Tõsiselt

Mul on komme ennast kirjutamisega välja elada. Kahju, et see kirjutamine alati mu seminaritööks, esseeks või veel millekski kolmandaks ei teisene. Millegipärast teiseneb see blogiks ja vahel ka isiklikeks märkmeteks, mida keegi suure tõenäosusega kunagi ei loe - kui mõni üksik erand, kellele lingi saadan, välja arvata. Aga see polegi ju omaette eesmärk.

Käisin täna õhtul jalutamas- just nimelt reede öösel kell 00.00. Talvel pole minu arust pooltki nii mõnus jalutada kui sügisel. On küll valge värv maas, aga justkui miskit muud polekski. Tegin paar linnatiiru. Ega siin palju jalutada pole- praegu ei kutsunud eriti järve äärde ka. UFO-valgusega Jaani kiriku juures käisin ära küll. Jõudsin Laidoneri platsile, ja tagusin suurest vihast enda vastu, hiiglasuurt lumepalli. Ei olnud ilus vaatepilt, peale seda kui jala ära löönud olin. !!!

Koju jõudes otsustasin juhtimise ja koolitamise ainekursuse jaoks kasutada oma puudulikku ajajuhtimisoskust ja viimase ülesande, milleks oli essee, valmis kirjutada. Inglise keeles kutsutakse seda nähtust vist all-nighter. Kui öösel üleval ollakse, õpitakse või võidetakse muude tegevustega 12 tundi uneajast vms. Igathes, tegemist pole inglise keele tunniga.

Aga miks? Miks ma olen ikka veel üleval? Mõtteid on liiga palju. Ma mõtlen liialt - seda on mulle sagedasti ette heidetud, aga ilma mõtlemiseta poleks ju mind ennast või pealiskaudsema mõtlemisega oleksin ainult iseenda veel haledam vare, aga mitte mina.

Hetkel on ka, millest mõelda. Ma ei ole vist eriti originaalne, kui ütlen, et sõnadel on suur jõud. Mõned sõnad tähtsa inimese poolt võivad muuta paljutki, isegi kui need on kleebitud mittemidagitähendava internetikeskkonna "seinale". Kui mured, mis niigi varjul närivad,- aga mis on hoitud karmi naeratuse grimassi taga-, äkki tänu sõnadele valla pääsevad, siis hoidke alt!

Aga mis on veel valusam? Kui midagi rääkimata jäetakse! Rahvatarkus on: "Parem valus tõde kui ilus vale!". Minu puhul peab see täiesti paika, sest pole asju, mida ma ei suudaks veel hullemaks mõelda, kui nad tegelikult on. Teine rahvatarkus on: "Mida sa ei tea, see ei tee ka haiget." Hmm, kuidas siis minul on veel valusam kui ma tean, et mulle kogu tõtt ei räägita!? Seda ma juba haistan. Asi ei ole uudishimus. Pigem on tegemist hirmuga valu ees, mida teadmatus hiljem põhjustada võib. Ja kui on puu, siis mul on piisavalt hea fantaasia, et sinna maod ja mürgiõunad juurde mõelda. Mida rohkem ma oman kontrolli olukorra üle, seda paremini ma magan ja arvake ära! - ma ei maga praegu kui kell on saamas 5 hommikul. Aga paranoiaks on mõnikord ka põhjust.

Ma olen ühe meesterahva kohta liiga pehme. Ma olen sellest täiesti teadlik. Minus on ka karm pool olemas, kuigi see ehk alati ei avaldu või siis avaldub pehme pool vaid valitud inimestele? Vahel oleks ju tore sulada musklis seebikakangelaseks, aga ...hmm, see oleks musklis seebikakangelane, mitte valge laiade kulmudega põhjamaalane.