Pidin täna (juba eile tegelikult) raha kokku hoidma ja hommikuse Sebe soodusbussiga tulema, aga näed - sisse magasin. Siis kui ärkasin oli kell 8.15 asemel 9.15. Niisiis jõudsin enamuse makarone ühika külmkapist ära hävitada ja viimse mohikaanlasega, kes Tartusse hääletama hakkas, hüvasti jätta - nüüd on vist maja seal täitsa tühi!!!
Igatahes kella kolme paiku helistas naissoost sõber, kes tahtis meest.... Jah, lugesite õigesti: ta tahtis meest, kes ta kotti kannaks. Kuna ma niikuinii pidin selle 17.oo konservikarbiga tulema ja mõtlesin, et boonuseks saab sõpra üle pika aja näha ja temaga juttu ajada, siis võtsin ma pakkumise vastu. Ilm oli parajalt krõbe ja tuisune. Külm polnudki, aga Viljandile mitteomaselt tuisune oli küll. Mul oli hea tunne, et sain temaga rääkida ja ka päris tõsistel teemadel. Ma isegi leidsin hetkeks, et meil on isegi mõtlemises ootamatult palju ühist - mõlemad oleme põdejad, lihtsalt erinevast soost , seega erinevat moodi, aga põdejad, eriti mis puudutab teatud kitsast teemat, millest internetiavarustest targu vaikin.
Ma ei ole soostereotüüpide pooldaja - st. et inimest ei tee heteroseksuaalseks ega homoseksuaalseks see, millega ta tegeleb - ei hobi, ega töö iseloom jne. Olgugi, et ma ei ole just väga osav homodesallija. Ma kindlasti solvan nüüd mõndagi tuttavat või sõpra, aga minu arust kuuluvad omasooiharad pigem kappi, kui nende orientatsioonil pole kliinilist iseloomu (st tsiteerides filosoofia õppejõudu: "ei kerki". Kui "kerkib", siis on järelikult orientatsioon valitav ja kui ei kerki, siis "Houston, we have a problem!" Aga see ei tähenda, et oma mittekerkimist peaks eksponeerima).
Vaadake või näiteks iluuisutajaid. Vaatasin täna just filmi Johnny Weirist. Selge see, et nii mõnelegi inimesele võivad nad oma hoiaku poolest tunduda Harju keskmisest feminiinsemad. Ma arvan, et tabloidmeedia kutsub seda metroseksuaalsuseks vms. Noh, olgu kuidas on! Igatahes olen kindel, et nii mõnigi sookaaslane arvaks teleri ees õllepudelit avades ja iluuisutamise meistrivõistluste peale juhtudes, et need mehed seal jääl uhketes kostuumides, on küll "viltu". Aga nii palju kui mina uurinud olen, siis pole juhtunud ühtki iluuisutajat avalikult kuulma oma orientatsiooni lahkamas. Täna vaatasin dokumentaalfilmi Johnny Weirist. Tundus, et neil meestel on uisutamisega liiga palju tegemist, et üldse oma seksuaalsusega tegeleda. Seega, iluuisutaja ega kellegi teise professioon iseenesest ei painuta ega ei tohiks painutada ("Mulle meeldib iluuisutamine ja "ebamehelikud" asjad- äkki olen gei" mõte) kellegi seksuaalset orientatsiooni.
Miks peakski mees välja nägema nagu ahv, enda keha eest mitte hoolitsema, näonaha eest mitte hoolitsema, kaltsudes ringi hilpama!!! See on lihtsalt tsiviliseerimata inimene, mitte "ÕIGE MEES". Ja kui ma selle iluuisutamise juba hammaste vahele võtsin, siis on minu arust tegemist pealtnäha väga suurt jõudu ja vastupidavust nõudva meheliku alaga - eriti, mis puudutab seda "seitsmendasse taevasse" pöörlemist. Naiste iluuisutamine tundub justkui rohkem graatsiline, täis piruette jne. Meeste iluuisutamine on rohkem hüplevam, hoolimata sädelevatest kostüümidest. Aga siis võiks ka väita, et näitlemine on naiselik eriala. Sest mida muud see iluuisutamine on kui ballett jääl. Ja mida muud ballett on kui tants. Ja mida muud on tants kui teater.
PS! Kui enda jutu peale magama jääd, siis pead kas...
a) olema väga väsinud
b) rääkima väga igavat juttu
No comments:
Post a Comment