Mihkel Tiks "Lahtihüpe" (1980).
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Viljo Saldre, kunstnik Esti Kittus. Osades Aivar Tommingas, Tiia Porss, Ants Ander, Tiit Lilleorg, Tõnu Kilgas, Andrus Eelmäe jt.
Esietendus Vanemuises 1981.
Kirjutatud 1985. aasta ETV telesalvestuse põhjal.
Mihkel Tiks on Eesti kirjandusmaastikul üks üsna iselaadne nähtus. Kumb ta rohkem on - sportlane, kirjanik ja/või spordikirjanik? Ilmselt ei ole palju neid, kelle loomingut ei saa autobiograafiast rangelt lahus hoida. Küllap on ka "Lahtihüpe" autobiograafiliste sugemetega teos, väitmata hetkekski, et Toomas on kindlasti Mihkli kindel prototüüp. Sugugi mitte - Toomas on sportlane, kelle seas võiks end nii mõnigi sportlane ära tunda. Pigem on Toomas sportlase võrdkuju kui Mihkli lavaline kehastus. Jah, kindlasti vaidleks nii mõnigi vastu, kui liigitaksin "Lahtihüppe" ajatuks teoseks. Tõepoolest, ülikooli saab praegusel ajal ilmselt vabalt lõpetada ka ilma süvateadmisteta Lev Tolstoi või esseeride kujunemis- või Marxi eluloo kohta.
See aga ei tähenda, et valitseks põhimõtteline erinevus ajatute teemade suhtes. Läbi Toomase loo käsitletakse kõiki võimalikke sportlase kohta käivaid stereotüüpe. Ei puudu ka alltekst kõrghariduse vajalikkuse või olemuse kohta. Sportlane oli arvatavasti trennis, kui koolis mõistust jagati; arvatavasti on tal ka elus lihtsam tänu oma elualale, sest sportlasele antakse kõik andeks, kuna spordile elavad kõik kaasa. Sport on nagu muusika - süvaoskusi omavad vähesed, aga kuulavad/vaatavad kõik. Ometigi paistavad lavastusest välja kõik valupunktid: sportlast pole professorite ja kaastudengite arvates koolis, kuna on trennis. Treenerite arvates pole aga sportlast trennis ega võistlustel, kuna ta on koolis. Elukaaslase arvates pole teda jälle kunagi kodus. Olgugi, et Toomase vaatepunktist lähtuvalt üritab ta olla igal pool. Professorid ja kaastudengid peavad sporti mõttetuks tühi-tähiks ning sama arvavad treenerid ja kaassportlased õpingute ja pereelu kohta. Sportlane peab ajakirjanikke asjatundmatuteks ja ülejäänud maailm jälle sportlasi küündimatuteks. Tippsportlane jagab ennast tihti vähemasti kahe tooli vahel (aktiivse pereelu puhul ehk rohkemgi). Ülikool koolitab, et Tomist saaks filoloog, aga treener näeb põhitööna korvpalli. Tekivad mitmekordsed käärid ja tuleb teha kompromisse. Tehtud kompromissidki ei rahulda aga kedagi. Kõik tahab tegemist, kuid heaks valikuks on ikkagi millestki loobumine.
Meenub 2015. aasta intervjuu Henri Laksuga, kes samuti proovis ühildada sporti ja kunstiõpinguid ning pidi otsustama lõpuks viimase kasuks, kuna ühtmoodi viltuse näoga vaatasid teda nii treener kui ka õppejõud.
Tehnilisest varamust on Vanemuise lavastuses kasutatud projektsiooni, näitamaks hetki trennist, millele lisanduvad justkui väljavõtted raadio- või teleintervjuudest. Tolle aja mõistes on tegemist aktsepteeritava tehnilise lahendusega pildivahetusteks. Kasutatud on ka valgusefekti, mis tegelaste siluettid negatiivi paneb. Samuti vihjatakse projitseeritavate kujutistega Ruti (Tiia Porss) truudusetusele Toomase suhtes. Kui Toomas isaks saab, projitseerub must-valge pilt beebist.
Tugeva rolli kõrvalosalisena teeb Tõnu Kilgas (Peebu rollis), kes suhtub tudengina ümbritsevasse ilma pealiskaudselt ja keskpäraselt ning peab sporti pühendunuid omamoodi rumalateks fanaatikuteks. Toomas (Aivar Tommingas) jälle arvab, et fanaatikud on ainsad, kel on lootust, kuna nemad pole hall mass ja suhtuvad kõigesse kirglikult. Ja tippsportlane kahtlemata peab olema fanaatik. Sisse tuleb ka mängumõnu probleemistik. Millal lõppeb mäng ja mis hetkest muutub sport tööks? Kas siis, kui sportlane öösel valesöötu uneski näeb või unes saadud söödu peale voodist istuli tõuseb? Tundub, et sporti hakatakse tegema mängunaudingust, kuid ajapikku saab ka naudingust rutiin. Lõpuks tunduvad väljavaated kesised ja aeg ning pühendumine justkui raisatud.
Ma ei usu, et tippspordis on probleemistik väga muutunud ja selles mõttes on Tiksi teos ajatu.
No comments:
Post a Comment