Tagasi ürgaega

Kunagi sai õpitud, et inimühiskonna areng sai alguse intsestitabu tekkest (just nimelt tabu tekkest, mitte selle kadumisest).  Millegipärast seostatakse aga tänapäeval sõna "tabu" arengupeetusega ning tabude kadumist peetakse igati positiivseks nähtuseks. Progressiivseks ja arenenud ühiskonnaks, kuhu me kõik pimesi tungleme, paistab väärtustavat "kõikelubamiskultuuri". Õige riik on see, kes võimalikult palju lubab, võimalikult vähe annab ja võimalikult vähe keelab. Säärane ultraliberaalne maailmavaade ei pruugi sugugi nii ohutu ja nauditav olla, kui meile tunudub.

Kas see ei viita mitte taandarengule, mida rüütatakse progressi mõistega, kuid tegelikult pöördutakse tagasi just teatud sellist mineviku tunnusmärkide poole, mis pigem viitasid barbarlusele?

Konservatiive ja traditsionaliste hakatakse kohe nende "haigusest" ja "tagurlusest" ravima (vahel üritab seda isegi president teha). "Liigume edasi, ärme ela keskajas! Tulge 21.sajandisse!" Kui minule keskajast räägitakse ja mind selle aja inimesega võrreldakse (kas või sellepärast, et mul enam lõustaraamatus kontot pole), siis tunnen ma pigem, et mulle tehakse teenimatult kompliment. Arvan, et sellest ajajärgust on meil tegelikult üht-teist kultuursusest, kommetest ja ellusuhtumisest õppida. (Nii et mind nt kooseluseaduse pooldajate viitamine konservatiividele kui keskaja rüüdes tagurlastele küll ei solvanud.) Paraku on pilt selline, et me oma suure "progressiusuga" ei paista mitte keskaega tagasi pöörduvat, vaid hoopis tsivilisatsioonieelsesse ürgaega. 

 Kui me selles ajas tõepoolest elaksime, siis oleks igati loomulik ja mõistetav, et säärane ultraliberaalsus (ehk reglementeerimatus, reegliminimalism või nimetagem kuidas tahate) sinna sobitukski. Siin tekib tahes-tahtmata pilt ülikonnas koopainimesest. Millegipärast on kõik avatud tehnoloogilisele ja materiaalsele arengule, aga moraalsest arengust ei taha keegi midagi kuulda. Moraal on taak, mis kuulub ajaloo prügikasti ja ühiskonnas kehtivad reeglid ning normid paistavad alati kedagi ahistavat. Ja jäävadki alati ahistama, sest kui keegi saab õiguseid juurde, siis tahes-tahtmata võetakse kellelgi õigusi ära. Nii on see ju ajaloos alati olnud (vaatame või enamikke suuri revolutsioone - Prantsuse revolutsioon, kommunistlikud pöörded jne). 

Kellegi rihm lastakse lõdvaks ja endiste väärtuste pooldajad kadugu "progressi" teelt eest! Vahe on selles, et tänapäeval tehakse sedasama just sallivuse sildi all.

Aga miks ei peaks koos tehnoloogiaga ja meid ümbritsevaga arenema ka moraal? Ehk peaks see moraaliareng isegi kordi kiirem olema?  Julgen väita, et teatud tehnoloogiarendusteks pole meie moraalne areng veel sugugi valmis. 

Isegi esiajast on meie kultuuril ka positiivset õppida. Debatikultuur (mida millegipärast ainult demokraatlikule ühiskonnakorraldusele omaseks peetakse). Nt ajaloolane Huizinga viitab oma raamatus "Mängiv inimene" eskimo hõimudele, kel oli tavaks viia läbi nn trummilöömisvõistlusi, kus üksteist solvati, teineteisele inetusi öeldi ja ka füüsiliselt piinati. Vaheaegadel oldi aga suured sõbrad ja vesteldi "mänguvaenlasega" maast ja ilmast. Mängu kasutati selleks, et olla otsekohene. Kõigile oli selge, et tegemist on mänguga, mida vahel kasutati siiski ka kohtumõistmisvahendiga. Säärast ärakuulamisoskust võiks vahel ka meie armsal meedial rohkem olla. 

Ja kui keegi arvas, et käesolev mõttevälgatus rääkis kooseluseadusest, siis nii see ei ole. See ei rääkinud konkreetselt ei kooseluseadusest, alkoholiseadusest, ega muust päevakajalisest, vaid kõigest sellest kokku ja enamastki veel. Positivistlik progressikultuur on pärit juba vähemalt valgustusajastust ja kehtib kogu ühiskonnas leviva väärtussüsteemi kohta lääne ühiskonnas. Mõni võib arvata, et film "Puhastustuli" (The Purge, 2013) on fiktiivne utoopia (või pigem düstoopia), kuid sama arvati minevikus ka paljude muude nähtuste kohta. Kui kirjeldatud kõikelubav liberaalkultuur levib, siis on see suure tõenäosusega meie tulevik.Sellisel juhul läheksin ma hea meelega pigem keskaega kui ürgaega tagasi. Vähemalt keskajal olid mängureeglid paigas, olgugi, et vahel tänapäeva inimese jaoks justkui liiga karmid. Vaba on inimene, kes suudab ka reeglite järgi mängida.