***Nimetu puhverkirjutis****

***

Ta oli noorem õdedest, aga leeriajaks oli ta juba rohkem pattu teinud kui nad kõik kokku. Ta oli pealtnäha väga kena ja sümpaatne tüdruk, vintis olles lausa sadas tal suust vaimukusi. Koosviibimised, kus võis igavusest surra ja mis sarnanesid kahtlaselt palju pensionäride klubi Härmalõng koosolekutele, muutusid tema juuresolekul lausa lõbustuskeskusteks. "Jah, eks igaühel ole oma lõbustused. Pererahva ja külalistega hoorata ning uhket mööblit lõhkuda," armastas naabrinaine selle päti kohta öelda. Äärmiselt feminiinne olek võis selle naise puhul hetkega muutuda karmiks ja vulgaarseks väljendusoskuseks. Vallaliste meeste poole ta ei vaadanud, vaid armastas ikka käo kombel teiste lindude pesasse muneda. Tema isa, kes seda paharätti jumaldas, oli ainus, kellel oli mõju tüdrukut keelata, aga ega ta seda väga sageli ei teinud. Ülejäänud õed pidid vanemate survel samuti seda musta lammast kummardama. "Ei tea küll, kuidas sellisest perekonnast taoline hoor sirgunud on; neli tütart ning kolm neist igati korralikud," imestati. Külmaks ei jätnud see iludus kedagi. Ühed kirusid ja klatšisid, teised seevastu erutusid külajuttudest. Kolmandad olid lihtsalt kadedad kas oma meeste pärast või sõprade peale ja tegid vaid seepärast ükskõikset nägu. Õed olid liiga heatahtlikuks kasvanud, selleks, et oma õde vihata, kuid ometi ei jäänud ka nemad lõpuks kurjuse leekidest puutumata. Ja nüüd peab küsima: kas säärane naine pole muutunud ühiskonna katkuks?

Aga võib-olla ongi. Tema paistis seda igal juhul nautivat.

2004; 3.juuli Uppsala, Rootsi

Siin oli ilm nagu ikka Rootsis: veidi niiske ja uduvihmane, kuid just see mind kuningriigi juures köitiski. Läksin vanalinna tõusust üles ja peatusin Uppsala toomkiriku ees. See oli tänav, kus ükski auto ei sõitnud; sellegipoolest polnud tegemist taolise umbse jalakäijate tänavaga nagu Rootsi pealinnas või mujal Euroopa turismikeskustes, kus tänavanurgal on muusikud või muu klounaad raha teenimiseks. Tegemist ei ole siiski mingi pika ja igava reisikirjeldusega, - kuigi Uppsala on väga ilus linn-, vaid pigem olustiku sissejuhatamisega.

Sellestsamast tõusust tuleb rühkides üles noor blond lillelise kleidiga neiu, kes ei tundu esmapilgul olevat turist, kuna ei oma fotoaparaati kaelas ega kanna Uppsala poodidele omaseid paberkotte käe otsas. Pealegi tunnen rootslased ära, kuna olen pidanud nendega üsna palju kokku puutuma. Käes oli neiul hoopis õhkõrn ridikül, kus paiknesid ilmselt kõige vajalikumad tarbed. Mina otsustasin, aga jälgimise lõpetada ja kirikusse sisse astuda, et näha ja tunda seda, milleks siia tulnud olin. Mulle meeldis alati turismigrupist lahku hoida ja omapead olukorraga tutvuda. Rühmaga koos olin kirikut juba piisavalt näinud, aga nüüd tahtsin seda vaadet ja olustikku ka omapäi nautida.

Kirikus oli peale minu veel ainult paar jaapani turisti, kes mälestusplaate ja altarit pildistasid. Seistes näoga altari poole, kuulsin, kuidas keegi kontsade klõbinal sisse astus ning mööda vahekäiku edasi liikuma hakkas. Tegemist oli sellesama noore neiuga, keda enne nii põgusalt uurinud olin. Ta puges ikka üsna lähedale, kuigi ruumi oli kirikus enam kui küll. Temal õnnestus ometigi leida üles kõige kitsam koht minu ja Jaapani turistide vahel. Tüdruk viibis natuke aega altari ees ning siis istus kirikupingile maha. Ma seirasin teda pilguga ning hakkasin siis mingi seesmise instinkti ajel välja liikuma. Õues hakkasin oma jaki taskust rahakotti otsima ning nagu ikka, halbades filmides ja romaanides, ei leidnud ma seda. Olin aga täiesti veendunud, kus on minu dokumentidega rahatasku. Selleta ei oleks ma Eestisse tagasi pääsenud. Tormasin aimduse ajel tagasi pühakotta ning hakkasin tütarlast otsima. Minu üllatuseks istus ta ikka veel pingil. Ma mõtlesin pikalt, kuidas talle läheneda või kuidas tõestada, et tema on minu rahakoti müstilises kadumises süüdi. Mina aga ei pidanudki suud avama. „Are you looking for this,“ sosistas neiu tõstes tuttava rahakoti enda kõrvalt kõrgele õhku. „Please don't say anything unless you want scandal! Let's go outside,“ jätkas häbematu tütarlaps ise pidevalt naeratades. Ma järgisin tema juhiseid ja me astusime koos välja. Arvasin, et ilmselt on see kohalike jaoks üks rahateenimise võimalusi: võtta turistilt midagi väärtuslikku ja pärast soolast leiutasu nõuda (kuigi taolisest usaldusühiskonnast nagu Rootsi ma seda ei uskunud. Pealegi oli kirikus varastamine just eriti ebarootslaslik). Mina oleks tol momendil ka sellega nõus olnud, kuna kojupääsupilet raha eest välja lunastada oli lihtsam protsess kui võõral maal politseisse pöördumine.

(JÄRGNEB)