Mulle millegipärast meenus täna, et mul oli kunagi blogi. Ja seejärel turgatas pähe arusaam, et see blogi ei tohiks olla kuhugi kadunud, sellepärast, et internet on selline maailm, kust iseenesest mitte midagi ei kao, vaid igast väikesest sammust jääb jälg. Tegelikult on see nii ka selles nn reaalmaailmas (vahel kipuvad need ju ka mõnel inimesel sassi minema). Pärast seda kui olin end sellesse blogisse sisse loginud, meenusid mulle mõned jutuajamised minevikust selle blogi teemadel. Tavaliselt olid need jutud inimestega, keda ma näen kindlasti harvemini kui kord aastas ja ehk mitte sedagi. Tavaliselt on nende juttude põhiemotsiooniks minupoolne üllatus: keegi tõesti on lugenud ka??!! Neid jutte on olnud tegelikult vaid kaks või kolm. Ilmselt on umbes nii palju neid, kes seda nurgakest siin üldse lugenud on. Võib-olla aga siiski mitte. Kui ma oma nime huvi pärast "guugeldanud" olen, (mis küll ajendas mind oma aeg-ajalt sugugi mitte hõreda päevagraafiku kõrvalt sellist edevust täis tegu tegema?!),leidsin et esimeste vastete seas on see nurgake. Seega näevad kõik värsked tuttavad, ametnikud, tegelikud või (nagu ühel tööintervjuul kunagi selgus) potensiaalsed tööandjad, (nagu mõni aasta tagasi selgus siis) ka isegi sugulased minu vaimuvaesustest pakatavaid vaimuteri. Seega, keegi siia aeg-ajalt ära eksib. Niisiis, eks ma pakun nüüd (osaliselt oma edevusest ja osaliselt oma aeg-ajalt esinevast grafomaaniast tulenevalt) midagi neile eksinutele pisut päevakajalisemat kah. Ma ei hakka selle nurgaksese kohta lubadusi jagama, sest nende pidamisega on mul paari viimase aasta jooksul olnud ka mõningad probleemid. Aga mis parata! Annan parima.
Tervitan
S.R
No comments:
Post a Comment