Kalev (2022).
Režissöör: Ove Musting.
Stsenaarium: Ove Musting, Mehis Pihla , Martin Algus.
Operaator: Rein Kotov
Osatäitjad: Mait Malmsten,
Kas tegemist on liialdatud väitega või on film ajaloolisest Kalevi hooajast esimene eestikeelne spordimängufilm? Aga "Vehkleja" (2015), "Vallatud kurvid"(1959), "Küljetuul"(1983), "Lurich"(1983) jne.
Endiselt olen kindel, et tegemist on tähtsa ajaloolise verstapostiga Eesti spordifilmide ajaloos. Ja kohe kindlasti esimese täieõigusliku spordifilmiga taasiseseisvunud Eesti filmiloos. "Vehkleja" fännide ees tuleb küll vabandust paluda, aga antud filmi lugu oli pigem nišilugu 1950. aastate keerulistest ajaloolistest oludest, mis oli filmi puhul pigem peamine, mitte taustalugu, nagu "Kalevi" ja taasiseseisvumiseelsete olude osas väita võiks. Teisalt on "Vehkleja" puhul esiplaanil lugu, mis, julgen öelda, enamusele Eesti vaatajatest pole tuttav (Aime Piirsalu prototüübina on paljudele vähetuntud). "Kalevi" sündmuseid aga mäletavad ilmselt ka suureks sirgunud lapsed (nagu mina), kes Kalevile jalgu trampides 1990. aastatel hoolega televiisori ees kaasa elas. Viimased 30 aastat iseseisvust on eestlaste jaoks tähendanud muuseas ka oma spordikangelastele kaasaelamist ning nende tegevuste taustal rahvustunde kasvu. Kes ei mäletaks Raekoja platsil või lennujaamas vastu võetud spordiheeroseid?! Nende nimekiri on liiga pikk, et seda siia trükkima hakata. Olgugi, et mitte kõik kangelaslood pole olnud õnneliku lõpuga (õnnetutest lõppudest on nimekiri küll veidi lühem, aga trükkida siiski ei tasu).
Olen end sageli tabanud mõttelt, et Eesti filmis on puuduv auk spordifilmi näol, mis kajastaks või peegeldaks kunstilises vormis taasiseseisvunud Eesti spordikangelaste tõuse ja/või langusi, jättes ehk sportlaste eraelu veidi tagaplaanile. "Kalev" on selle saavutusega minu hinnangul igati tublisti toime tulnud. Loodan väga, et see ei jää viimaseks korralikuks spordifilmiks, kuna jutustamata lugusid, millel on ka ajalooliselt oluline lugu rääkida - just taasiseseisvunud noore vabariigi seisukohast, on veel vägagi palju (teiste hulgas Salumäe ja suusatipud ). Puudu pole ka värvikatest sportlastest, kelle üksikutest juhtumitest võiks korraliku põnevusfilmi stsenaariumi kokku kirjutada, kusjuures kunstlik liialdus poleks vajalik (nt Erki Nool).
"Kalevi" puhul ei paistnud silma midagi üleliigset või puuduolevat. Kui mitte norida selle kallal, et nii mõnigi omaaegne suure esitähega spordikangelane mängib filmis liigagi tagasihoidlikku rolli (nt Tiit Sokk, kellel sõnalist osa polegi). Ka ei olnud ehk spordikomentaatorite tase nii hea, kui filmis nähtud. Samas, oleks film ehk kunstiliselt kaotanud, kui tase oleks originaalile liialt lähedale jõudnud.
Suurepärane rollilahendus tuli Malmstenilt, nagu oodatud. Näitleja on tabanud kunagise staartreeneri kõnemaneere jm talle iseloomulikku ("nagu öeldakse") üsna meisterlikult.
Stsenaarium jookseb sujuvalt ja midagi ei näidata üleliia. Ühe ajaloo edukama spordimeeskonna käik joonistub väga hästi välja.
No comments:
Post a Comment