Raadiost tuleb tuntud lugu "In The Army" ja tore on mõelda, et enam ei tekita see lugu minus selliseid emotsioone kui ajal, mil mul selle loo sõnade peale sügavalt mõelda tuli. Ehk siis nüüdseks olen juba üle kahe nädala reservväelane ja minu nina ees haigutab suur küsimärk: "Mitäs nyt?" See-selleks. KAITSEVÄGI ON LÄBI! Ma ei hakka pikalt heietama ega vastama nendele küsimustele, millele mul niikuinii aeg-ajalt vastata tuleb: "Kuidas oli?", "Mida sa edasi teed?", "Oli raske ka või?", "Kaadrikaitseväelaseks ei taha minna?" (eriti naljakas küsimus on see ilmselt nendele, kes minuga koos teenisid :)) jne. Kes tahavad täpsemalt teada, siis küsigu. Ei hakka avalikult neid teemasid lahkama. Pean küll blogi, kuid ometigi ei pea ennast inimeseks, kes lõustaraamatusse iga WC-külastuse üles märgib.
Küll aga mainin mõne lausega paari klišeed, mis antud militaarteemat lähedalt puudutab. 1) Ma vaatan nüüd inimesi, kes ajateenistuse läbinud on siiski hoopis teise pilguga kui neid, kes seda kadalippu läbi teinud pole. Eks iga raskus annab elule teatud kaalu.
2)Huvitav, et MEES peab enda eksistentsi välja teenima, aga naiseks olemist pole vaja kuidagi mitte millegagi välja teenida. Naiseks lihtsalt sünnitakse või siis kasvatakse, aga mehed peavad enda meheks olemist pidevalt üksteisele ja tervele ühiskonnale sõnnikuhargiga tõestama. Ehk on see lihtsalt meessoost isikute sotsiaalne taak, mis meile ellu kaasa antud on. Naistel on ju nende bioloogiline koormus (rasedus, menstruatsioon) ...Olgu, ma ei tea palju see viimane tees otseselt Kaitseväge puudutas, aga vaja oli see välja kirjutada.
Nii et siis klassikaline lause, tsiteerides meie riigi kunagist maskott-monarhi "...aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!" Aga millest ma siis tahtsin rääkida? Ehk tahtsin lihtsalt öelda, et olen maailmas tagasi! Pean siiski mainima, et selle 11 kuuga on minus kindlasti kahanenud igasugune sõnaseadmise oskus ja poeedi anne. Seega peangi sihilikult kirjutama, et seda grafomaaniat endas taas ellu äratada ja arendada. Kes teab, millal see taas kasuks võib tulla. Vähemalt on see parim moodus enda meelte avamiseks. Pealegi on kirjutamistsoon palju lähemal mõttetsoonile kui kõneareaal. Kirjutades jääb aega veidi rohkem, et oma mõtted sobivasse vormi valada. Kõnes dikteerib, - eriti tänapäeval -, eelkõige tempo, mis lõpuks mõtet oluliselt moonutab. Juba Sören Kierkegaard ütles, et ta on grafomaan, mitte filosoof. Mõtteid on ju kõigil, tähtis on oskus need väljutada. (Viimase sõna peale haaraks minu kunagine kirjanduse õpetaja ilmselt kahe käega peast kinni).
Äkki peaks oma grafomaaniat veidi otstarbekamalt rakendama ja oma sõbrale, kes mulle kuus vähemalt kaks kirjaposti kirja saadab, lõpuks vastu kirjutama. Ise olen talle kõigest paar korda nelja aasta jooksul tigupostiga vastanud. Ma küll ei tunne end sellepärast hästi, aga samas ma mõistan ka, miks see niimoodi olnud on. Just sellepärast, et tänapäeval on palju mobiilsemaid mooduseid, kuidas üksteisele kiirsõnumeid saata. See ei tähenda sugugi, et ma oleks resigneerunud ja leppinud e-postiga. E-post ei suuda iialgi asendada käsitsi kirjutatud kirja. Samuti ei tekita kiri e-postkastis kunagi selliseid ootusi ja emotsioone, nagu kiri materiaalses postkastis. Niisiis, mida muud kui kirjutama!
....
Varsti on aasta kõige lühem öö! Otsige siis usse ja õisi! Kui teil aega on, muidugi!
....
No comments:
Post a Comment