Lear

 

Autor

William Shakespeare / Andres Noormets

Lavastaja

Andres Noormets

Kunstnik

Andres Noormets (Ugala)

Lavastusdramaturg

Esko Salervo

Kostüümikunstnik

Maarja Viiding

Valguskunstnik

Margus Vaigur (Endla)

Muusikaline kujundus

Andres Noormets ja Hans Noormets

Lavavõitlus

Indrek Sammul

Esietendus

2. september 2023

Mängukoht: Salme Kultuuri­keskuse suur lava

"Leari" lugu on ajatu. Ühiskond on muutunud, kuid võimunähtused endiselt samas kohas. Ma tavaliselt ei kuulu uuenduse ja teatrialaste muundamiste ja muutuste pooldajate hulka, kuna need ei teeni alati lavastatud loo huve. Seekord oli olukord absoluutselt vastupidine. 

"Leari" minimalistlik lavakujundus ning värssidest paljastatud tekst oli midagi äärmiselt värskendavat ning täitis täpselt seda eesmärki, mida Noormets enda sõnul saavutada on püüdnud - tuua "Kuningas Lear" tänapäeva inimesele lähemale. Minule tõi küll. Kehtis printsiip: vähem on rohkem. Samas ei saa ette heita autorile edvistamist - lugu oli nähtud etenduses keskne ning kõik muu seda toetav. Ei olnud ka millestki puudu- suurejoonelisus ei kadunud ja paatos jäi samuti alles. Seda kõike ilmselt tänu suurepärasele näitejatööle ja vaimustavale tehnilisele lahendusele igas seitsmes mõttes. 

Teatud filmilikkus helikujunduses mõjus samuti köitva elemendina - kui mõni üksik stseen välja arvata, aga see on rohkem "kaklemise" (loe: maitse) küsimus. 

Kostüümid ei mõjunud esialgsel vaatamisel võõristavana ja see siinkirjutajale sobib  (ei ole võõristusefekti pooldajate killas). Mõneks hetkeks, elik sekundi murdosaks, võis tunduda, et näitlejad kannavad autentseid ajaloolisi kostüüme. Lähemal vaatamisel paljastusid muidugi tanksaapad, taskulambid ja kiivrisukad (kõlab nagu steampunk). Kuid kogu ülejäänud lavamaastik toetas antud lahendust suurepäraselt. Pleedid ja villased sokid mõjusidki autentsena - tegevus toimus ilmselt paralleelilmas, kuid ei läinud selle loomisega ka liiga kaugele ning ei jäänud häirima. Omas žanris olevat lavastust ei saagi ju võrrelda Järveti mängitud Leariga, kuna kuulub täiesti teise kategooriasse. Ajatu loo kesksus säilis ja selle eest olen  lavastusmeeskonnale ülimalt tänulik. 

oleks ülekohtune jätta mainimata lavakunstnik Vaiguri suurepärast katet ja lausa kuldsete silmade ning kätega tööd. Kõik lavalolev toetas suurepäraselt Shakespeare'i tragöödiat ja midagi ei olnud lihtsalt ruumitäiteks. Varjuteater, mis kohati tekkis, lõi samaväärse pildilise tausta võrreldes helilisega - nägime tervikut. 

Tegelaste plejaadist ei puudunud trickster - Kait Kalli kassikostüümi riietunud narr, mis mõjus võib-olla ainsa võõristava efektina terves etenduses, kuid tasakaalustas pigem tragöödialavastust kui tervikut.  Rain Simmuli Lear kehastas ehtsalt võimult tõukunud kuningat ning paralleel tekkis ka Closteriga (G. Meri tõlkeversioonist võetud nimi; alias Glouchester) - pimestatud inimene näeb vahel selgemalt (August Mälgu "Theale" sarnane motiiv). Learilt oli võetud võim ja Closterilt nägemine - selleks, et kuningas näeks tegelikku tarkust, tuli tal ennast alandada; midagi olulist kaotada; kaotada pea kogu enda olemus. Mari Jürjensi Cordelia suutis samuti edasi anda Shakespeare'i Cordelia kõiki tahke - headus, mis ei sünni sõnadest, vaid tegudest ja olemusest (vastupidiseks näiteks tema õed). Samas ei puudunud ka Leari ülejäänud tütardest (Evelin Võigemast; Ursula Ratassepp) oluline inimlikkus, mille varjutas korrumpeeriv võim koos tundega, et kõik on võimulolija peo peal; kõikvõimsuse tunne, mis kaotab reeglid ja moraaligi - õigemini nihkuvad reeglite piirid aina kaugemale (eesmärk pühitseb abinõu). 

Edmundi (Priit Pius) sohilapse kompleks, mis ka Shakespeare'i värssidest selgelt välja joonistus, oli ka toodud antud tegelase juhtivaks motiiviks ning tegutsemisprintsiibiks. Kurjus ju ise justkui subjektiivne ja objektiivne kurjus tekib paraku vaid kõrvaltvaatajal. Tegelane teab enda tegutsemisajendeid - olgu selleks armastus, alandus või veel midagi kolmandat.  Ei taha aga siiski Shakespeare' i ja "Kuningas Leari" analüüsi laskuda. Seda on teinud juba Georg Meri piisavalt hästi (1948. aasta tõlkeversioonis on saadaval korralik tekstianalüüs). 

Kokkuvõtvalt: antud lavastustervik andis edasi kõik Leari loos olulise ja ajatu ning kasutas selleks kõige toredusega, ent ka piisavalt tagasihoidlikult, kõiki teatrivahendeid.