Sõbrad

Kord ütles mu sõber (neid nn tõelisi sõpru, kellega mitu puuda soola koos ära olen söönud, on umbes 2,3) õllekannu taga kuldsed sõnad. See juhtus pärast seda kui talle tema tüdruk helistanud oli ja kurtnud, et sõbrad on vist mehele tähtsamad kui tema oma naine. Selle peale pani minu armas sõber telefoni lauale ja ütles mulle õllekannu tõstes: "Sõbrad ongi tähtsamad!"

Ma muidugi soovin, et tal oleks ka edaspidi jätkunud meelekindlust niiviisi öelda ja niiviisi mõelda. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Minu 2,3 sõpra on mind mulle endale märkamatultki aidanud eluga edasi liikuda ja isegi naeruvurre kasutada. Täna käis Viljandis minu kursaõest täiskohaga sõber hommikul seminaritööd kaitsmas. Mul on hea meel, et ta sellega hakkama sai. Loodan, et ise olen ka nii tubli. On täitsa lootust, et olen. Tegelengi sellega siin praegu, aga kuna miskit muud oli ka vajadus kirjutada, siis otsisin taas selle nurgakese üles, mida blogiks kutsutakse. Aga see-selleks. Mõnikord ei suuda ega tahagi naerda, aga see sõber on nii karismaatiline ja veider kuju, et ajaks isegi kreeka samba naeru kihistama. Ütlesin talle küll, et vahel on vaja ka teist täiskohaga samasoolist sõpra, kes ka olemas on ja kes mind paremini kohati mõistab, aga ka seda vastassoost sõpra ei asenda miski. Need seesmised naljad (või inside joke, nagu öeldakse) on kordumatud ja ajavad iga kord neid meenutades kõhu valutama nii minul kui ka muidugi äsja operatsioonilt tulnud kursaõel. Neli tundi, mis linna kohvikutes teed lürpides ja mööda linna lonkides möödus, oli tõesõna kvaliteetaeg. Arutlesime ka selle üle, et mis saab kui kool mõlemal lõppeb? Tema lubas mulle sõjaväkke kindlasti kirjutada ja külla tulla. Ja tema juba kirjutab- seda olen ma omal nahal palju tunda saanud.

Ka ühiselamu pere on mind aidanud hetkedest, kus pead vastu seina tahaks peksta, üle. Selles, kas armastus on olemas, võiks veel tõesti kahelda, aga sõpruse olemasolus ma ei kahtle.