Eneseusust, vihmavarjudest ja meediast

Vabandust, et ma olen kibestunud. Ma proovin mitte olla. Palun vabandust, et ma olen irooniline. Ma tean, et sarkasm tekitab maohaavandeid ja skeptitsism kurvameelsust. Tegelikult ma ei ole kuri. Vabandust, et ma alustan lauseid sidesõnadega. 

Aga ajakirjanduse viimase paari päeva retoorika paneb mind pisut kahtlema selles, mis riigis me õieti elame. Ja kas meie meedia ei võiks olla pisut mitmekesisem, esindada erinevaid arvamusi, erinevaid vaatenurki (sest oma naiivsuses olin ma seni veel õige natuke uskunud, et sellist hea ajakirjanduse tava veel eksisteerib). Kas on olemas teatud poliitilised tabud, mille suhtes ei tohigi kriitiline olla?  Sest pisut sarnaneb retoorika autoritaarse riigi omale: "Obama visiit on märgilise tähendusega..." See lause on nagu kodeeritud hüpnotisööri poolt ja kõik kodanikud kordavad seda, mida nad ajakirjandusest loevad. Ega sealt ju muud ei loe, kui seda, et Obama visiit on just nimelt "märgilise" tähendusega. Kas tõesti mitte keegi polnud Obama visiiti pisut skeptiliselt meelestatud? Kas või pisut.

Hommikul raadiot kuulates kostuvad järgnevad repliigid: 

"Obama kõne tõi päikese inimeste südametesse!"

"Obama tõi Eestile eneseusku!"
"Eesti ei ole üksi!"

Vabandust, et ma pole piisavalt romantiline. Ma usun küll väärtustesse, nagu soojus ja armastus, aga selline tunne tekkis hetkeks , nagu vaataks isamaalise temaatikaga Põhja-Korea seebikat. 

Kas seda päikest siia südamesse tõesti muudmoodi ei saa? - kas seda peab tooma suurriigi president, kes ütleb: "Ma tean, kes te olete!" 

Need laused kõlavad pisut tuttavatena. Nagu oleks neid kuulnud  mõnelt vanalt arhiivilindilt. Vanemad ja vanavanemad ilmselt kuulsid seda ka otse: "Stalini soojendav päike!" jne. 

Ja selgub, et ka eneseusk on kuidagi imporditav ja päritolumaaks on tingimata just USA. 

Nüüd ma teen midagi eriti ketserlikku  ja kahtlen milleski, milles ehk üldse ei tohiks. NATO kaitsvas vihmavarjus (oi! Oi!). Kas üht pisikest riiki on hädaohu korral võimeline kaitsma suur liitlaskond ja muuseas ka riik, kes on seni partisanisõjad kaotanud? Mulle millegipärast meenuvad kaadrid lapsepõlvest, mil räägiti midagi Kosovost-Albaaniast (ei mäletagi kumb see oli ja kes-keda). Kuu aega pidi riigike oma jõududega vastu pidama. Seejärel tuli NATO leekides ja mahapõlenud sõjatandrile ning valas selle veel kuulirahega üle. 

.. Ma ei oleks seda kirjalõiku trükkinud, kui oleksin lugenud kas või üht sarnast artiklit või kuulnud ühtainsat skeptilist arvamusavaldust. 

 Mul lihtsalt on vähe usku maapealsetesse poliitühendustesse. Mis siis saab kui mõni neist kaob, sest siin maa peal teatavasti kaob üks kord kõik? Ja kas pole see siis maja liivale ehitamine? Aga ehk on see eestlasele omane alati just mõnest väljaspoolseisvast riikide ühendusest oma eneseusku ammutada. Mis jääb aga eneseusust alles kõiksugu liitudeta? Kas seda siis enam polegi?
Veel siunatakse palju vene meediat selle kallutatuse pärast ja räägitakse viimasel ajal sõltumata vene keelse meediakanali loomisest. Aga millal tuleb sõltumatu eesti keelne meedia?

Kas ma tohin nii mõelda?
 Jumal, anna  mulle jõudu Isamaad armastada!

.