UNENÄGU

Üks naine...noorem naine, ilus naine, helepruunid juuksed, hallid püksid...ei mäleta, mis seljas....Noorem naine, ilmselt naaber, kellel on viimased päevad valutanud selg. Ta palus mind end aidata. Me olime kuskil mere ääres ja tal oli kojujõudmiseks vaja paati. Kas ta siis elas kuskil saarel, ei tea. Mina olin mingisuguse kortermaja ees ja lamasin murul. Ta kaebas oma seljavalu ja palus : "Siim, kuule...Kas sa saad mind jälle aidata. Palun, mul on kangesti vaja koju jõuda!" Ma aitasingi, nagu alati vist. Võtsin naise sülle ja astusin paadi poole. Ütlesin veel talle: "Sa oled tohutult kerge!" Tõepoolest, peale vaadates tundus, et ta on päris raske või vähemalt minusuguse makaronimusklikese jaoks vähemalt. Ei , ta polnud paks-,kindlasti mitte-, aga kondine ta ka päris kindlalt polnud. Minu maitse, mõtlesin vist....Igatahes käes oli ta sama kerge kui kilone jahukotike.

Niisiis, viisin ta paadisillani. Seejärel palus ta end korra maha panna. Paat oli imelike mõõtmetega, õigemini need mõõtmed muutusid iga sekund. Iga hetk läks ta suureks laevaks või väikseks lootsikuks jne. Küünitasin paadi poole ja tõmbasin ta kaldale lähemale ning tõstsin naise sisse. Naine tänas, ma sidusin paadi lahti ja viskasin köie pardale. Naine läks ja lehvitas. Sama stsenaarium kordus lugematu arv kordi, kuni üks kord... Kõik läks tavapäraselt, naine sülle, paadisilla juures maha...Seekord aga muutis paat eriti kähku oma mõõtmeid, nii et teda oli peaaegu võimatu kalda lähedale tõmmata. Lõpuks see siiski õnnestus. Naine sai paati. Siis viipas ta minu poole ja ütles: " Tule ka, tule külla!" Ma ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Hüppasin paati. Minu hüppe tagajärjel hakkas paat hoogsalt kõikuma ja loksuma. Kuulsin sulpsatust. Jäin paigale, olin näoga mere pool. "Mis juhtus," küsisin. Kui vastust ei tulnud, sain aru, et naine oli paadilt vette kukkunud..

ÄRKASIN!