Ja veel killukesi minevikust...

Täpsemalt aastast 2008. Nimelt jõudsin täna õhtul üle pika aja jälle oma lapsepõlvekoju, et koos emaga jõuluaega tähistada ja vastu võtta. Tuhnisin sahtlites ja leidsin TÜVKA ajast vedelema jäänud märkmiku, aastanumbriga 2008. Tundub, et olin lisaks loenguplaanile tahtnud ka igale nädalale märkida ära nädala moto, mis just selle nädala toimetusi või mõtteid iseloomustama pidid. Pigem oli tegemist aforismidega. Osade puhul tean kindlalt, et need on ilmselt minu vaimusünnitis (kes teine ikka sellist absurdsust hauduks!) ja ühe mõtte puhul tean kindlalt, et see pärineb tuntud autorilt, kuna tekib de ja vu. Märkmikus seisavad nad nädala kalenderplaani  kõrval oleval ruudulisel lehel, kujul: "Nädala moto: TSITAAT" Olin tollal suure tõenäosusega 2.kursuse tudengijüts.
Toon need mõtted siinkohal ära ja lisan oma tagantjärele targa kommentaari:
1.-7.september

"Prille ei tohi kunagi ära kaotada, sest siis ei leia prille üles" (hmm, seda juhtus mul siis tihti ja juhtub nüüdki)

8-14.september

"Kui aega ei ole, siis on aega küll" (kapten Obvious. Mõtlesin selle ilmselt siis välja, kui järjekordselt mõnd tähtaega edasi lükkasin).

"Ka kindlana tunduval laual võivad olla kehvad jalad" (päris hea ja vastab tõele - nii ülekantud kui ka otseses tähenduses)

15.-21.september

"Tantsijatudengi kaela peal on draakon" (???? Nädala moto????) 

22.-28.september

"Jumal andis inimesele kaks kõrva ja ühe suu, et ta kuulaks rohkem ja räägiks vähem" (kahtlustan, et see tsitaat kuulub kellelegi teisele, kõlab tuttavalt).

6.-12.oktoober

"Sellest, miks elu jabur ja mõttetu on, räägime hiljem." (siinkohal parafraseerisin ilmselt legendaarset filosoofia õppejõudu, kes jumaldas Heideggeri ja arvas, et bakalaureuse filosoofia algkursus on sobiv koht fenomenoloogia süvafilosoofi süvauurimiseks, olgugi, et mujal ilmas on terved teaduskonnad, kes ainult Heideggeriga tegelevadki ja ei tea ikka temast suurt midagi).

13.-19.oktoober

"Iga tuttava inimese nägemisega algab uus hommik" (väga huvitav mõte. Loodan, et mõtlesin selle iseseisvalt välja). 

20.-26.oktoober

"Vabadus on nagu mees, kes sooritab igal öösel enesetapu" (ma olen liiga väsinud, et seda mõtet mõista. Proovin homme uuesti. Mina orginaalitsemas?)

27.oktoober-2.november

"Kõige targem loll on see, kes gümnaasiumist välja langes" (pakun, et see tsitaat on varastatud armsalt kursaõelt, Kristinilt).

3. 9.november

"Ei ole vahet, mis täpselt tuleb pärast surma. Igatahes on see puhkus elust" (olin vist oma pessimismi tippfaasis??! Lausest on tunda eksistentsialistlikku vinguhaisu). 

10.-16.november

"Hea on halva vaheaeg" (super bien)

17.-23.november

"Täna samm, homme teine" Pöide

Tagasi ürgaega

Kunagi sai õpitud, et inimühiskonna areng sai alguse intsestitabu tekkest (just nimelt tabu tekkest, mitte selle kadumisest).  Millegipärast seostatakse aga tänapäeval sõna "tabu" arengupeetusega ning tabude kadumist peetakse igati positiivseks nähtuseks. Progressiivseks ja arenenud ühiskonnaks, kuhu me kõik pimesi tungleme, paistab väärtustavat "kõikelubamiskultuuri". Õige riik on see, kes võimalikult palju lubab, võimalikult vähe annab ja võimalikult vähe keelab. Säärane ultraliberaalne maailmavaade ei pruugi sugugi nii ohutu ja nauditav olla, kui meile tunudub.

Kas see ei viita mitte taandarengule, mida rüütatakse progressi mõistega, kuid tegelikult pöördutakse tagasi just teatud sellist mineviku tunnusmärkide poole, mis pigem viitasid barbarlusele?

Konservatiive ja traditsionaliste hakatakse kohe nende "haigusest" ja "tagurlusest" ravima (vahel üritab seda isegi president teha). "Liigume edasi, ärme ela keskajas! Tulge 21.sajandisse!" Kui minule keskajast räägitakse ja mind selle aja inimesega võrreldakse (kas või sellepärast, et mul enam lõustaraamatus kontot pole), siis tunnen ma pigem, et mulle tehakse teenimatult kompliment. Arvan, et sellest ajajärgust on meil tegelikult üht-teist kultuursusest, kommetest ja ellusuhtumisest õppida. (Nii et mind nt kooseluseaduse pooldajate viitamine konservatiividele kui keskaja rüüdes tagurlastele küll ei solvanud.) Paraku on pilt selline, et me oma suure "progressiusuga" ei paista mitte keskaega tagasi pöörduvat, vaid hoopis tsivilisatsioonieelsesse ürgaega. 

 Kui me selles ajas tõepoolest elaksime, siis oleks igati loomulik ja mõistetav, et säärane ultraliberaalsus (ehk reglementeerimatus, reegliminimalism või nimetagem kuidas tahate) sinna sobitukski. Siin tekib tahes-tahtmata pilt ülikonnas koopainimesest. Millegipärast on kõik avatud tehnoloogilisele ja materiaalsele arengule, aga moraalsest arengust ei taha keegi midagi kuulda. Moraal on taak, mis kuulub ajaloo prügikasti ja ühiskonnas kehtivad reeglid ning normid paistavad alati kedagi ahistavat. Ja jäävadki alati ahistama, sest kui keegi saab õiguseid juurde, siis tahes-tahtmata võetakse kellelgi õigusi ära. Nii on see ju ajaloos alati olnud (vaatame või enamikke suuri revolutsioone - Prantsuse revolutsioon, kommunistlikud pöörded jne). 

Kellegi rihm lastakse lõdvaks ja endiste väärtuste pooldajad kadugu "progressi" teelt eest! Vahe on selles, et tänapäeval tehakse sedasama just sallivuse sildi all.

Aga miks ei peaks koos tehnoloogiaga ja meid ümbritsevaga arenema ka moraal? Ehk peaks see moraaliareng isegi kordi kiirem olema?  Julgen väita, et teatud tehnoloogiarendusteks pole meie moraalne areng veel sugugi valmis. 

Isegi esiajast on meie kultuuril ka positiivset õppida. Debatikultuur (mida millegipärast ainult demokraatlikule ühiskonnakorraldusele omaseks peetakse). Nt ajaloolane Huizinga viitab oma raamatus "Mängiv inimene" eskimo hõimudele, kel oli tavaks viia läbi nn trummilöömisvõistlusi, kus üksteist solvati, teineteisele inetusi öeldi ja ka füüsiliselt piinati. Vaheaegadel oldi aga suured sõbrad ja vesteldi "mänguvaenlasega" maast ja ilmast. Mängu kasutati selleks, et olla otsekohene. Kõigile oli selge, et tegemist on mänguga, mida vahel kasutati siiski ka kohtumõistmisvahendiga. Säärast ärakuulamisoskust võiks vahel ka meie armsal meedial rohkem olla. 

Ja kui keegi arvas, et käesolev mõttevälgatus rääkis kooseluseadusest, siis nii see ei ole. See ei rääkinud konkreetselt ei kooseluseadusest, alkoholiseadusest, ega muust päevakajalisest, vaid kõigest sellest kokku ja enamastki veel. Positivistlik progressikultuur on pärit juba vähemalt valgustusajastust ja kehtib kogu ühiskonnas leviva väärtussüsteemi kohta lääne ühiskonnas. Mõni võib arvata, et film "Puhastustuli" (The Purge, 2013) on fiktiivne utoopia (või pigem düstoopia), kuid sama arvati minevikus ka paljude muude nähtuste kohta. Kui kirjeldatud kõikelubav liberaalkultuur levib, siis on see suure tõenäosusega meie tulevik.Sellisel juhul läheksin ma hea meelega pigem keskaega kui ürgaega tagasi. Vähemalt keskajal olid mängureeglid paigas, olgugi, et vahel tänapäeva inimese jaoks justkui liiga karmid. Vaba on inimene, kes suudab ka reeglite järgi mängida.

Üks lugu vanast märkmikust

Unenägude varjatud tähendusse ma usun, aga ma sugugi ei tahaks teada, mida Freud sellest arvaks. Aastatetagune unenägu, mille olin kunagi (ilmselt peale unenäo nägemist) kirja pannud. Toon ta siinkohal muutmata kujul ära. :

Üks naine...noorem naine, ilus naine, helepruunid juuksed, hallid püksid...ei mäleta, mis seljas....Noorem naine, ilmselt naaber, kellel on viimased päevad valutanud selg. Ta palus mind end aidata. Me olime kuskil mere ääres ja tal oli kojujõudmiseks vaja paati. Kas ta siis elas kuskil saarel, ei tea. Mina olin mingisuguse kortermaja ees ja lamasin murul. Ta kaebas oma seljavalu ja palus : "Siim, kuule...Kas sa saad mind jälle aidata. Palun, mul on kangesti vaja koju jõuda!" Ma aitasingi, nagu alati vist. Võtsin naise sülle ja astusin paadi poole. Ütlesin veel talle: "Sa oled tohutult kerge!" Tõepoolest, peale vaadates tundus, et ta on päris raske või vähemalt minusuguse makaronimusklikese jaoks vähemalt. Ei , ta polnud paks-,kindlasti mitte-, aga kondine ta ka päris kindlalt polnud. Minu maitse, mõtlesin vist....Igatahes käes oli ta sama kerge kui kilone jahukotike.

Niisiis, viisin ta paadisillani. Seejärel palus ta end korra maha panna. Paat oli imelike mõõtmetega, õigemini need mõõtmed muutusid iga sekund. Iga hetk läks ta suureks laevaks või väikseks lootsikuks jne. Küünitasin paadi poole ja tõmbasin ta kaldale lähemale ning tõstsin naise sisse. Naine tänas, ma sidusin paadi lahti ja viskasin köie pardale. Naine läks ja lehvitas. Sama stsenaarium kordus lugematu arv kordi, kuni üks kord... Kõik läks tavapäraselt, naine sülle, paadisilla juures maha...Seekord aga muutis paat eriti kähku oma mõõtmeid, nii et teda oli peaaegu võimatu kalda lähedale tõmmata. Lõpuks see siiski õnnestus. Naine sai paati. Siis viipas ta minu poole ja ütles: " Tule ka, tule külla!" Ma ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Hüppasin paati. Minu hüppe tagajärjel hakkas paat hoogsalt kõikuma ja loksuma. Kuulsin sulpsatust. Jäin paigale, olin näoga mere pool. "Mis juhtus," küsisin. Kui vastust ei tulnud, sain aru, et naine oli paadilt vette kukkunud.. ÄRKASIN!

Eneseusust, vihmavarjudest ja meediast

Vabandust, et ma olen kibestunud. Ma proovin mitte olla. Palun vabandust, et ma olen irooniline. Ma tean, et sarkasm tekitab maohaavandeid ja skeptitsism kurvameelsust. Tegelikult ma ei ole kuri. Vabandust, et ma alustan lauseid sidesõnadega. 

Aga ajakirjanduse viimase paari päeva retoorika paneb mind pisut kahtlema selles, mis riigis me õieti elame. Ja kas meie meedia ei võiks olla pisut mitmekesisem, esindada erinevaid arvamusi, erinevaid vaatenurki (sest oma naiivsuses olin ma seni veel õige natuke uskunud, et sellist hea ajakirjanduse tava veel eksisteerib). Kas on olemas teatud poliitilised tabud, mille suhtes ei tohigi kriitiline olla?  Sest pisut sarnaneb retoorika autoritaarse riigi omale: "Obama visiit on märgilise tähendusega..." See lause on nagu kodeeritud hüpnotisööri poolt ja kõik kodanikud kordavad seda, mida nad ajakirjandusest loevad. Ega sealt ju muud ei loe, kui seda, et Obama visiit on just nimelt "märgilise" tähendusega. Kas tõesti mitte keegi polnud Obama visiiti pisut skeptiliselt meelestatud? Kas või pisut.

Hommikul raadiot kuulates kostuvad järgnevad repliigid: 

"Obama kõne tõi päikese inimeste südametesse!"

"Obama tõi Eestile eneseusku!"
"Eesti ei ole üksi!"

Vabandust, et ma pole piisavalt romantiline. Ma usun küll väärtustesse, nagu soojus ja armastus, aga selline tunne tekkis hetkeks , nagu vaataks isamaalise temaatikaga Põhja-Korea seebikat. 

Kas seda päikest siia südamesse tõesti muudmoodi ei saa? - kas seda peab tooma suurriigi president, kes ütleb: "Ma tean, kes te olete!" 

Need laused kõlavad pisut tuttavatena. Nagu oleks neid kuulnud  mõnelt vanalt arhiivilindilt. Vanemad ja vanavanemad ilmselt kuulsid seda ka otse: "Stalini soojendav päike!" jne. 

Ja selgub, et ka eneseusk on kuidagi imporditav ja päritolumaaks on tingimata just USA. 

Nüüd ma teen midagi eriti ketserlikku  ja kahtlen milleski, milles ehk üldse ei tohiks. NATO kaitsvas vihmavarjus (oi! Oi!). Kas üht pisikest riiki on hädaohu korral võimeline kaitsma suur liitlaskond ja muuseas ka riik, kes on seni partisanisõjad kaotanud? Mulle millegipärast meenuvad kaadrid lapsepõlvest, mil räägiti midagi Kosovost-Albaaniast (ei mäletagi kumb see oli ja kes-keda). Kuu aega pidi riigike oma jõududega vastu pidama. Seejärel tuli NATO leekides ja mahapõlenud sõjatandrile ning valas selle veel kuulirahega üle. 

.. Ma ei oleks seda kirjalõiku trükkinud, kui oleksin lugenud kas või üht sarnast artiklit või kuulnud ühtainsat skeptilist arvamusavaldust. 

 Mul lihtsalt on vähe usku maapealsetesse poliitühendustesse. Mis siis saab kui mõni neist kaob, sest siin maa peal teatavasti kaob üks kord kõik? Ja kas pole see siis maja liivale ehitamine? Aga ehk on see eestlasele omane alati just mõnest väljaspoolseisvast riikide ühendusest oma eneseusku ammutada. Mis jääb aga eneseusust alles kõiksugu liitudeta? Kas seda siis enam polegi?
Veel siunatakse palju vene meediat selle kallutatuse pärast ja räägitakse viimasel ajal sõltumata vene keelse meediakanali loomisest. Aga millal tuleb sõltumatu eesti keelne meedia?

Kas ma tohin nii mõelda?
 Jumal, anna  mulle jõudu Isamaad armastada!

. 

Etüüd müüjaga

Muutused!?

Ma arvan, et ma ei hakka üksikasjadega ja täpsete elu-olukirjeldustega kedagi vaevama. Kui ta mind teab ja tunneb, siis omab ta sellest ülevaadet. Kui mitte, siis võtku ühendust. Ja keda ei huvita, seda ei huvita niikuinii. Ma olen viimasel ajal üldse natuke oma arvamusavaldusega tagasi tõmmanud. Prügikastis sorides võib leida  kindlasti palju kasulikku, ent iseloomulik aroom jääb sellest külge ja enesetunne ei pruugi ka enam sugugi hea olla. Nii on ka selle arvamusavaldustega, kas silm-silma vestluses või sotsiaalmeedias. Vahel ma siiski kellelegi ju mingisuguse vastuse trükin või ütlen. Üldiselt on need teemad kas

a) midagi, mis väga isiklikult minu väärtushinnanguid ja tõekspidamisi puudutavad): 

b) midagi "small-talki" valdkonnast, et kellegi (kas või iseenda) tuju paremaks muuta. 

Kuhugi on kadunud see poiss (kuigi see on ikka veel alles ja lööb aeg-ajalt välja), kes igal koosolekul kätt püsti hoiab ja igas asjas sõna sekka üritab öelda. Aga samas on ka seda kibestumist sellepärast, et keegi arvab teistmoodi, kui "suur ja võimas" mina, märksa vähem.

Kokkuvõtte viimasest aastast:

Olen vaadanud palju iseendasse ja palju üles. Ja muidugi peab ka pisut vaatama jalge ette. On aset leidnud muutused, lahtilaskmine vanast, sukeldumine uude ja mingi palju positiivsem kell on selle kõige tulemusel minus tiksuma hakanud. Keegi oleks justkui värviteleviisori tuppa toonud. Aga ma tean, et see muutuste hari on ikka veel üleval. Ja võib juhtuda, et ma ütlen sedasama 20 aasta pärast. Või siis ka mitte. Kes teab ja kas ongi oluline? Ega see elu ju olegi muud kui üks muutuste lainel surfamine, et pidevalt õppida ja end millekski  märksa suuremaks ette valmistada.

Ma arvasin varem naiivselt, et sisemised muutused tulenevad sellest, mis toimub väljaspool. Uskusin ka pisut vastupidist, kuid päriselt seda ei kogenud. Nüüd olen küll sellele tõestust saanud, et millegipärast tekivad välised muutused peale seesmise aparaadi ümberprogrammeerimist või millegi uue taipamist.

Küll oli huvitav häma! Mitte midagi ei saanud aru! :) Nii palju siis sellest katsetusest oma internetižurnaali jätkata. Ehk tuleb kunagi märksa mõistlikum järg.
Che-che-che-CHANGEEEES... :)

Kas olen siin ja tagasi?

Mulle millegipärast meenus täna, et mul oli kunagi blogi. Ja seejärel turgatas pähe arusaam, et see blogi ei tohiks olla kuhugi kadunud, sellepärast, et internet on selline maailm, kust iseenesest mitte midagi ei kao, vaid igast väikesest sammust jääb jälg. Tegelikult on see nii ka selles nn reaalmaailmas (vahel kipuvad need ju ka mõnel inimesel sassi minema). Pärast seda kui olin end sellesse blogisse sisse loginud, meenusid mulle mõned jutuajamised minevikust selle blogi teemadel. Tavaliselt olid need jutud inimestega, keda ma näen kindlasti harvemini kui kord aastas ja ehk mitte sedagi. Tavaliselt on nende juttude põhiemotsiooniks minupoolne üllatus: keegi tõesti on lugenud ka??!! Neid jutte on olnud tegelikult vaid kaks või kolm. Ilmselt on umbes nii palju neid, kes seda nurgakest siin üldse lugenud on. Võib-olla aga siiski mitte. Kui ma oma nime huvi pärast "guugeldanud" olen, (mis küll ajendas mind oma aeg-ajalt sugugi mitte hõreda päevagraafiku kõrvalt sellist edevust täis tegu tegema?!),leidsin et esimeste vastete seas on see nurgake. Seega näevad kõik värsked tuttavad, ametnikud, tegelikud või (nagu ühel tööintervjuul kunagi selgus) potensiaalsed tööandjad, (nagu mõni aasta tagasi selgus siis) ka isegi sugulased minu vaimuvaesustest pakatavaid vaimuteri. Seega, keegi siia aeg-ajalt ära eksib. Niisiis, eks ma pakun nüüd (osaliselt oma edevusest ja osaliselt oma aeg-ajalt esinevast grafomaaniast tulenevalt) midagi neile eksinutele pisut päevakajalisemat kah. Ma ei hakka selle nurgaksese kohta lubadusi jagama, sest nende pidamisega on mul paari viimase aasta jooksul olnud ka mõningad probleemid. Aga mis parata! Annan parima. 

Tervitan

S.R