Ma olen viimasel ajal (loe: viimase poole tunni jooksul) hakanud taipama, mis on minu elu peamine viga:
ma idealiseerin kõike. Idealiseerin armastust, sõprust, elu, usku, surma...Nagu need oleks väärtused omaette. Ja neid ridu kirjutades kummalisel kombel ja realistlikke ajurakukesi tagaplaanile sundides ikka veel teen sisimas sedasama ja usun, et needsamad sõnadega väljendatavad nähtamatud objektid ongi väärtused omaette. Aga kui ma sellest omadusest, nende mõistetega siirutseda (Uus sõna! Võtke kasutusse! Siirutsema - siiralt ümber käima), ei suuda loobuda, siis äkki ongi see kõik, hoolimata kõigest mõistuspärasest, väärt idealiseerimist.
Ja ärgu hakaku mõni realistipurakas minu idealismihoogu rikkuma, öeldes midagi sellist, et kui suitsetamisest pole võimalik loobuda, siis järelikult on see kasulik. Sigaret on märksa konkreetsem objekt kui tundmused ja nägematud nähtused. Ja ka see on muidugi idealiseeriv sõnastus vabanduseks nähtamatutele nähtustele.
Vihma ja päikest!
No comments:
Post a Comment