II OSA. KASVAMINE ja PÖÖRE...

1.

    Aastad möödusid nii,nagu minu eakaaslastelgi. Mäletan, kuidas ma pärast kooliekskursiooni jäin kohalikku luteriusu kirikusse ning küsisin sealselt kirikuõpetajalt, Anti Toplaanelt, kuidas ma saaksin end lasta ristida. Õige inimene, kes usub, peaks ju olema ristitud, sain ma aru. 

 Õpetaja küsis vastu, kas minu vanematest on keegi ristitud või leeris käinud. Kuna ma ei saanud jaatavalt vastata, kutsuti mind nelja aasta pärast sama jutuga tagasi. Olin tollal ilmselt 12-aastane. Neli aastat tundus tollal pikk aeg. 

 2. 

 14- aastaselt sattusin kelguõnnetusse. Vastlapäeval lasime kooliekskursiooni raames Sauvere küngastelt liugu. Mina olin 1. klassist seda mäeüngast mäletanud ja soovitasin nüüd klassijuhatajale sama. 

 Minu ema oli samal hommikul veel küsinud, et kas ma ikka pean sellisele üritusele minema. Olin oma klassis kiusatava rollis ja sellest võis tuleneda ema vastumeelsus või oli see mõni sisemine vaist? Ei tea. 

 Aga sellele kelgumäele ma minema pidin. Põrkasin liugu lastes vastu jämedat puud ning kukkusin kõhuli. Tundsin, nagu keegi oleks vasaraga vastu jalga virutanud. 

 Mõni hetk pärast valudes oigamist sain ma aru, et omal jalal ma sellelt kelgumäelt ära ei lähe. Hakkasin appi hüüdma. Kõik klassikaaslased olid ära läinud ja vaid mõni üksik mudilane irvitas minu üle. Lõpuks saabusid tundmatud suuremad poisid. Mul on seniajani kahju, et ei ole saanud võimalust neid minu päästmise eest tänada. Kuulsin hiljem oma kohaliku elu-oluga kursis olevalt emalt, et üks aktivistidest oli aastaid hiljem salapärastel põhjustel surnuks kukkunud. 

 Igatahes olid poisid minu päästjateks, kelle hüüdmisi algul keegi ei kuulnud. 

"Ühel on persekont katki, aga ükski õpetaja kohale ei tule. Õpetajad on lollid!" Viimase lause peale tuli ruttu poiste õpetaja kohale. 

 Mind viidi haiglasse ja diagnoositi seal reieluumurd ning saadeti operatsioonile. Ei mingit kipsi - ainus, mis mulle luumurruga seondus, oli kips. Aga ma ilmselt ei aimanud, et reieluule kipsi ei panda. Ma polnud ju midagi lugenud operatsiooni käigus siirdatavatest plaatidest ja kruvidest. 

 Õnnetuse ajal ja ka vahetult pärast seda ei tulnud mulle pähe palvetada. Taastusravis palvetasin ilmselt kõige esimest korda teadlikul kujul. Kuna palve hakkab inimese ja Jumala vahelisest kahekõnest, siis ma palvetasin. 

     Ma ei mäleta täpselt, aga ilmselt oli algul tegemist pöördumisega jõuluvana-laadse isendi poole, kuid lootus, mis palvest tuli, tühistas igasuguse egoistlikku soovi lihtsalt jalg terveks saada. See vestlus sisaldas endas palju enemat. 

     See kõik sisaldas leppimist Ülemuse plaaniga. Tol hetkel kelgul olin ma esimest korda teadlikult tundnud, et ma ei suuda teha mitte midagi, et õnnetust vältida - ei kelgult maha hüpata, pidurdada ega midagi muud asjalikku ette võtta. Justkui oleksin olnud unes ja kelk polnud minu kontrollida. Sarnast tunnet olen aastaid hiljem tundnud autoroolis. Viimane võttis rohkem kõhedaks, kuna tagaistmel istus abikaasa lapsega. 

     Kelgu juurde ja haiglasse tagasi - Kuigi ma võtsin vastu ka kriitika enda hooletuse kohta, uskusin ja teadsin ma kindlalt, et juhtunul oli mingisugune eesmärk. Ma tajusin, et see, mis minuga juhtus, pidi mulle midagi näitama - midagi sellist, mis oleks muidu jäänud märkamata. Mõnes mõttes oli ehk tollal tegemist põhimõttega "Kõik on millekski hea", kuigi mitte ka päris lõpuni. Palves ja Jumalaga oli parem. Teadmine, et mul on Juht ja ma ei olegi alati ise elu dirigent andis mulle teatud rahu ja lootuse. 

 Stopp! Nüüd ütleks mõni usukaugem lugeja ilmselt midagi taolist: "No vot! Sellised õnnetukesed need kristlased ongi - saavad puuga vastu reit, tellisega pähe või jääkamakaga mööda pükse ja pöörduvadki ära! (või siis "pööravad ära"). Kas see pole klišee?"

 Taolisele küsimusele vastas Peeter Volkonski , kui tema poja elumuutuste ja pöördumise kohta küsiti. Ta vastas umbes nii: 

"Sama hästi võiks öelda, et inimese elu on üldse klišee. Suurim klišee on siis see, et inimene sünnib, elab ja tagatipuks sureb ära ka!". 

 Mis puudutab teatud ebanormaalusest elust või elusündmustest või igavusest tingitud muutusi, siis küsiksin vastu: 

Miks siis pole kõik õnnetud "tellisega pähesaajad" kristlased või vähemasti usklikud? Miks pähekukkunud tellis vaid teatud tegelastele mõjub? Kumb on tugevam - kas muutuja või muutumatu? Siin jääbki vastus saamata ning see telliskivi argument ei kinnita midagi ega lükka ka otseselt ümber. 

        Tagasi haiglasse. Ei mäleta ma kiirabis Jumalale mõtlemist (kuigi võis ka olla), kuid kohe kui mind eraldati taastusravi üksikpalatisse, oli mul aega paluda ja tänada - tänamist peaks üldse rohkem olema. Aitäh selle eest, mis on! Sest seda on alati palju. 

    Ma mäletan, et nägin palatiaknast vaid seina ja soovisin, et mõni kajakas katusele lendaks. Siis oleks mul olnud kedagi jälgidagi.  Saatsin vahel oma naiivsed palved kajakale, et see nad Jumalale edastaks. Palvetasin kiiresti, kartes, et "sõnumitooja" ruttu ära lendab. 

      Lugesin haiglas palju. Kaldun arvama, et isegi rohkem kui kunagi hiljem. Eripedagoog soovitas emal mulle "Harry Potterit" tuua - see pidi tollal populaarne olema. Lugesin kolm osa läbi, kuid erilist muljet see lugemisvara mulle ei jätnud - ja pole ka hiljem mind köita suutnud. Vanem õde tõi mulle Dostojevski "Idioodi", mille "neelasin" kiiresti "alla". 

    Need küsimused headusest ja surmast on ajatud. Raamatust meeldejäänud mõte: 

Ainult idioot on omakasupüüdmatu idealist. Selline arusaam pole vahepeal ühiskonnast kuhugi kadunud. Pigem on maailm kaotanud oma telje ja see mall aiva suurenenud. Puudub ajatu eesmärk. 

3. 

    Kui kevadel haiglast välja sain, siis kogesin seda, mida hiljem teistele pakkuma pidin  - individuaalõpet. Õpetajad käisid kodus, kuna minu liikumine oli veel vaevaline ja käis peaasjalikult kahele kargule toetudes. 

4.

   7  . klassis tutvusime koloriitse ajalooõpetajaga, Luule Lahega. Naljahambad õpilased ristisid ta kohe Tuuleloheks - seda muidugi tagaselja. Luule Lahe õpetas selgeks, et ilma ajata ei saa lugu jutustada, kuna ajalugu on liitsõna. Ka see põhimõte jäi hästi meelde: "Õppimine on meeldejätmine!" nagu ka see, et inimesel peab olema "Ssssilmaaarring". 

 Siis räägiti meile ka seda romantilist "tule ja mõõga" lugu, mida räägitakse kõigile Eestimaa lastele kuigivõrd veel siiamaani. Sellest legendist on kantud nii "Meelis" kui ka "Tasuja". Lugesin umbes sel ajal läbi ka Liivimaa Henriku kroonika. 

    Ka ajalooõpik sisaldas lõiku sündmustest, kus eestlased ristisõdureid grillisid ja sõid. Keegi millalgi mainis, et see olevat liialdus, mis näitavat paganaid halvas valduses ning ristisõdureid märtritena. Ma pole siiani ristisõdade tuline toetaja, aga tuleb ka aru saada, et hilisem pilt murumütsiga ja kandlega rahumeelsest Vanemuisest on suuresti liialdatud.  Kui saarlased rüüstasid ja ründasid (nt Sigtuna), ehitasid röövmajakaid ehk valemajakaid ning ei saanud ka naaberrahvastega just suurepäraselt läbi, siis mis siin veel vaenlase liha söömise üle imestada. Mulle tundub, et inimelu tolle aja ilmapildis oli üldse vähem väärt. Vaat, et kristlaste jaoks võis ta tänu armu mõistele veel kõige rohkem väärt olla. 

    Miks ei räägita sellest, et kirikukogudel peeti ka debatti selle üle, kas ristisõja pidamine oleks õigustatud. Natuke rohkem, kuid siiski vähem, on hakatud rääkima asjaolust, et ristisõdijad ei olnud ilmselt esimesed siinsed kristlased. Samuti polnud Rooma rahul Mõõgavendade ordu tegevusega. 

    Aga muidugi nakatusin a mina tollal noore ja vihase koolipoisina sellest rahvusromantilisest ideest, mida olevat ka nõukogude ajal võimendatud ja levitatud. See lugu ju sobis ideoloogiliselt kommunistidele väga, et just sakslased see kurjajuur oli. Samuti sobis see idee ka kuigivõrd tsaarimeelsetele. 

    Olgu öeldud, et mul pole olnud siis ega ole praegugi midagi ei venelaste ega sakslaste vastu. Oli, kuidas oli, aga hoolimata sellest, et ajalugu on õppetund tulevikuks, tuleks sellest ka vahel üle olla. Mulle tundub, et sakslased häbenevad oma lähiajalugu rohkem kui ükski teine rahvas. 

     Saksa-Rooma riiki pole sajandeid, Hitleri Saksamaad pole aastakümneid ja tõsi, isegi Nõukogude liitu pole, kuigi Lenin ja Stalin on endiselt au sees ja hümn on ka ühes teatud riigis sama, mis ta kunagi oli. 

    Mulle tundub, et vahel kasutatakse ajalugu ära, et oma vihapurset ja pahelist elu kuidagi õigustada  - õigustada enda õigemat ja paremat eksistentsi. 

    Mäletan, kuidas minagi kirjutasin kirja Lembitule, mis veel mitu aastat tulevastele põlvedele ette loeti. Siunasin Lembitut, et ta eestlasi ei ühendanud ja liivlastega sehvti ei teinud. Tuulelohe oli seekord varjamatus vaimustuses. Ärge saage valesti aru - Luule Lahe vastu on mul siiamaani sügav austus. See proua süvendas ja kinnistas minu huvi ajaloo vastu. 

5.

    Umbes sellesse aega jäi ka  kohalikus lehes ilmunud kuulutus, mis kutsus lapsi EELK pühapäevakooli laagrisse. Ema näitas mulle seda ja ütles: "Sulle ju pakuvad sellised asjad huvi!" Emale oli oluline, et mul oleks huviala, millega tegeleda. Nii käisingi väiksemana poistekooris, hiljem muusikakoolis ja tennisetrennis ja nii sattusin ma ka sellesse laagrisse. 

    Ema pole minu teel kunagi ees seisnud ning pole mind kirikust kunagi eemal hoidnud. Pigem on ta isegi avaldanud seisukohta, et parem käigu ma kirikus kui väljaspool kirikut lollusi teen. Noorus minevat muidu puhta hukka, kui need asjad ära unustatakse. 

     Kui te nüüd arvate, et ma selles laagris veendusin, kui hea on Jumal ja kui toredad on kristlased, siis te eksite. Mitte sellepärast, et kristlased oleks õelad olnud, vaid sellepärast, et ma neid seal laagris suurt ei kohanudki. Sattusin ühte magalasse poistega, kes mind minu kõrge vanuse (14 a) ja olematu alkoholilembuse pärast narrisid. See olevat häbiasi, kui 14-aastane poiss pole veel kordagi purjus olnud. 

        Aga ega nad mulle juua ei pakkunud ka. Pealegi, ega mind see narrimine ja norimine tollal enam väga ei kohutanud ka. See oli ju osa minu argipäevast.

    Küll aga võin ma öelda, et kohtasin seal laagris vähemalt  üht inimest, kes minu elusuunda oma ootuste ja lootustega paremuse suunas mõjutanud on. Noortejuht Tiina Ool jäi minusse ja nii mõndagi teise noorde inimesse lootust süstima järgmised pöördelised murdeaastad. 

    Tol ajal oli vist küll laagri peaboss (ja hilisem koolikaplan) Katrin Keso-Vares, kuid temaga olid mul kontaktid hõredamad. 

    Olgu öeldud, et sinna Laimjala maalilisse metsalaagrisse sattusin ma tulevikus veel korduvalt.

    

(JÄRGNEB...)