küsinud, et kas ma ikka pean sellisele üritusele minema. Olin oma klassis kiusatava rollis ja sellest võis tuleneda ema vastumeelsus või oli see mõni sisemine vaist? Ei tea. 

 Aga sellele kelgumäele ma minema pidin. Põrkasin liugu lastes vastu jämedat puud ning kukkusin kõhuli. Tundsin, nagu keegi oleks vasaraga vastu jalga virutanud. 

 Mõni hetk pärast valudes oigamist sain ma aru, et omal jalal ma sellelt kelgumäelt ära ei lähe. Hakkasin appi hüüdma. Kõik klassikaaslased olid ära läinud ja vaid mõni üksik mudilane irvitas minu üle. Lõpuks saabusid tundmatud suuremad poisid. Mul on seniajani kahju, et ei ole saanud võimalust neid minu päästmise eest tänada. Kuulsin hiljem oma kohaliku elu-oluga kursis olevalt emalt, et üks aktivistidest oli aastaid hiljem salapärastel põhjustel surnuks kukkunud. 

 Igatahes olid poisid minu päästjateks, kelle hüüdmisi algul keegi ei kuulnud. 

"Ühel on persekont katki, aga ükski õpetaja kohale ei tule. Õpetajad on lollid!" Viimase lause peale tuli ruttu poiste õpetaja kohale. 

 Mind viidi haiglasse ja diagnoositi seal reieluumurd ning saadeti operatsioonile. Ei mingit kipsi - ainus, mis mulle luumurruga seondus, oli kips. Aga ma ilmselt ei aimanud, et reieluule kipsi ei panda. Ma polnud ju midagi lugenud operatsiooni käigus siirdatavatest plaatidest ja kruvidest. 

 Õnnetuse ajal ja ka vahetult pärast seda ei tulnud mulle pähe palvetada. Taastusravis palvetasin ilmselt kõige esimest korda teadlikul kujul. Kuna palve hakkab inimese ja Jumala vahelisest kahekõnest, siis ma palvetasin. 

     Ma ei mäleta täpselt, aga ilmselt oli algul tegemist pöördumisega jõuluvana-laadse isendi poole, kuid lootus, mis palvest tuli, tühistas igasuguse egoistlikku soovi lihtsalt jalg terveks saada. See vestlus sisaldas endas palju enemat. 

     See kõik sisaldas leppimist Ülemuse plaaniga. Tol hetkel kelgul olin ma esimest korda teadlikult tundnud, et ma ei suuda teha mitte midagi, et õnnetust vältida - ei kelgult maha hüpata, pidurdada ega midagi muud asjalikku ette võtta. Justkui oleksin olnud unes ja kelk polnud minu kontrollida. Sarnast tunnet olen aastaid hiljem tundnud autoroolis. Viimane võttis rohkem kõhedaks, kuna tagaistmel istus abikaasa lapsega. 

     Kelgu juurde ja haiglasse tagasi - Kuigi ma võtsin vastu ka kriitika enda hooletuse kohta, uskusin ja teadsin ma kindlalt, et juhtunul oli mingisugune eesmärk. Ma tajusin, et see, mis minuga juhtus, pidi mulle midagi näitama - midagi sellist, mis oleks muidu jäänud märkamata. Mõnes mõttes oli ehk tollal tegemist põhimõttega "Kõik on millekski hea", kuigi mitte ka päris lõpuni. Palves ja Jumalaga oli parem. Teadmine, et mul on Juht ja ma ei olegi alati ise elu dirigent andis mulle teatud rahu ja lootuse. 

 Stopp! Nüüd ütleks mõni usukaugem lugeja ilmselt midagi taolist: "No vot! Sellised õnnetukesed need kristlased ongi - saavad puuga vastu reit, tellisega pähe või jääkamakaga mööda pükse ja pöörduvadki ära! (või siis "pööravad ära"). Kas see pole klišee?"

 Taolisele küsimusele vastas Peeter Volkonski , kui tema poja elumuutuste ja pöördumise kohta küsiti. Ta vastas umbes nii: 

"Sama hästi võiks öelda, et inimese elu on üldse klišee. Suurim klišee on siis see, et inimene sünnib, elab ja tagatipuks sureb ära ka!". 

 Mis puudutab teatud ebanormaalusest elust või elusündmustest või igavusest tingitud muutusi, siis küsiksin vastu: 

Miks siis pole kõik õnnetud "tellisega pähesaajad" kristlased või vähemasti usklikud? Miks pähekukkunud tellis vaid teatud tegelastele mõjub? Kumb on tugevam - kas muutuja või muutumatu? Siin jääbki vastus saamata ning see telliskivi argument ei kinnita midagi ega lükka ka otseselt ümber. 

        Tagasi haiglasse. Ei mäleta ma kiirabis Jumalale mõtlemist (kuigi võis ka olla), kuid kohe kui mind eraldati taastusravi üksikpalatisse, oli mul aega paluda ja tänada - tänamist peaks üldse rohkem olema. Aitäh selle eest, mis on! Sest seda on alati palju. 

    Ma mäletan, et nägin palatiaknast vaid seina ja soovisin, et mõni kajakas katusele lendaks. Siis oleks mul olnud kedagi jälgidagi.  Saatsin vahel oma naiivsed palved kajakale, et see nad Jumalale edastaks. Palvetasin kiiresti, kartes, et "sõnumitooja" ruttu ära lendab. 

      Lugesin haiglas palju. Kaldun arvama, et isegi rohkem kui kunagi hiljem. Eripedagoog soovitas emal mulle "Harry Potterit" tuua - see pidi tollal populaarne olema. Lugesin kolm osa läbi, kuid erilist muljet see lugemisvara mulle ei jätnud - ja pole ka hiljem mind köita suutnud. Vanem õde tõi mulle Dostojevski "Idioodi", mille "neelasin" kiiresti "alla". 

    Need küsimused headusest ja surmast on ajatud. Raamatust meeldejäänud mõte: 

Ainult idioot on omakasupüüdmatu idealist. Selline arusaam pole vahepeal ühiskonnast kuhugi kadunud. Pigem on maailm kaotanud oma telje ja see mall aiva suurenenud. Puudub ajatu eesmärk. 

3. 

    Kui kevadel haiglast välja sain, siis kogesin seda, mida hiljem teistele pakkuma pidin  - individuaalõpet. Õpetajad käisid kodus, kuna minu liikumine oli veel vaevaline ja käis peaasjalikult kahele kargule toetudes. 

4.

   7  . klassis tutvusime koloriitse ajalooõpetajaga, Luule Lahega. Naljahambad õpilased ristisid ta kohe Tuuleloheks - seda muidugi tagaselja. Luule Lahe õpetas selgeks, et ilma ajata ei saa lugu jutustada, kuna ajalugu on liitsõna. Ka see põhimõte jäi hästi meelde: "Õppimine on meeldejätmine!" nagu ka see, et inimesel peab olema "Ssssilmaaarring". 

 Siis räägiti meile ka seda romantilist "tule ja mõõga" lugu, mida räägitakse kõigile Eestimaa lastele kuigivõrd veel siiamaani. Sellest legendist on kantud nii "Meelis" kui ka "Tasuja". Lugesin umbes sel ajal läbi ka Liivimaa Henriku kroonika. 

    Ka ajalooõpik sisaldas lõiku sündmustest, kus eestlased ristisõdureid grillisid ja sõid. Keegi millalgi mainis, et see olevat liialdus, mis näitavat paganaid halvas valduses ning ristisõdureid märtritena. Ma pole siiani ristisõdade tuline toetaja, aga tuleb ka aru saada, et hilisem pilt murumütsiga ja kandlega rahumeelsest Vanemuisest on suuresti liialdatud.  Kui saarlased rüüstasid ja ründasid (nt Sigtuna), ehitasid röövmajakaid ehk valemajakaid ning ei saanud ka naaberrahvastega just suurepäraselt läbi, siis mis siin veel vaenlase liha söömise üle imestada. Mulle tundub, et inimelu tolle aja ilmapildis oli üldse vähem väärt. Vaat, et kristlaste jaoks võis ta tänu armu mõistele veel kõige rohkem väärt olla. 

    Miks ei räägita sellest, et kirikukogudel peeti ka debatti selle üle, kas ristisõja pidamine oleks õigustatud. Natuke rohkem, kuid siiski vähem, on hakatud rääkima asjaolust, et ristisõdijad ei olnud ilmselt esimesed siinsed kristlased. Samuti polnud Rooma rahul Mõõgavendade ordu tegevusega. 

    Aga muidugi nakatusin a mina tollal noore ja vihase koolipoisina sellest rahvusromantilisest ideest, mida olevat ka nõukogude ajal võimendatud ja levitatud. See lugu ju sobis ideoloogiliselt kommunistidele väga, et just sakslased see kurjajuur oli. Samuti sobis see idee ka kuigivõrd tsaarimeelsetele. 

    Olgu öeldud, et mul pole olnud siis ega ole praegugi midagi ei venelaste ega sakslaste vastu. Oli, kuidas oli, aga hoolimata sellest, et ajalugu on õppetund tulevikuks, tuleks sellest ka vahel üle olla. Mulle tundub, et sakslased häbenevad oma lähiajalugu rohkem kui ükski teine rahvas. 

     Saksa-Rooma riiki pole sajandeid, Hitleri Saksamaad pole aastakümneid ja tõsi, isegi Nõukogude liitu pole, kuigi Lenin ja Stalin on endiselt au sees ja hümn on ka ühes teatud riigis sama, mis ta kunagi oli. 

    Mulle tundub, et vahel kasutatakse ajalugu ära, et oma vihapurset ja pahelist elu kuidagi õigustada  - õigustada enda õigemat ja paremat eksistentsi. 

    Mäletan, kuidas minagi kirjutasin kirja Lembitule, mis veel mitu aastat tulevastele põlvedele ette loeti. Siunasin Lembitut, et ta eestlasi ei ühendanud ja liivlastega sehvti ei teinud. Tuulelohe oli seekord varjamatus vaimustuses. Ärge saage valesti aru - Luule Lahe vastu on mul siiamaani sügav austus. See proua süvendas ja kinnistas minu huvi ajaloo vastu. 

5.

    Umbes sellesse aega jäi ka  kohalikus lehes ilmunud kuulutus, mis kutsus lapsi EELK pühapäevakooli laagrisse. Ema näitas mulle seda ja ütles: "Sulle ju pakuvad sellised asjad huvi!" Emale oli oluline, et mul oleks huviala, millega tegeleda. Nii käisingi väiksemana poistekooris, hiljem muusikakoolis ja tennisetrennis ja nii sattusin ma ka sellesse laagrisse. 

    Ema pole minu teel kunagi ees seisnud ning pole mind kirikust kunagi eemal hoidnud. Pigem on ta isegi avaldanud seisukohta, et parem käigu ma kirikus kui väljaspool kirikut lollusi teen. Noorus minevat muidu puhta hukka, kui need asjad ära unustatakse. 

     Kui te nüüd arvate, et ma selles laagris veendusin, kui hea on Jumal ja kui toredad on kristlased, siis te eksite. Mitte sellepärast, et kristlased oleks õelad olnud, vaid sellepärast, et ma neid seal laagris suurt ei kohanudki. Sattusin ühte magalasse poistega, kes mind minu kõrge vanuse (14 a) ja olematu alkoholilembuse pärast narrisid. See olevat häbiasi, kui 14-aastane poiss pole veel kordagi purjus olnud. 

        Aga ega nad mulle juua ei pakkunud ka. Pealegi, ega mind see narrimine ja norimine tollal enam väga ei kohutanud ka. See oli ju osa minu argipäevast.

    Küll aga võin ma öelda, et kohtasin seal laagris vähemalt  üht inimest, kes minu elusuunda oma ootuste ja lootustega paremuse suunas mõjutanud on. Noortejuht Tiina Ool jäi minusse ja nii mõndagi teise noorde inimesse lootust süstima järgmised pöördelised murdeaastad. 

    Tol ajal oli vist küll laagri peaboss (ja hilisem koolikaplan) Katrin Keso-Vares, kuid temaga olid mul kontaktid hõredamad. 

    Olgu öeldud, et sinna Laimjala maalilisse metsalaagrisse sattusin ma tulevikus veel korduvalt.

    

(JÄRGNEB...)

 

  MINU TEEKOND RISTIUSKU... (PROLOOG). 

NB! VAJAB TOIMETAMIST. 

 Ühest küljest pole minu lugu mitte midagi erilist. Küllap leidub maailmas ja isegi Eestiski neid kristlasi, kelle rännak oleks kordades huvitavam ja teekond piisavalt künklik, et olla kaasahaarav ja inspireeriv lugemine. Minu oma ei pruugi seda olla. 

 Teisalt on iga lugu Jumala loomingus enneolematu ja kordamata. Seega, ka märkimisväärne (loe: väärt ülesse märkimist). Sedasama on mul siis ka õigus uskuda iseenda loo kohta. 

 Kui ma seisan tulevikus veel silmitsi küsijatega, kellele olen pidanud minevikus vastama ja kellele vastan ilmselt ka tulevikus, siis saan öelda, et vastused on kirjalikult vastatud vähemalt kahes-kolmes kohas - Pühakirjas, katekismuses ja loodetavasti pisut ka käesolevas kirjutises. 

 Sest igaühe tee on erinev ja see on minu tee. 

(JÄRGNEB...) 

 

MINU TEEKOND RISTIUSKU... 

1.OSA

 JUURED ja MÄLESTUSED  ehk ESIMESED SAMMUD ( tööpealkiri: "Minu esimesed mälestused Jumalast/ristiusust/kirikust.")

NB! Vajab toimetamist!

1. 

     Millal ma hakkasin Jumalale mõtlema? 

Ma ei mäleta. Ma tunnen, et Jumal on olnud minu juures alati. Küsimust, "Kas ta on?", ma varajasest lapsepõlvest ei mäleta. Ma pole pärit kristlikust perest, vanemad pole ristitud. Ainus, keda teadsin olevat ristitud, oli vanaisa. Põgus mälestus on, et ta tõi mitu Piiblit koju. Nendel teemadel temaga paraku palju vestelda ei jõudnud - enne tuli ta Õigeusu kirikust viimsele teekonnale saata. Mäletan temaga neil teemadel vaid üht vestlust. See oli siis, kui mina olin juba noor ristitud luterlane. Kord, kui vanaisal mõistus juba tänase ja eilse sassi lõi ning ta ravapäraselt tugitoolis ("troonil") istudes sõrmedega käetugedel nipsu lõi, küsis ta minult:

"Noh, kas Kadarik oli ka täna kirikus?" 

Kadarik oli minu vanaisa ristinud õigeusu preester. 

"Kadarik on ju õigeusu preester. Mina käin luteri kirikus"

Selle peale ei öelnud vanaisa midagi. Küsisin jutu jätkamiseks:

"Millal sa viimati armulaual käisid?" 

"Enne leeri." (pole siiamaani aru saanud, mida Eesti õigeusklike jaoks see termin tähendab, sest kinnitamise sakrament toimub ühes ristimisega). 

"Millal see oli?"

"50 aastat tagasi!"

"Nii ammu?"

"Peab see siis veel käima?"

Sellega meie religiooniteemaline vestlus lõppeski. Paraku. 

2. 

     Minu isa ütles enda kohta, et on ateist ja usub vaid kaitseinglit. See olevat tema kord autoroolis üles ajanud. Ema on öelnud, et midagi on, aga mis...? "Kindlasti mitte habemega vanamees pilvedel!" Huvitav, kust see kujund pärineb? Maalidelt? Aga maalid ju ise pärinevad ajast, mil inimesed veel mõistsid sümboleid. Keskaja kirjaoskamatu inimene luges sümboleid kordades paremini kui tänapäeva keskmine haritlane. Aga see on juba pikem jutt. 

      Ma mäletan, et meil oli kodus Sõnajalgade kassett (just see valge, mis ilmselt enamike eestimaalaste kassettiriiuleid ilmestasid). Kes selle soetanud või saanud oli, ma ei tea. Isa kuulas seda kord siis, kui töökaaslasega viina võttis. Hiljem on ta ise seda eitanud. Olgu, kuidas on - inimesed mäletavadki ajalugu erinevalt. Tahan rõhutada, et olen oma vanematele tänulik ning arvan, et sain kodust kaasa siiski ka kristlikke väärtusi - ilma, et seda keegi teadvustanud oleks. 

*

     Kolisime Lõuna-Eestist Saaremaale, kui olin 3- aastane. Kiriku või pühakojaga seotud mälestusi mulle Tõrvast ei meenu. Kui, siis see, et minu vanem õde Tõrva kammersaalis-kirikus esines. Aga tegemist oli vist pigem kirikuga, mida kasutati rohkem kontsertsaalina. 

     Saaremaal sattusime elama pisikesse alevikku. Selles alevikus kirikut polnud.  Küll aga mäletan, et kedagi narriti sellepärast, et nende pere olevat kirikult abipakke saanud. Ikkagi kuumad üheksakümnendad. 

     Samas majas elanud naabripoisiga mängisime kunagi kaarte, aga seda pidime sala tegema. Kui me pärisime, et miks tema vanemad sellest teada ei tohi, selgitas ta, et tema ei tohi kaarte mängida. Ema ei lubavat  - kaardimäng pidavat tapmist jms sisaldama. Hiljem sain teada, et pereema oli usklik (baptist?). 

    Veel mäletan naabruses elavat perekonda. Selle pereisa rääkis kord kohalikus klubimajas ka midagi Jumalast. Hiljem olevat ta endalt elu võtnud. 

     Küll aga ei mäleta ma, et oleksin sellele kunagi mõelnud, et see Jumala jutt on veider või imelik. Pigem vastupidi - ma ei saanud aru, miks seda juttu vahel imelikuks peeti. 

     Esimesed kogemused kirikuga (esimesed, mida mäletan): 

     Ma ei mäleta, kas elasime siis juba Kuressaares, aga linnas olevas Siioni baptistikirikus me kord käisime. Mulle tundub, et ema pidas loomulikuks, et jõulude ajal vahel kirikus käiakse. Nii me sinna ilmselt sattusimegi - torniga hoone, järelikult kirik. Emapoolne vanaisa oli ristitud õigeusku ja põgus lapsepõlvemälestus jõulujumalateenistusest on. Kokkupuudetest õigeusuga kirjutan hiljem pikemalt. 

     Mäletan, et baptistikirikus käimine tekitas isa ja ema vahel vaidluse. Isa kirikusse ilmselt minna ei tahtnud. Ta rääkis midagi sellest, kuidas see Piibel olevat ikka jama: "Mis pattu mina teinud olen ja miks vanemate patud lastele kaela nuheldakse. Kas siis, kui isa on hobusevaras, peab ka poeg seda olema?" Seda enam rõõmustas mind väga, kui isa paarkümmend aastat hiljem minu pulmade aegu kirikusse siiski tuli (seekord küll juba märksa teistsugusesse). 

*

     Ometigi, selle "patujutu" vastuseks :) : 

geenidest ja vanemate eelnevast pagasist me ei pääse. Saame kaasa nii paremat kui ka pisut raskemat pagasit - nii vanemate tehtud tegusid kui ka kõike muud... Ka patu saame kaasa. Aga patu sõna hirmutab. Ja üllatus-üllatus - ta PEABKI seda tegema. 

      Hirm on oluline, et end paremaks muuta, on vaja karta senise käitumise tagajärgi. Ainult siis on mul lootust. Kuid selle asemel, et muutuda, tahame vahel tõde muuta meile mugavamaks ja sobivamaks. Tahame ju ikka uskuda iseenda headusesse - ka see on oluline. Võime uskuda enda puhtusesse, aga ilma pesemata ja mustust märkamata on võimatu olla puhas. 

3.

     Mõni mälestus meenub ka sellest, kuidas meie kooli kevadkontsertid toimusid Nelikaare nelipühikirikus. See nägi rohkem välja nagu kultuurimaja või spordihoone. Aga seda ta ilmselt nõukogude ajal olnud oligi. Kirikutest said spordisaalid ning pärast taasiseseisvumist juhtust vastupidine. Mäletan, et pärast üht sealset esinemist saime sinise, musta ja valge kaanega raamatud, kus oli jutu usust, lootusest ja armastusest. Aru ma sellest suurt ei saanud. 

4.

     Lugema hakkasin ma võrdlemisi hilja, kuid väga äkitselt. 7- aastaselt ei tahetud mind kooli panna, kuna olin liiga hajameelne ja tähtede vastu huvi ei tundnud. Millegipärast hirmutas mind väga see mõte, et pean  8-aastase "vanaisana" 7- aastastega koos ühes klassis käima. Õppisin päevaga lugemise selgeks ning kooli mind saadetigi.

     Lasteraamatute vastu puudus mul igasugune huvi. Neid olen hakanud hoopis hiljem lugema  (sõltuvalt elu kutsest ja elukutsest teen seda tänini).  Mina alustasin ajalooraamatutest ja ENEdest. 

     Mäletan, et olin kord 1. klassi kooliaabitsat lugedes ema peale pahane. Epp-Maria Kokamägi poolt illustreeritud aabitsas oli lugu munadepüha saladusest ehk ülestõusmispühadest. Ruttasin seda lugedes loetust ka emale rääkima. Küsisin, kas tema teadis, et see meie munadepüha on hoopis Jeesuse ülestõusmisega seotud. Ta teatas muiates, et teadis küll. Mäletan, et pahandasin mõttes temaga, kuna ta polnud mulle sellest "suurest saladusest" kunagi midagi rääkinud. 

5. 

    Kord lugesin hoovis lasteentsüklopeedia peatükki usunditest. Vanem naabripoiss märkas seda ja ütles, et on sama pala ise ka lugenud, kuid see olevat kõik üks suur jama. Tema olevat lapsena käinud lastelaagris, kus pärast laagri lõppu talle väike kaelarist kingiti. Tema olevat risti koheselt prügikasti visanud ning pahandas, et temale sellist "lollust peale suruti". 

     Mäletan enda tolleaegseid mõtteid - miks ta selle peale pahandas, kui keegi talle head soovis ning isegi kingituse tegi? "Mina oleksin kindlasti selle risti vastu võtnud," mõtlesin millegipärast ja tundsin isegi kadedust, et keegi polnud mulle kunagi sellist kingitust teinud. 

6. 

     Ma ei mäleta, kas ma väikese lapsena kunagi ka teadlikult palvetasin, aga usuteemadega põrkasin kokku nii entsüklopeedia- kui ka aabitsalehtedel. 

 Ma ei tea, mil kummalisel põhjusel, aga minu viis aastat vanem õde käis vist isegi pühapäevakooli laagris. Ometigi olin mina see, kes ristiusuga nakatus. 

     Mäletan, et tülitsesime õega sageli. Kord koolist tulles olin millegipärast väga vaikne ning õe suhtes väga sõbralik ja heatahtlik. Selle peale küsis õde: 

"Kas sa hakkasid usklikuks või?"

Mina millegipärast noogutasin. Õde hakkas mind nüüd teadlikult ärritama. Iga kord, kui tahtsin talle vastu hakata, ütles tema, et usklikud inimesed ei tohi nii käituda. Seda "usklikkust" jätkus mulle vist selleks samaks päevaks. 

     Olgu tõe huvides öeldud, et armastan oma õde väga ning juba tollal kaitses ta mind emalõvina hoovikiusajate eest ning on olnud mulle hilisemas elus väga suureks toeks.   

     Aga kummaline on takka vaadates mõelda:

 juba siis sai lapse mõistus aru, et teod on ka tähtsad, mitte ainult usk ja ilusad sõnad. 

(JÄRGNEB...) 

Koroonapühad (?)

Kui keegi oleks kaks aastat tagasi öelnud, et ma olen sunnitud ülestõusmispühade ajal virtuaalsel missal olema (missa asemel), oleksin ma selle peale ilmselt käega rühmates muianud. Aga see on võimalik. Ideaalne võimalus "suretamiseks" ja millestki nii vajalikust loobumiseks. See ei tähenda, et peab loobuma Jumala armust. Ja tuleb välja lülitada pahameel, mis tekib kui möödaminnes meelelahutuslikku  maskisaadet näen, mis hoolimata koroonaolukorrast ikkagi toimub (2 -meetrised vahed telestuudios? Sellel, kes on teles käinud, on seda ilmselt raske ette kujutada). Jumal ja ilma ajalugu on näinud igasuguseid keerulisi aegu ja tuleme ka sellega toime.
Mõtlesin, et kirjutan positiivse nimekirja.
 Muidugi tahaksin tööl käia, sest see tundub nõnda palju kergem kui virtuaalruumis ülesandeid edastada ja õpilasi kontrollida. Aga kas tee pidi siis sile ja sirge olema? :)
1) Ka see tuleb üle elada ja olla tänulik, et on lapsed ja on töö. Ja nt sellegi pärast, et poja oma isa ja abikaasat vahel sagedamini näeb.
2) Olla tänulik, et vanemad pole seal Saaremaal (veel) haigestunud.
3) Olla õnnelik, et "kord kvartalis helistamisrežiimi" asemel, olen hakanud isale helistama tihedamini.
4) Olla õnnelik, et olen Skype'i vahendusel kuulnud inimestest, kes on olnud paar aasta "kadunud". (Ma poleks kunagi arvanud, et suudan Jumalale vahel ka interneti eest tänulik olla - maailm on üks kummaline koht)

Ja see nimekiri ilmselt jätkub... Aga või on inimesele antud võimet positiivset märgata.