Juba ongi uus aasta kestnud praktiliselt pool kuud. On küll olnud võimalust ning teenistusest vaba aega, aga seni pole siiski mingil põhjusel midagi kirjutanud või on aeg mingile muule tegevusele kulunud ja voolanud, nagu ikka. Eks Kaitsevägi on mind pannud aega teistpidi hindama - igat väljaluba ja vaba hetke. Kuigi ajateenistus on oma väljaõppe poolest tunduvalt huvitavamaks muutunud. ... Väga hea. Aga mitte otseselt sellest ei taha ma hetkel rääkida. 

 Ma kõlan küll vana inimesena, kuid head ja meeldivad ajad voolavad ja libisevad justkui ülehelikiirusel mööda ning raskemad-veidike pingelisemad ning ebamugavad perioodid justkui on väga visad lõppema. Eks nendest ole ehk samuti midagi õppida ja hiljem saab neid isegi meenutada kui üsnagi mälestusterohkeid aegu. Hetkel ma siiski ei muuda oma arvamust, et õpinguaastad ühes pisikeses linnakeses on olnud seni minu elu parimad igas seitsmes mõttes. Selge on see, et aeg möödub ja tuul pöördub. Vahel tundub, et terve see aeg, mis me nö elame, on kellegi unenägu. Ülesärkamist ei saa samuti ise valida ja ehk ongi parem. Ja "iseloom on meie saatus", nagu kirjutas Mati Unt või siis ütlesid stoikud antiikajastul : "Maailma ei saa muuta, saab muuta oma suhtumist sellesse."

 Tundub, nagu sobiks ma rohkem eelmisse sajandisse kui sellesse. Mõistan, et igal ajal oma mured, aga ometigi minu mõtteilm sarnaneb küll rohkem 1960.-1980.-aastate maailmale kui tänapäevale. Mul on isegi kassettpleier veel alles, mida paljud on minu puhul imestanud (tõsi, see pleier on alles ka praktilistel põhjustel - miks visata ära töökorras ja mitut funktsiooni täitvat asja? - Ainult sellepärast, et ta on eelmisest sajandist?)  On veel mõned faktid, mida ei saa teatud põhjustel mainida, kuid mis viitavad tahes-tahtmata sellele, et olen kuskile 1990.aastate aega kinni jäänud. See sajand on minu jaoks justkui liiga hiline ja moderniseerunud. Muidugi on tore nautida teatud hüvesid, mida tänapäeva infotehnoloogia võimaldab. Ja nagu ütles üks popkultuuriteoreetikuid, Tõnis Kahu: "Inimene unustab, aga internet ei unusta." Seega just internet annab võimaluse minevikust veel rohkem puudust tunda ja neidsamu mõtteid siin võimalikult kiiresti jagada. Aga nagu on öeldud, kirjutatud ja diskuteeritud: iga leiutisega leiutati uus õnnetus. Laevaga laevahukk, autoga autõnnetus. Samuti internetiga.