"Valge laev" (1970), Tallinnfilm.
Stsenaarium: Vladimir Vladimirov
operaator: Jüri Garšnek
osades: Enn Kraam, Linda Päri, Kalju Komissaarov, Einari Koppel, Ago Roo, Tõnu Tepandi, Tõnu Mikiver, Arne Üksküla, Gunnar Kilgas, Paul Kilgas, Ellen Alaküla, Ants Lauter.
Leidub laike Nõukogude Eesti filmis, mille kohta mõtled, kui palju see mitmemõttelisus kultuuris siiski keelatud oli ja kellel õnnestus seda siiski sisse pikkida?
"Valge laev" oleks justkui pisut "Sangarite" (1970) eelkäija. Lugu on väga sarnane, kuid aeg on teine. Kui "Sangarite" paadipõgenike näol oli tegemist pigem aatelagedate noorjõmmidega, kes ihalesid lääne kraami jm ahvatleva (jõukuse ja võimu) järele, siis "Valge laeva" põgenikud olid mingil määral isegi aatelised. Viimane on Nõukogude propagandafilmi kohta siiski kummaline. Ometigi oli lõpliku põgenemise motiiv taganenud mõttekaaslase (Kommisaarov) mõrv. "Valge laeva" seltskond oli dissidentlik poliitiline liikumine, kelle ideeks näis olevat vaba Eesti. Kummastav ja üllatav on ka see, et üsna korraliku visuaalse kvaliteediga film on üles võetud enamasti Rootsis. Kas tegemist on punase propagandafilmiga? Kahtlemata, kuna KGB tegelasi, nt Ilmar Tomsonit (Gunnar Kilgas), on tõepoolest kujutatud positiivsete kangelastena ja ega see teistmoodi ei saaks ju Nõukogude kinos ollagi. Sahkerdajaks on pigem tehtud ameeriklaste agent Barry Rose (Arne Üksküla), kuid ka tema pole filmis sugugi üledemoniseeritud. Kas tegelased on head ja halvad, mustad ja valged (loe: punased)? Tegelikult mitte. Isegi väliseestlasest ja endisest saksa ohvitserist vastupanuvõitlejat ja raadiohäält Talgret (Einari Koppel) on kujutatud aatelisena ja isamaalise Eesti Vabariigi patrioodina, kes usub, et "ainus tee on anti-kommunism". Hiljem kaaslaste poolt surmatud Enn Alling (Komissaarov) taganeb oma seniste aatekaaslaste "usust", arvates, et ameeriklaste poolt olla pole sugugi parem. Ehk siis propagandistlik idee sisaldus selles, et leidub kaks teed: kas kommunistliku Nõukogude Liidu ja KGB ideoloogia või mässuline lääneimperialistide oma, mis hõlmab endas kindlasti mootorratastel ringikihutamist (justkui oleks stsenarist vaadanud ära aasta varem ilmunud "Stepihundi". Kui tal õnnestus kirjutada ka teiste filmide stsenaariumitesse sisse sündmuskohad väljaspool Nõukogude Liitu, siis poleks see ju ime).Kolmandat teed ei ole. Ja lääneilmas ei oota ees kindlasti midagi head, vaid endistest SS-i ohvitseridest isamaalased, kellel on kindlasti põgenike suhtes halvad kavatsused. Samas oli lugu tervikuna minu jaoks siiski usutav. Ei olnud ju Talgre motiivid Juhan Saksa (Enn Kraam) kinni hoida sugugi poliitiliselt ajendatud, vaid pigem isiklikku laadi ja tõukunud armusuhtest ja abielust paadipõgenik Linda Päriga (Katrin Kumpman). Ajaloolane Lauri Vahtre heitis 1998. aastal filmile samuti ette mustvalget propagandismi ning nimetas linateost isegi tänapäeva vaatajale ohtlikuks (Kommentaare Eesti Filmile, 1998). Kui palju seda mustvalget propagandismi aga seal filmis tegelikult oli? Mina olin pigem üllatunud kui mitmeplaaniline "Valge laev" tegelikult oli ja millist väliseestlaste esindatust tegelikult pakkus. Toon selle kohta mõned näited filmist enesest:
- ühes stseenis ütleb taganenud Enn oma kaaslastele kui need tema üle taganemise pärast nn kohut mõistavad ja tema raamatuid-märkmikuid põletavad: "Raamatud põlevad halvasti - lõke peaks suurem olema. Nagu 1933. aastal...," viidates ilmselt Reichstagi põlengule. Selle peale vastab Juhan: "Valetad! Me pole fašistid!" mille peale sõimab Enn kaaslasi argpüksideks. Kummaline on, et propagandafilmi puhul lubatakse vaatajal isegi mõelda või kahelda selles küsimuses, et nõukogude võimu vastased ehk polegi fašistid või vähemalt ise ennast fašistideks ei pea. Seega ei panda saksa fašiste ja teisitimõtlejaid sugugi ühte patta.
- Ka välis-eestlaste seas on filmis kujutatud justkui mitut vaadet sellele, missugust Eestimaad tahetakse. Üks on nt radikaalsem Talgre vaade ja teine on märksa tagasihoidlikum ja "pietistlikum" Armin Päri (Ants Lauter) oma.
Talgre: "Pask on see kõik. Teie palveid on Eestimaale sama palju vaja kui tagumikule roose. Paluge parem Jumalat, et ta ometi ükskord ameeriklased venelaste vastu ässitaks või veel parem, hiinlased, las närivad üksteist kuni kärvavad."
Päri: "Sa oled jälle purjus!"
Talgre:"Selleks ma joon, et purjus olla, aga milleks Teie seda teete?/-/-/ Lunisid rootslastelt pensioni välja, mis? Poleks tarvitsenud Pätsuga nii suurt demokraatiat mängida, siis ei tolkneks sa siin. Sina, suur diplomaat Päri, ka siin. Kas inglased sind 1940. aastal aitasid?/-/Me kasutasime Hitlerit võitluseks kommunismi vastu, Eestimaa tuleviku nimel, aga Sina, vana teenekas võitleja pidasid seda paljuks!"
Ehk siis Talgre läheneb teooriale, mis pidas ainsaks võimaluseks vabaduse eest võidelda seda teha Hitleri Saksamaa (fašistide) poolel. Seda vaadet ajaloosündmustele esineb ka tänases vabas Eestis. Päri on pigem ootaval ja valmisoleval seisukohal, et tekiks jälle aeg, mil Eesti saaks vabaks ja ilmselt ei pea saksa natsionaalsotsialismi sobivaks alternatiiviks kommunistidele ja "peab seda paljuks" (ehk ebainimlikuks režiimiks, millega ei saa koostööd teha).
- Samas ei näidata ka Talgret läbinisti pahelise ja külma fašistina. Terve filmi jooksul ilmub Talgrele mälestuspilt pesuväel jooksvast poisist:
"Olen see mina? Olen see tõesti mina?"
Vaatajale justkui vihjatakse, et tegemist on Talgre enda lapsepõlvemälestusega. Kelle eest ta jooksis? Kommunistide?
Filmi lõpus, kus Talgre põgeneb, kangastub talle jälle sama pilt, kuid seekord mälestus jätkub ja paljastub, et poiss oli ehk hoopis tagaaetud sõjavang või tsiviilkodanik (juut või igal juhul sakslaste vaenlane) ja Talgre andis korralduse sõdurirühmal ta maha lasta, mida ka reljeefselt näidatakse. Seega, ka Talgre võitleb terve filmi jooksul oma deemonitega ja omab inimlikku plaani. Isegi saksa fašisti (natsi) kujutatakse kinolinal inimesena, mis on üsna märkimisväärne asjaolu ja lükkab Vahtre väited mustvalgest käsitlusest kolinal ümber.
Kui vastab tõele, et Talgre on Alfons Rebase prototüüp, siis on see veelgi imelikum, et temas mingisugune inimlikkus välja tuuakse.
- Samuti kujutatakse inimlikuna ja raskesse olukorda surutud inimesena veel ühte emigranti , Ilmari venda, Toomast (Paul Kilgas) , kes ei taha oma KGB agendist vennast midagi kuulda. Ütleb, et on eluga rahul, kuid kirub, et on omalt maalt väljaaetud nagu Piibli Joosep. Süüdistab ka venda ja ütleb, et on kõiki tema artikleid lugenud:"Mis sa sorid raibetes?" Ilmar: "Kas sa kardad Talgret?" Toomas: "Tema peab mind kartma!"
Seega, mul on väga kahju seda väita, aga Vahtre väited, et tegemist on purupunase propagandaga, ei leidnud kinnitust.
Talgre hoiab Juhanit kinni, valetab Lindale, et Juhan saadeti Aafrikasse, kuna kodumaal sooritatud mõrv tuleks muidu välja - kriminaalkurjategijad peab välja andma. Talgre kasutab võimalust abielluda Lindaga - seda pakkumist Linda vastu ei võtaks, kui teaks, et tegelikult hoiab Talgre Juhanit maamajas kinni. Talgre motiivid Lindaga abielluda jäävad pisut ebaselgeks, kuid on aimatavad - Linda näol on tegemist emigrant Päri vennatütrega. Seega, saab Talgre teda oma huvides ära kasutada, saates ta televisiooni esinema. Kuna Ilmar paljastab Juhaniga juhtunu Lindale, siis avaldab Linda fakti, et Juhanit hoitakse vangistuses.
Kas säärane käsitlus on propagandistlik? Võimalik. Aga samas, kas ei saaks tänapäeval kujutada mis tahes ühiskonna puudusi sarnaselt. Praegusel ajal ei mõjuks säärane film ehk propagandana. Siin tuleb muidugi mõista, et nõukogude režiim pidi paistma laitmatu ja sellel ei tohtinud olla vigu. Vead olid vaid läänemaailmal - vead olid Talgrel, Juhanil jt. Vead kommunistlikus režiimis esinesid vaid "lääne käsilaste" väitel, kuid nt Ilmar oli läbinisti positiivne kangelane. Kas tegemist on tellimusfilmiga? Kahtlemata. Kas sellisel juhul on tegemist kehvapoolse filmiga ja hea propagandaga? Kohe kindlasti vastupidi. Kuna "vastast" kujutatakse liiga inimlikuna, siis on film propagandana ebaõnnestunud.
Kunstiliselt on film hästi lahendatud ja tegelikult isegi teatud sorti kunstilise väärtusega. Midagi ei näidata üleliia, sümbolitel on oma koht, sisse on pikitud poeesiat. Ja film vastab peamisele kunstiväärtuse kriteeriumile - selle vaatamist oli minul raske pooleli jätta. Sündmustik on tihe ja hoiab vaatajat viimaste kaadriteni ärkvel - vaataja tahab teada lahendust. Filmi lõpp on lahendatud stoppkaadritega. Hiljem sain teada, et see ei olevat kunstilistel vaid finantsilistel põhjustel - filmilint sai lihtsalt otsa. Viimane asjaolu selgitab ka filmi äkilist lõppu, mis oleks võinud rohkem lahti rulluda - näidata, mis siis Talgrest saab, mis saab Lindast? Filmi viimased stseenid näitavad vangistusest vabanenud Juhanit, kes on ilmselt mõistuse kaotanud ja küsib Stockholmi tänaval liikuvatelt inimestelt selges Eesti keeles, kus võiks olla Männi talu. Antud kujul jätab film paraku lõputa loo mulje. Oodatud lahendust ei saabu.
Ometigi oli "Valge laev" mulle uskumatuna mõjuv avastus ja pärl - korralikult lavastatud ja mõtestatud lugu. Ei nõustu Vahtre väitega, nagu oleks filmi ohtlik näidata ja sellega peaks käimas kaasas hoiatus, nagu rohupudelil, et kui palju ja kui sageli seda tohiks tarvitada. (Kommentaare Eesti filmile, 1998). Arvan, et propagandafilmina film ebaõnnestus, kuid filmina on tegemist omas ajas üsna õnnestunud ja unustatud pärlina, mis esitab üldinimlikke küsimusi. Esitab isegi selle küsimusi, mida minu kuuldust mööda sel perioodil küsida ei tohtinud - mis on tõde? Mis on õige ja vale?`
S. Rahnu
No comments:
Post a Comment