"Issanda teener"
Lavastaja ja stsenarist: Arlet Palmiste
Osades: Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Marika Mesipuu-Veebel, Arlet Palmiste, kooliteater Liblikapüüdjad noored (Joosep Palmiste, Märt Lepik, Elari Kütt, Indrek Virks.
Kunstnik: Riina Vanhanen.
Heli ja valgus: Jaanus Tüli
Etenduse juht: Triinu Palmiste
Piibe Teater, 2023.
Esietendus: 18. juuli, 2023
Sisuline info:
https://www.piletilevi.ee/est/piletid/issanda-teener-83631/
Ma ei tee nägu, nagu kirjutaksin pika analüüsi. Panen kirja lühikesed ja esialgsed mõtted. Kas tasus minna? Tasus küll. Kas tegemist oli suurejoonelise sensatsiooniga? Kindlasti mitte. Kas tegemist oli väärt lavastusega - jah. Kõige parem sõna iseloomustamaks "Issanda teenrit" ja Palmiste lavastatud Salumi lugu ja selle põhjal valminud lavastus on "hubane" või "kodune", miks ka mitte "positiivne" . Seda kõike heas mõttes. Sõna "armas" sobiks samuti. Jätan sisukokkuvõtte vahele; sellega võib soovi korral tutvuda. Seda enam, et kaasa antud kavaleht oli informatsioonist pungil. Pealiskaudsust lavastajale ette heita küll ei saa; kavaleht sisaldab intervjuusid Salumi lähedastega, Salumi elulugu jm olulist ning huvitavat infot.
Teatud Švejkilik positiivsus kajastus ka lavastusse valitud rahvalikes lauludes. Olgugi, et Švejki ex-nihilo oli siin kujutatud mõttestatusest kaugel.
Laval valitses tasakaal. Teema oli eluline ja nõukogudeaegsele inimesele(praktiseerivatele kristlastele eriti) ilmselt tuttav.Samas oli suurepäraseks tasakaalustavaks jõuks sobiv kogus huumorit. LEtendusele võiks ette heita sama, mis etenduse vägagi vaadatavaks muutis - tegelaste karikatuursust. KGB agendid olid rõhutatult rumalad, kuid ega nad ilmselt ei pidanudki esindama kindlaid isikuid, vaid pigem sümboliseerima institutsiooni kui sellist. Salum oli samuti karikatuurne. Usun, et lavastaja oli teinud põhjaliku eeltöö, kuid minul oli raske Vello Salumit, kunagist Pilistvere ja Järva-Madise kirikuõpetajat just sel kombel ette kujutada. Korduvalt viidati Salumi puudulikule vaimsele tervisele, ometi teda mitte rumalaks pidades. Kumas läbi teatud fanatism ja karismaatilisus. Tõesti, Salumi kaasteelised on teda müstikuna kirjeldanud. Mina olen härra Salumiga kohtunud vanas eas. Jättis mulle väga tasase ja tasakaaluka, ent samas ratsionaalse ning kainemõistusliku inimese mulje - ütlemata ei jätnud, kuid silmad peas ka ei põlenud.
Mõistan ka, et just karikatuursuses peitus muidu pisut süngevõitu tagakiusamise kujutamist tasakaalustav jõud. Muidugi oli seda taskaalustust ka elust enesest pärit lugudes - kõne pealt kuulavatale agentidele ENSV hümni laulmine jms.
Ka kaasteelised on väitnud, et Salum ei olnud kindlasti tahtlikult mingi dissident. Muidugi, ta unistas suurelt. Pigem on tegemist looga, kus võim jäi vaimule ette. Seda ei juhtu samas ainult diktatuursetes režiimides, vaid ka tänapäeval. Minule suutis Salum jätta aktiivse tegutseja ja nokitseja mulje- kui midagi on vaja teha, siis tuleb see ära teha. Hoolimata sellest, millised on takistused. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vahel jääb lihtsalt riigivõim ja elukorraldus suurtele plaanidele ette. Tegutseja-natuuri kasuks räägib Pilistvere külake, mille paisjärved ja kivikangru on suuresti Salumi kätetöö või kas või pastori tegevus erinevates ühendustes, rääkimata nartsissikasvatusest. Pigem oli see kõik vajalik, et oluline saaks tehtud. Kui bürokraatia jääb ette, siis ajame kraavi nii kaugele, kui veel jõuab. See ei ole ainult nõukogudeajale omane nähtus.
Meenub lugu mehest, kes soovis hiljuti erivajadustega ja liikumispuuetega inimesi vabatahtlikult strateegiliselt olulistesse punktidesse viia ja teha seda ilma igasuguse kasu või tasuta. Õige pea ilmusid välja riigiametnikud, kes nõudsid tegevusluba, MTÜ registreerimist ja mida kõike head. Taas jäi võim tugevale ideele ja teole ette. Salumi kuju meenutab mulle igas aspektis just taolist tegutsemist - mõne inimese arvates naiivset, kuid siiski sihikindlat. Kui vaid kõigil jätkuks nii palju usaldust, et püüelda soovitava eesmärgi poole.
Kunstilises plaanis oli tegemist tugeva lavastusega, kui detailid kõrvale jätta. Piltide üleminekud olid pikitud kõigile tuntud rahvalike lugudega. Ka KGB agent Kukk (Tarvo Sõmer) lubas vaheajal kõigi vaatajate nimed üles kirjutada ja käskis passid välja otsida, lisades, et tagahoovis jagatakse teed ja barankat. Seega, etendus oli sidus tervik. Valgus toetas igati kogu tegevust ning suutis täita vajaliku lavaruumi. Lavakujundus oli pigem minimalistlik, kuid kõigiti toetav ja siiski ajastumärke täis (nt telefon ja kes ei mäletaks seda musta-halli-kirjuta transistorraadiot). Ajastutruudusest nii palju, et küllap oli vanematel inimeste äratundmisrõõmu. Samas võib norida ka detailide kallal- kas tõesti nimetati 1980. aastal rahvalikke laule või rahvalikus stiilis autorilugusid folkmuusikaks? 1980. aastate keelekasutus erines mõnevõrra tänapäevasest kirjakeelest jne. jne
Vaheajal kuulsin ühe kaaskondse kommentaari - "Ei olnud mingit vennaskonda! Oli lihtsalt kamp noori poisse!" Tõepoolest, mingit sekti endale ette kujutada ehk ei maksaks. Küllap oli see nn vennaskond juhitud samasugusest tegutsemistahtest ja heast naiivsusest, nagu Salum isegi. Sedasama tegutsemistuhinat, tundugu see nii võimatu kui tahes, õhkub lavastajast (Palmistest) endastki. Ilmselt ei aima ta isegi, et otsis endale sarnast inimest - mitte ninanokkijat ja olesklejat, vaid tegutsejat takistuste kiuste. Samas ei usu ma ka seda, et Salumi poisid oleks olnud Salumi ettevõtmiste suhtes nii skeptilised, nagu nad etenduses kohati tundusid olevat. Mitte miski ei sundinud ju neid Salumi lähikonnas olema. Aga tunnistan, et tean sellest kõigest siiski kordades vähem, kui lavastaja ise.
Sissevalgustatud rist mõjus etendust koondava aspektina. Vahel piisab detailidest, et mõjuda hubase, sooja ja äratundmisrõõmu pakkuvana. Ideaalseks näiteks on Grosnõi seljas olnud mustriline kampsun. Kui keegi küsiks, mida ma omaaegsetel noortepäevadel osalenuna Salumi kujust mäletan, siis mainiksin just seda nimetet kampsunit. Vaimuliku rüüd kandis Grosnõi täpselt kaks korda (alguses ja lõpus).
Liblikapüüdjate poisid täitsid imetlusväärselt nii lavamuusikute kui ka taustarolle. Mesipuu- Veebli muuseumitöötaja roll esitas just selliseid küsimusi, nagu ta ilmselt esitama pidi? Mida teha, kui laual on kaks halba valikut?
No comments:
Post a Comment