"I Confess" (1953) USA. Režissöör: A. Hitchcock. O: Montgomery Clift, Anne Baxter, Karl Malden, Brian Aherne, O.E. Hasse, Roger Dann, Dolly Haas jt.
Ka Hitchcock ise on öelnud, et ilmselt ei mõista lõpuni selle filmi stsenaariumi inimene, kes ei ole katoliiklane, ega mõista katoliku usu eripärasid, ega pihisakramenti kui sellist. Filmi sisu on ilmselt tuttav seebiooperifännidele. Mees tuleb pihile ja tunnistab üles mõrva. Kuid erinevalt tavapärasest lähenemisest, keskendub see vaatenurk preestri võitlusele oma pihisaladusega. Peab mainima, olles tutvunud filmi taustaga, et algne stsenaarium polnud sugugi nii õnneliku lõpuga kui versioon, mis kinolinale jõudis. Filmis on küll palju 1950-aastate Hitchcockile omast, kuid ka midagi sellist, mis teeb selle absoluutselt erinevaks igast teisest spiooni- või krimifilmist, millega Hitch tegelenud on.
Juba filmi alguskaadrid koondavad tähelepanu millelegi, mille ümber kogu film tiirlema hakkab, näidates lähiplaanis teeviita rasvaste tähtedega: Direction (suund).
Keerukust filmi niigi justkui pahelisse sisusse lisab preestri (Montgomery Clift) kunagine armulugu nägusa naistegeelasega (Anne Baxter). See on ka põhjus, miks antud filmi näitamine omal ajal katoliiklikul Iirimaal keelati, hoolimata sellest, et filmis kujutati suhet preestriga enne tema preestriametisse astumist. Tänapäeval võiks öelda, et tegelikult on film ju igasugusest Jumalateotusest või preestrameti alavääristamisest vägagi kaugel. Pigem vastupidi. Aga eks Hitchcock oligi ju filmipioneer, kes tõi kinolinale eeskätt midagi sellist, mida seal varem pole olnud (seda tõestab ka hilisem 1960.aastate "Psühho" ja sellele järgnev periood.
Clifti orgaanilisus ja ilma tekstitagi näost loetav sisemonoloog on kohati nii tugev, et oleks sel ajal kahtlemata Oscarit väärinud, hoolimata sellest, et Hitchcock polevat Clifti metoodilise lähenemisega rahule jäänud. mõistes pihisakramendi mõtet katoliiklase jaoks, on Clifti vaadates isegi mõistetav, miks preester on nõus minema kas või kohtu alla, loobumata oma kohustusest pidada pihisaladust (kui vaid mõni arst Horatiuse vannet pooltki nii tõsiselt võtaks!).
Kurikaela (Karl Malden) kuvand on samuti üsnagi inimlik, hoolimata sellest, et üha filmi edasi arenedes väheneb ka sümpaatia tema suhtes. Algul oma tegu kahetsev ja pihtima tulnud kurjam mässib end üha rohkem valede võrku ning kasutab lõpuks ära preestri pihisaladust, et ennast päästa. Põhjuseks ilmselt inimlik hirm. Immigrant teeb kõik selleks, et mitte kinni minna, kuni üsna traagiliste tagajärgedeni. Seega kadus minul filmi alguses olnud vähenegi empaatia kurjategija vastu filmi lõpus ja seda ei toonud tagasi ka tegelase viimne andestust paluv fraas.
Teised osatäitjad (Anne Baxter, detektiivid) jäid minu jaoks üsnagi keskpäraseks ning 1950.aastate tüüprolle mängivateks tegelasteks.
Ei puudunud ka sellest filmist Hitchi käekirjale omased "kiiksud" (nt edevus või tumedavõitu huumor ennast episoodilises rollis näidata). Film saab minu poolt seitse punkti kümnest ning üllatuslikult asetaks ma selle linateose isegi Hitchcocki Top 10-sse, kui üsnagi alahinnatud lavastuse.
No comments:
Post a Comment