Ma pole kunagi olnud kõigi EKRE
seisukohtadega nõus ja ei ole seda ka praegu (nt mis puudutab venelasi, kes on oma vaadetelt
sageli sama sotsiaalselt konservatiivsed kui minagi; nt ei poolda ma ka
NATO-impeeriumit, kuna riik, mis ei suuda ennast iseseisvalt kaitsta ei ole
iseseisev või siis ei vääri seda). Ei oska ennast ka rassistiks ega natsiks
pidada, kuna surun lisaks muule suhtlusele igal pühapäeval nii mõnelgi mustanahalisel
kaaskristlasel rahutervituseks kätt. Kuid hääletasin ikkagi selle „jubeda ja
vihaõhutava natsipartei“ poolt.
Aga kellele siis üks „konservatiivne
tagurlasest ja Venemaa mõjuagendist paduusklik“ ikka oma hääle andma peab? Mõne
poliitilise rühmituse jaoks polevat mind ju üldse olemaski, kuna „Eesti olevat
suht ateistlik riik!“ Vähemus ma järelikult selle daami arvates ju pole, sest
vähemuste eest peaksid post-sotsialistid ju enda sõnul seisma. Mind ja minu perekonda lihtsalt ei eksisteeri. Nii,
nagu ei eksisteerinud kunagi ka erivajadustega inimesi, kuna Nõukogude inimene
oli tugev ja terve. Mind ei diskrimineerita- mind pole lihtsalt olemas. Selle
asjaoluga olen ma isegi nõus leppima – „Anna keisrile, mis on keisri oma!“
Kas me tohime oma lapsele öelda, et
ta on poiss, ilma et meid süüdistataks vihakõnes, kuna teda ei saa ju ka eksisteerida, sest
olematul inimesel ei saa olla lapsi? Tohime küll, sest lõpuks taandub kõik
julgusel. Kõigi trendidega ei pea ju ometigi kaasa tiksuma ja suureks
paisutatud arusaamu ei pea veel sellepärast enamuse omaks tunnistama, et neid
läbi suurema ruupori kuulutatakse. Seega,
ei saa öelda, et ma päris hirmust repressioonide ees oleks hr Valgele oma hääle
postitanud – alati on ju keegi, kes minuga ei nõustu või keda tegelik tõde
kunagi ei huvita. Küll aga hakkab mul kahju inimestest, keda tõepoolest
represseeritakse ning kellele võimueliidi sallivus ei laiene.
20% minu kaasmaalastest on sarnases paadis
– neid pole ka olemas või vähemalt on nad selline limukalik ühiskonnagrupp,
kelle arvamusega pole vaja arvestada. EKRE toetajad pidid ju ka olema kõik külapoe
tagant pärit filosoofid, kelle poliitiline eelistus on lahustunud ühes
mõistusega hommikuses Bockipudelis. Samuti pidid EKRE poliitikud olema põhiharidusega
natsipurakad.
Kui
eelnev on tõesti tõsi – kui EKRE toetajad on madalam klass, siis kas Jeesus ei
läheks nende juurde, kes pole parketikõlbulikud? (jätame siinkohal poliitika
kõrvale) ja kelle arvamus eliidi arvates ei maksa. Ka pole nende esindajad väärt
valitsusse kuuluma. Ka siis, kui see on tõesti tõsi, et EKRE toetajad (ja
Inglismaal vist ka Brexiti toetajad) on tõesti vaid Bocki-joodikutest
paadialused, siis peaksin ma seisma just nende poolel – ka siis, kui ma nende
elustiili sugugi heaks ei kiida ning ei poolda. Homoseksuaalide poolel seista
pole sugugi nii pakiline – nendel toetajaid ja lugupidamist ühiskonnas juba küllalt; isegi
presidendiballil käivad.
Kui see nii pole (ehk siis Bocki-joodiku
stereotüüp ei vasta tööle), siis järelikult on EKRE targem kui meile räägitakse
ja tarkade inimeste juttu maksab samuti vahel kuulata ning nendega on lubatud
isegi vahel nõustuda.
Nüüd
istuvad nad siis laua taga ja peavad kõnelusi. Mingu, kuidas läheb, aga esimest
korda ajaloos saan ma öelda, et minu valitud saadik on parlamendis (olgu või opositsioonis).
Olen nüüd hr Jaak Valge tööandja ja
jälgin teraselt, kuidas see minust sadu kordi elukogenum ja nutikam alluv nuppu vajutab. Sellest sõltub suuresti, kas mind nelja aasta pärast enam valimistel
näeb. Ja kui ei näe, on ju ühiskond võitnud, sest üks „Venemaa mõjuagendist
kasulik idioot“ enam oma „kahjurlikke natsi-iidoleid“ ei vali. Ning Barbi on ka
õnnelik, et „suht marginaalne ühiskonnagrupp“ enam esimest viiulit ei mängi.
