Kuna minu "juhtmed" on võrdlemisi pikad, siis jõudis mulle alles hiljuti kohale, mis sügisel toimus ja panen need mõtted siinkohal kirja....
***
See oli üks paljudest põhjustest, miks lõustaraamatust
lahkusin. Ma olen elanud ühes majas (ühiselamus) ja jaganud ühist kööki
erinevate inimestega. Mind pole kunagi otseselt huvitanud , kes mida oma voodis
öösel teeb. Kuigi olen alati öelnud, et seks ei saa olla eraldi elu eesmärk ja
inimeseks olemise määratlus ning teatud asjade suhtes ei tasu eluga jonnida. Ma
andestan kõigile inimestele nende vead, nii nagu ma loodan, et nemad mulle
andestavad ka need vead, mida ma ise vigadeks ei pea või endale tunnistada ei taha. Tahaksin andestada kõigile inimestele nende vead, nii nagu ma loodan,
et nemad mulle andestavad. Olen ka kohanud inimesi, kes on igasuguste teistsuguste
suhtes üsna sallimatud, aga kooseluseaduse kampaania alates tundus FB
postituste jms jutu järgi, et nad on maailma kõige sallivamad inimesed üldse.
Ühel päeval lugesin paari vana tuttava postitust , et kõik, kes kooseluseadust toetada ei taha, on "sallimatud
sitapead" (tsitaat) ja nendega ei taha nad midagi tegemist teha. Üks palus
koguni kõigil, kes seda seadust ei toeta, teda FB listist kustutada. Veel ütles
ta, et need inimesed on edaspidi õhk ja nad ei taha neile isegi tänaval
kohtudes "tere" öelda. Kõndigu aga mööda ja tehku, nagu ei tunnekski.
Ometi sai nii mõnelgi lõbusal õhtul, mõned aastad tagasi, nende samade
inimestega erinevatel teemadel räägitud. Me ei nõustunud üksteise väidetega ega
arusaamadega (nägemusega Maailmast, Jumalast, usust, armastusest, muusikast, spordist
jne). Vaidlused olid vahel päris tulised,
aga suhtlesime sellest hoolimata ikka edasi ja istusime ka järgmine õhtu
koos, nagu üks pere. Ka veel mõned
nädalad tagasi rääkisime inimesega, kes oli kooseluseaduse tuline pooldaja. Ka
veel mõned nädalad tagasi rääkisime inimesega, kes oli kooseluseaduse tuline
pooldaja. Me nõustusime selles, et jääme eriearvamustele ja vaatame, mida nad sääl
Toompeal lõpuks teevad. Tema arvas, et seadust ilmselt siiski vastu ei võeta(kuigi ta oleks
seda soovinud) ja mina arvasin, et see surutakse niikuinii läbi. ...Nüüd aga....
see on kummastav ... Isegi kui nad teevad/teie teeksite midagi jubedat, ei
kiida ma nende/teie teguviisi heaks, aga ma ei jälesta neid/teid, ega vihka
ühegi ihurakuga. Ka nemad/teie (kooseluseaduse toetajad) ei tahaks, et
neile/teile koolides-lasteadades teatud ideoloogiaid peale surutakse ning
hakkaks ilmselt protestima. Ja mina ei ütleks kordagi, et nad on seepärast
purulollid või vihkajad. Nad lihtsalt ei mõista teatud asju elus. Nii, nagu
mina neid teatud asju ilmselt Teie/nende arvates ei mõista. Kas sellepärast on
tõesti vaja hakata punast rätti lehvitama ja põletada need sillad, mis pole
põlenud mitmeid aastaid ja on läbinud mitmeid takistusi. Sotsiaalmeedia ja
kampaania suutis ilmselt seda, mida elu ise ei suutnud. Kurb! Kas tõesti
selline on see sallivus sallimatuse näoga?
Palun võtke ikka minu "tere!" vastu, kui mind tänaval näete ja andestage ka siis, kui olen teie arvates olnud teie vastu sallimatu või teid kuidagimoodi halvasti tundma pannud! Isegi, kui ma olen seda teinud, siis uskuge, et minu kavatsused olid head. Ja vahel ongi kõige lähedasemad inimesed just need, kes otse ütlevad, mida nemad arvavad. Isegi siis, kui see võib vale tunduda.
