MINU TEEKOND RISTIUSKU... 

1.OSA

 JUURED ja MÄLESTUSED  ehk ESIMESED SAMMUD ( tööpealkiri: "Minu esimesed mälestused Jumalast/ristiusust/kirikust.")

NB! Vajab toimetamist!

1. 

     Millal ma hakkasin Jumalale mõtlema? 

Ma ei mäleta. Ma tunnen, et Jumal on olnud minu juures alati. Küsimust, "Kas ta on?", ma varajasest lapsepõlvest ei mäleta. Ma pole pärit kristlikust perest, vanemad pole ristitud. Ainus, keda teadsin olevat ristitud, oli vanaisa. Põgus mälestus on, et ta tõi mitu Piiblit koju. Nendel teemadel temaga paraku palju vestelda ei jõudnud - enne tuli ta Õigeusu kirikust viimsele teekonnale saata. Mäletan temaga neil teemadel vaid üht vestlust. See oli siis, kui mina olin juba noor ristitud luterlane. Kord, kui vanaisal mõistus juba tänase ja eilse sassi lõi ning ta ravapäraselt tugitoolis ("troonil") istudes sõrmedega käetugedel nipsu lõi, küsis ta minult:

"Noh, kas Kadarik oli ka täna kirikus?" 

Kadarik oli minu vanaisa ristinud õigeusu preester. 

"Kadarik on ju õigeusu preester. Mina käin luteri kirikus"

Selle peale ei öelnud vanaisa midagi. Küsisin jutu jätkamiseks:

"Millal sa viimati armulaual käisid?" 

"Enne leeri." (pole siiamaani aru saanud, mida Eesti õigeusklike jaoks see termin tähendab, sest kinnitamise sakrament toimub ühes ristimisega). 

"Millal see oli?"

"50 aastat tagasi!"

"Nii ammu?"

"Peab see siis veel käima?"

Sellega meie religiooniteemaline vestlus lõppeski. Paraku. 

2. 

     Minu isa ütles enda kohta, et on ateist ja usub vaid kaitseinglit. See olevat tema kord autoroolis üles ajanud. Ema on öelnud, et midagi on, aga mis...? "Kindlasti mitte habemega vanamees pilvedel!" Huvitav, kust see kujund pärineb? Maalidelt? Aga maalid ju ise pärinevad ajast, mil inimesed veel mõistsid sümboleid. Keskaja kirjaoskamatu inimene luges sümboleid kordades paremini kui tänapäeva keskmine haritlane. Aga see on juba pikem jutt. 

      Ma mäletan, et meil oli kodus Sõnajalgade kassett (just see valge, mis ilmselt enamike eestimaalaste kassettiriiuleid ilmestasid). Kes selle soetanud või saanud oli, ma ei tea. Isa kuulas seda kord siis, kui töökaaslasega viina võttis. Hiljem on ta ise seda eitanud. Olgu, kuidas on - inimesed mäletavadki ajalugu erinevalt. Tahan rõhutada, et olen oma vanematele tänulik ning arvan, et sain kodust kaasa siiski ka kristlikke väärtusi - ilma, et seda keegi teadvustanud oleks. 

*

     Kolisime Lõuna-Eestist Saaremaale, kui olin 3- aastane. Kiriku või pühakojaga seotud mälestusi mulle Tõrvast ei meenu. Kui, siis see, et minu vanem õde Tõrva kammersaalis-kirikus esines. Aga tegemist oli vist pigem kirikuga, mida kasutati rohkem kontsertsaalina. 

     Saaremaal sattusime elama pisikesse alevikku. Selles alevikus kirikut polnud.  Küll aga mäletan, et kedagi narriti sellepärast, et nende pere olevat kirikult abipakke saanud. Ikkagi kuumad üheksakümnendad. 

     Samas majas elanud naabripoisiga mängisime kunagi kaarte, aga seda pidime sala tegema. Kui me pärisime, et miks tema vanemad sellest teada ei tohi, selgitas ta, et tema ei tohi kaarte mängida. Ema ei lubavat  - kaardimäng pidavat tapmist jms sisaldama. Hiljem sain teada, et pereema oli usklik (baptist?). 

    Veel mäletan naabruses elavat perekonda. Selle pereisa rääkis kord kohalikus klubimajas ka midagi Jumalast. Hiljem olevat ta endalt elu võtnud. 

     Küll aga ei mäleta ma, et oleksin sellele kunagi mõelnud, et see Jumala jutt on veider või imelik. Pigem vastupidi - ma ei saanud aru, miks seda juttu vahel imelikuks peeti. 

     Esimesed kogemused kirikuga (esimesed, mida mäletan): 

     Ma ei mäleta, kas elasime siis juba Kuressaares, aga linnas olevas Siioni baptistikirikus me kord käisime. Mulle tundub, et ema pidas loomulikuks, et jõulude ajal vahel kirikus käiakse. Nii me sinna ilmselt sattusimegi - torniga hoone, järelikult kirik. Emapoolne vanaisa oli ristitud õigeusku ja põgus lapsepõlvemälestus jõulujumalateenistusest on. Kokkupuudetest õigeusuga kirjutan hiljem pikemalt. 

     Mäletan, et baptistikirikus käimine tekitas isa ja ema vahel vaidluse. Isa kirikusse ilmselt minna ei tahtnud. Ta rääkis midagi sellest, kuidas see Piibel olevat ikka jama: "Mis pattu mina teinud olen ja miks vanemate patud lastele kaela nuheldakse. Kas siis, kui isa on hobusevaras, peab ka poeg seda olema?" Seda enam rõõmustas mind väga, kui isa paarkümmend aastat hiljem minu pulmade aegu kirikusse siiski tuli (seekord küll juba märksa teistsugusesse). 

*

     Ometigi, selle "patujutu" vastuseks :) : 

geenidest ja vanemate eelnevast pagasist me ei pääse. Saame kaasa nii paremat kui ka pisut raskemat pagasit - nii vanemate tehtud tegusid kui ka kõike muud... Ka patu saame kaasa. Aga patu sõna hirmutab. Ja üllatus-üllatus - ta PEABKI seda tegema. 

      Hirm on oluline, et end paremaks muuta, on vaja karta senise käitumise tagajärgi. Ainult siis on mul lootust. Kuid selle asemel, et muutuda, tahame vahel tõde muuta meile mugavamaks ja sobivamaks. Tahame ju ikka uskuda iseenda headusesse - ka see on oluline. Võime uskuda enda puhtusesse, aga ilma pesemata ja mustust märkamata on võimatu olla puhas. 

3.

     Mõni mälestus meenub ka sellest, kuidas meie kooli kevadkontsertid toimusid Nelikaare nelipühikirikus. See nägi rohkem välja nagu kultuurimaja või spordihoone. Aga seda ta ilmselt nõukogude ajal olnud oligi. Kirikutest said spordisaalid ning pärast taasiseseisvumist juhtust vastupidine. Mäletan, et pärast üht sealset esinemist saime sinise, musta ja valge kaanega raamatud, kus oli jutu usust, lootusest ja armastusest. Aru ma sellest suurt ei saanud. 

4.

     Lugema hakkasin ma võrdlemisi hilja, kuid väga äkitselt. 7- aastaselt ei tahetud mind kooli panna, kuna olin liiga hajameelne ja tähtede vastu huvi ei tundnud. Millegipärast hirmutas mind väga see mõte, et pean  8-aastase "vanaisana" 7- aastastega koos ühes klassis käima. Õppisin päevaga lugemise selgeks ning kooli mind saadetigi.

     Lasteraamatute vastu puudus mul igasugune huvi. Neid olen hakanud hoopis hiljem lugema  (sõltuvalt elu kutsest ja elukutsest teen seda tänini).  Mina alustasin ajalooraamatutest ja ENEdest. 

     Mäletan, et olin kord 1. klassi kooliaabitsat lugedes ema peale pahane. Epp-Maria Kokamägi poolt illustreeritud aabitsas oli lugu munadepüha saladusest ehk ülestõusmispühadest. Ruttasin seda lugedes loetust ka emale rääkima. Küsisin, kas tema teadis, et see meie munadepüha on hoopis Jeesuse ülestõusmisega seotud. Ta teatas muiates, et teadis küll. Mäletan, et pahandasin mõttes temaga, kuna ta polnud mulle sellest "suurest saladusest" kunagi midagi rääkinud. 

5. 

    Kord lugesin hoovis lasteentsüklopeedia peatükki usunditest. Vanem naabripoiss märkas seda ja ütles, et on sama pala ise ka lugenud, kuid see olevat kõik üks suur jama. Tema olevat lapsena käinud lastelaagris, kus pärast laagri lõppu talle väike kaelarist kingiti. Tema olevat risti koheselt prügikasti visanud ning pahandas, et temale sellist "lollust peale suruti". 

     Mäletan enda tolleaegseid mõtteid - miks ta selle peale pahandas, kui keegi talle head soovis ning isegi kingituse tegi? "Mina oleksin kindlasti selle risti vastu võtnud," mõtlesin millegipärast ja tundsin isegi kadedust, et keegi polnud mulle kunagi sellist kingitust teinud. 

6. 

     Ma ei mäleta, kas ma väikese lapsena kunagi ka teadlikult palvetasin, aga usuteemadega põrkasin kokku nii entsüklopeedia- kui ka aabitsalehtedel. 

 Ma ei tea, mil kummalisel põhjusel, aga minu viis aastat vanem õde käis vist isegi pühapäevakooli laagris. Ometigi olin mina see, kes ristiusuga nakatus. 

     Mäletan, et tülitsesime õega sageli. Kord koolist tulles olin millegipärast väga vaikne ning õe suhtes väga sõbralik ja heatahtlik. Selle peale küsis õde: 

"Kas sa hakkasid usklikuks või?"

Mina millegipärast noogutasin. Õde hakkas mind nüüd teadlikult ärritama. Iga kord, kui tahtsin talle vastu hakata, ütles tema, et usklikud inimesed ei tohi nii käituda. Seda "usklikkust" jätkus mulle vist selleks samaks päevaks. 

     Olgu tõe huvides öeldud, et armastan oma õde väga ning juba tollal kaitses ta mind emalõvina hoovikiusajate eest ning on olnud mulle hilisemas elus väga suureks toeks.   

     Aga kummaline on takka vaadates mõelda:

 juba siis sai lapse mõistus aru, et teod on ka tähtsad, mitte ainult usk ja ilusad sõnad. 

(JÄRGNEB...)